Väikelaste arengut mõjutavad tegurid suhtlemisel vanematega

Autor: Triinu Tänavsuu, MPs, kliiniline lastepsühholoog, Tallinna Lastehaigla, Laste Vaimse Tervise Keskus

Väikelapsed arenevad väga kiiresti ning sõltuvad oma oskuste omandamisel paljuski kasvukeskkonnast ja kontakti kvaliteedist neid ümbritsevate täiskasvanutega. Ühiskond, laste kasvukeskkond ja lapsekasvatususkumused on paari viimase põlvkonna vältel väga kiiresti muutunud. Eesti ja eestivene päritolu emade nägemus omadustest, mida nad oma laste juures lühemas ja pikemas perspektiivis hindavad, viitas väärtuste muutumisele traditsiooniliste väärtuste osatähtsuse vähenemise suunas. Samas Rootsi emade lapsekasvatususkumused lühemas ja pikemas perspektiivis ei erinenud (26).

Vanema-lapse suhtlemismustrid ja lapse areng eelkoolieas

Vahel on vanematel raske eristada, mida võtta üle oma lastetoast, mida uuematest suundadest. See võib tekitada vanemates ebakindlust. Mõned varem suhteliselt levinud kasvatustavad lastele piiride kehtestamiseks (näiteks füüsiline karistamine) on tänapäeval ebaseaduslikud. Kuigi laste kehaline karistamine on Eestis alates 2016. aastast keelatud, peab suur osa lapsi ja täiskasvanuid selle kasutamist mõnikord vajalikuks ja mõistetavaks. Pea iga viies lapsevanem kasutab seda lapse korralekutsumiseks ka ise, selgub Praxise laste õiguste ja vanemluse uuringust (3).

Eesti laste ja perede arengukava 2012–2020 seab üheks eesmärgiks vanemluse toetamise ning vanemlike oskuste arendamise. Strateegilise alaeesmärgina on püstitatud, et Eesti oleks positiivset vanemlust toetav riik, kus pakutakse vajalikku tuge laste kasvatamisel ja vanemaks olemisel, et parandada laste elukvaliteeti ja tulevikuväljavaateid. Positiivse vanemluse all mõeldakse vanemlikku käitumist, mis on hoolitsev ja enesekindlust andev, vägivallavaba, tunnustav ja suunav, seades piire lapse arengu toetamiseks (21, 24).

Väikelaste arengut mõjutavad tegurid suhtlemisel vanematega

Väikelaps vajab oma käitumise ja tunnete reguleerimisel toeks täiskasvanut, kes kehtestab piire ja annab meeleseisunditele nimetused. Väikelapsed ei oska sageli oma arenguastmest tingituna veel oma tundeid ja meeleseisundeid iseseisvalt sõnastada (mentaliseerida) ega reguleerida. Seetõttu pole abi, kui pahane vanem jonnivalt kolmeaastaselt miks-küsimusi küsib. Vanema võime last pingeolukorras toetada oleneb nii vanema enda mentaliseerimisvõimest ja vanemlikest oskustest kui ka vanema enda meeleseisundist, stressitasemest, tugivõrgustikust, vanema enda vajaduste rahuldatusest jms. Ilmselt on kõik lugejad märganud, et väsinuna ja näljasena on tavapärasest raskem igasse abivajajasse (sh ka oma lapsesse või patsienti) mõistvalt ja kannatlikult suhtuda.

Värskes ülevaateartiklis (7) leiti 47 uurimuse kokkuvõttena, et vanema suurem mentaliseerimisvõime seostus adekvaatse vanemliku hoolitsuse ja lapse kiindumussuhte turvalisusega. Samas ema väiksem mentaliseerimisvõime avaldus vanematel, kelle lastel esines rohkem ärevushäireid, emotsioonide regulatsiooni raskusi ja käitumisprobleeme. Lisaks seostus vanema parem mentaliseerimisoskus laste parema suutlikkusega oma meeleseisundeid sõnaliselt väljendada.

Oma värskes autori juhendatud magistritöös uuris Kristjan Tamm (25) vanema-lapse suhtlemismustrite seoseid vanema depressiooni sümptomaatikaga ja Heli Sõber (24) tajutud vanemliku kompetentsuse seoseid vanema-lapse suhtlemismustritega psüühiliste erivajadustega lastel.

Vanema-lapse suhtlemismustrid

Sõber (24) kirjeldab uuringute põhjal, et vanema ja lapse suhe on kõige olulisem lapse sotsiaalemotsionaalse ja kognitiivse arengu mõjutaja (1, 6, 8, 9). Seda, et lapse füüsiline ja psüühiline areng on suurel määral mõjutatud lapse ja lapsevanema suhtest, on leidnud ka Bornstein (5).

Laste Vaimse Tervise Keskuses Tallinnas on kasutusel Marschaki Interaktsiooni Meetod (MIM), et jälgida vanema ja lapse omavahelise suhtlemise mustreid. See on kliiniline meetod lapsevanema ja lapse suhte videopõhiseks jälgimiseks kindlalt struktureeritud suhtlussituatsiooni põhjal. Selle meetodi lõi 1960. aastatel Yale’is Marianne Marschak, kes näitas oma uurimuses, et eelkooliealiste laste ja nende vanemate vaatlused neile tuttavas keskkonnas on hästi teostatavad ning nende eelis on seotud olukorra loomulikkuse ja paindlikkusega (15). Antud meetodit on hiljem arendatud edasi, et hinnata suhet hooldaja ja kuni 18-aastase lapse vahel (11).

Selle videopõhise meetodi abil vaadeldakse viit erinevat aladimensiooni: kui hästi vanem suudab olukorda lapse jaoks struktureerida, kui hästi ollakse emotsionaalses kontaktis, kuidas suudetakse pakkuda hoolitsust, olla mänguline ning milline on vanema kujutluspilt oma lapsest. Filmitud suhtlussituatsioone analüüsitakse ning selle põhjal on võimalik anda vanemale tagasisidet nii tema tugevuste kui toetust vajavate oskuste kohta suhtlemisel oma lapsega.

Struktureerimine

Selge ja toetav vanemlik struktureerimine on väga oluline eeldus lapse turvatunde, iseseisvuse ja eneseregulatsiooni tekkimiseks (22). Vanemlik juhtimine ja struktureerimine on aluseks lapse iseseisvuse tekkimisel (20).

Emotsionaalne vastastikkus

On leitud, et lapsed, kellel on palju negatiivsete emotsioonide kogemusi, vajavad uusi emotsioone, et luua uusi positiivseid suhtemustreid (28). Perry (17) on leidnud, et peame keskenduma laste emotsionaalsetele vajadustele, sest nii loome lastes turvatunde.

Hoolitsus

Suur hulk nii loomadel kui inimestel läbiviidud uurimusi kinnitab hoolitseva puudutuse tähtsust, et toetada enneaegselt sündinute arengut (9). Ka Porges (18) on leidnud, et hoolitsuse ja armastuse andmine ning saamine stimuleerib laste head arengut. Vanemlik hoolitsus ja hea puudutus tõstab oksüdotsiini taset, mis on rahustav nii vanemale kui lapsele (10). Hoolitsev käitumine on inimese jaoks fundamentaalse tähtsusega, esmalt ellujäämise jaoks ja seejärel tähenduse andmiseks (4).

Mängulisus

Mäng aktiveerib positiivseid emotsioone, endorfiine ja dopamiine, mis loovad elus olemise tunde, aidates tunda end elujõulise ja energilisena. Mäng loob uusi närviühendusi, mis arendavad tunnete reguleerimise võimet (23). Rõõm aitab negatiivsete emotsioonide vastu, on stressi maandav ning vabastab loovuse. Lapsed, kes ei ole saanud piisavalt mängida, kompenseerivad seda liiga karmide võtetega mängudega, tehes seda ka valel ajal (16).

Mäng aitab kaasa ka õppimisele. Mängides on võimalik õppida leidma rahulikku meeleolu, mis aitab kaasa õppimisele nii klassiruumis kui sotsiaalses käitumises (19). Panksepp on ka leidnud, et müramismängud aitavad kaasa prosotsiaalsetele regulatsioonifunktsioonidele frontaalkorteksis. Ta leiab ka, et kui lapsed saaksid rohkem vaba mänguaega, siis võiks väheneda ka aktiivsus- ja tähelepanuhäire esinemissagedus. Samuti toob ta esile, et iga terapeut, kes suudab teraapiasse tuua vastastikku jagatud mänguepisoode, aitab oma kliendil jõuda lähemale õnnelikule elule (16). Mängides lapsega mänge, aitame lapsel õppida olema vajadusel nii aktiivsem kui rahulikum ja julgustame last proovima uusi asju (10).

Lapsevanema kujutluspilt oma lapsest

On leitud, et vanema ja lapse suhet mõjutavad ka ideed ja ootused, mis vanemal on tekkinud nende igapäevaste suhete käigus ja mida võib nimetada lapsevanema kujutluspildiks oma lapsest. See kujutluspilt ehk representatsioon on kui komplekt tendentse, mis mõjutavad meid käituma teatud viisil. Representatsioonid tuginevad varasematele igapäevaelulistele kogemustele (27).

Ka Korja koos oma kolleegidega (13) uuris lapsevanema kujutluspildi mõju lapse ja vanema suhtele ning nad leidsid, et emadel, kelle kujutluspilt lapsest oli negatiivne, ilmnes enam muresid suhtes oma lapsega, võrreldes emadega, kelle kujutluspilt lapsest oli tasakaalukas. On leitud ka, et emadel, kelle lapsel on diagnoos, on häiritud kujutluspilt oma lapsest (12).

Depressiooni sümptomaatika seosed vanema-lapse suhtlemismustritega

Tamme (25) uurimuse põhjal olid lapsevanemad kõrgema depressiooni sümptomaatika korral lapsega vähem mängulised ja neil oli raskem lapsega vastastikust emotsionaalset kontakti saada. Eesti rahvusest lastel osutus koostöövalmidus paremaks kui vene rahvusest lastel. Koos lapsega elavatel lapsevanematel on parem emotsionaalne kontakt oma lapsega kui oma lapsest eraldi elavatel lapsevanematel (25).

Valim

Käesolevasse uuringusse kaasati Tallinna Laste Vaimse Tervise Keskuse statsionaarsesse osakonda pöördunud 5–7-aastaste laste vanemad koos oma lastega. Lapsevanemad andsid kirjaliku nõusoleku uurimuses osaleda.

Nimetatud osakonda tuleb igal nädalal keskmiselt kaks uut patsienti vanuses 2–10 aastat. Seetõttu võttis valimi kokkusaamine aega ning piiras suuremamahulise valimi kogumise võimalust. Valimisse kaasati võimalusel nii lapse ema kui isa.

Uurimuses osales 33 last, kellest 24 olid poisid (72,7%) ja 11 tüdrukud (33,3%). Lapsevanemaid osales kokku 45, neist 31 ema (68,9%) ja 14 isa (31,1%). 12 lapsel osalesid tema mõlemad vanemad. Seega õnnestus kaasata 45 vanema-lapse paari, kellest 31 olid ema-lapse (68,9%) ja 14 isa-lapse paarid (31,1%). Nende seas oli neli isa-tütre paari ja 10 isa-poja paari; kaheksa ema-tütre paari ja 23 ema-poja paari. Lapsed olid vanuses 5–7 aastat (M = 6,2; SD = 0,73). Vastanud emadest elasid 21 koos lapsega (67,7%) ja 10 lapsest lahus (32,3%). Osalenud isadest elasid üheksa koos lapsega (64,3%) ja viis lahus (35,7%).

Soov oli kaasata uuringusse emasid ja isasid võimalikult võrdselt, kuid kahjuks oli isasid uuringusse raskem osalema saada. Kui ei olnud võimalik kaasata mõlemaid vanemaid, kaasati üks lapsevanematest. Kaasati nii eesti- kui venekeelseid peresid. Osalenutest 21 (63,6%) olid eesti ja 12 (36,4%) vene keelt kõnelevad pered.

Uuringus osalenud lastel oli kõigil diagnoositud mõni häire:

• 10 aktiivus-tähelepanuhäirega (30,3%)
• 7 pervasiivse arenguhäirega (21,2%)
• 6 kõnehäirega (18,2%)
• 6 käitumishäirega (18,2%)
• 3 tundeelu häirega (9,1%)
• 1 arenguhäirega (3%)

Kui lapsel oli diagnoositud mitu häiret, läks arvestusse valdavam häire.

Uuringus osalenud vanematest 28-l oli kõrgharidus (62,2%) ja 17-l keskharidus (37,8%).

Tabel 1. Vanema-lapse suhtlemismustrite seos lapsevanema depressiooni sümptomaatikaga

(Spearmani korrelatsioonikordaja)

* p < 0,05

Vanemlik kompetentsus

Värske magistritöö (24) tulemustest selgus, et mitmed vanema-lapse suhtemustrite alaskaalad on seotud vanema tajutud rahuloluga oma lapsevanemarollis. Selgus, et mida rahulolevamana tunneb vanem end lapsevanema rollis, seda parem on tema võime struktureerida olukorda vastavalt lapse arengutasemele ning seda parem on vanema ja lapse emotsionaalne kontakt. Samuti selgus, et end lapsevanemana rahulolevamana tundev vanem on lapsega mängulisem ning mängulisem on vanemaga siis ka tema laps. Soo, hariduse, lapsega koos/lahus elamise ja rahvuse seost lapsevanema tajutud kompetentsusega ei ilmnenud. Samas ilmnes, et antud uurimuses osalenud emade ja isade tajutud kompetentsuse alaskaalade tulemused on võrreldes Eesti lastevanemate keskmise tulemusega väiksemad.

Vanema-lapse suhtlemismustrite seos vanema tajutud kompetentsusega

Vanema-lapse suhtlemismustrite alaskaalade ning vanema tajutud kompetentsuse alaskaalade vaheliste seoste leidmiseks kasutati korrelatsioonanalüüsi (Spearmani korrelatsioonikordaja) (vt tabel 2).

Tabel 2. Vanema-lapse suhtemustrite seosed vanema rahuloluga (Spearmani korrelatsioonikordaja)

*p < 0,05; **p < 0,01

Vanema-lapse suhtlemismustrite seosed vanema tajutud enesetõhususega ei seostunud antud valimi korral statistiliselt olulisel määral.

Uurimisküsimused

Lisaks vaadati, kas emadel ja isadel, kesk- ja kõrgharidusega, lapsega koos ja lahus elavatel ning eesti- ja venekeelsetel vanematel on enesetõhususe ja rahulolu näitajate osas erinevusi. Selleks viidi läbi Mann-Whitney U-test.

• Ei esinenud statistiliselt olulisi erinevusi meeste ja naiste vahel ei enesetõhususe (U = 174,500, p = .221) ega rahulolu näitajate osas (U = 166,500, p = .158).
• Samuti ei esinenud statistiliselt olulisi erinevusi ka kesk- ja kõrgharidusega vanemate enesetõhususe (U = 234,500, p = .934) ja rahulolu näitajate osas (U = 189,000, p = .250).
• Statistiliselt olulised erinevused puudusid ka lapsega koos ja lahus elavate vanemate enesetõhususe (U = 199,000, p = .529) ja rahulolu näitajate osas (U = 182,500, p = .305).
• Olulist seost ei ilmnenud ka eesti- ja venekeelsete vanemate enesetõhususe (U = 145,000, p = .076) ja rahulolu näitajate osas (U = 160,000, p = .161).

Teise uurimisküsimusena võrreldi emade ja isade tajutud enesetõhususe ja rahulolu koondskooride keskmisi Eesti normidega (2) (vt tabel 3).

Tabel 3. Emade ja isade tajutud enesetõhususe ja rahulolu koondskooride keskmised võrreldes Eesti normidega

Võrreldes saadud tulemusi Eesti normidega selgus, et käesolevas uuringus osalenud emade tajutud enesetõhusus ja rahulolu on väiksem Eesti rahvastiku keskmisest. Osalenud isade tajutud enesetõhusus on palju väiksemEesti rahvastiku keskmisest, samas kui nende tajutud rahulolu on küll Eesti keskmisest väiksem, aga veidi suurem osalenud emade tajutud rahulolust.

Niisiis võivad vanemapoolset mentaliseerimisoskust (ja seeläbi lapse käitumist ja meeleseisundit) muude tegurite hulgas mõjutada vanema emotsionaalne enesetunne (nt depressiooni sümptomaatika) ja vanemlikud oskused.

Kokkuvõttes võib öelda, et vanemate toetamine, et nad tunneksid end rahulolevate vanematena, võiks aidata kaasa sellele, et vanemad suudaksid oma lapsi paremini suunata, saavutada omavahelist paremat emotsionaalset kontakti ja tunda koos mängust rõõmu (24). Sellele saaks aidata kaasa vanemluse toetamine ning vanemlike oskuste arendamine, mida on eesmärgiks seadnud ka Eesti laste ja perede arengukava 2012–2020 (24).

Lapse tervise jälgimise juhend

Värskelt koostatud ja kinnitatud lapse tervise jälgimise juhendis (14) on muuhulgas toodud välja soovitused lapse kognitiivse arengu, lapse ja pere psühhosotsiaalse keskkonna, vanemluse ja ema sünnitusjärgse depressiooni varajase märkamise osas.

Kui märkate perearstina kõrvalekallet lapse kognitiivses arengus ja lapse somaatiline tervis (sh nägemine, kuulmine) on uuritud, siis oleks soovitatav suunata laps koos vanemaga elukohajärgsesse õppenõustamiskeskusesse vajalike tugimeetmete täpsustamiseks. Vajadusel suunab Rajaleidja lapse edasi lastepsühhiaatrilistele (sh kliinilise psühholoogi ja kliinilise logopeedi) uuringutele.

Kui märkate, et tuge vajaks eelkõige pere psühhosotsiaalne keskkond, siis võiks kaaluda saatmist pereteraapiasse kohaliku omavalitsuse (KOV) suunamisel. KOV-i lastekaitsespetsialist saab vanema vajadusel suunata ka Tervise Arengu Instituudi rahastamisel läbiviidavasse vanemlusprogrammi Imelised Aastad.

Kui lapse toimetulekut mõjutab vanema vaimne tervis (sh psüühikahäire, sõltuvushäire), siis on prioriteetne tagada vanemale psühhiaatriline abi ja KOV-i lastekaitse tugiteenused perele.

Täiendavat infot lapse arengu, vanemluse ja vaimse tervise toetamise kohta leiab aadressilt tarkvanem.ee (suhe lapsega; vaimne tervis; koolitused → Imelised Aastad).

Artikkel ilmus juuni Perearstis.

Kasutatud kirjandus

1. Ainsworth MDS, Blehar MC, Waters E, Wall S. Patterns of attachment: A psychological study of the strange situation. Hillsdale, NJ: Lawrence Erlbaum Associates; 1978.
2. Akkermann K, Trummal A. Tajutud vanemliku kompetentsuse küsimustik. Kasutamise juhend, 2018.
3. Anniste K, Biin H, Osila L, et al. Lapse õiguste ja vanemluse uuring 2018. Uuringu aruanne. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis; 2018.
4. Barnard KE, Brazelton TB. Touch: The foundation of Experience. Madison, CT: International Universities Press; 1990.
5. Bornstein MH (Ed). Handbook of Parenting: Practical Issues in Parenting (2nd ed, vol 5). Mahwah, NJ: Lawrence Erlbaum Associates, Inc; 2002.
6. Bowlby J. Attachment and loss, Vol. 1: Attachment. New York: Basic Books; 1969.
7. Camoirano A. Mentalizing Makes Parenting Work: A Review about Parental Reflective Functioning and Clinical Interventions to Improve It. Frontiers in Psychology 2017; 8: 14. Salvestatud https://www.frontiersin.org/article/10.3389/fpsyg.20100014.
8. Feldman R. Parent-infant synchrony and the construction of shared timing; physiological precursors, developmental outcomes, and risk conditions. Journal of Child Psychology and Psychiatry 2007; 48: 329–354.
9. Field T, Diego M. Vagal activity, early growth and emotional development. Infant Behavior and Development 2008; 31: 361–373.
10. Hart S, Mäkela J. Theraplay: An Intensive, Engaging, Interactive Play that Promotes Psychological Development. in Hart, S. (Ed.) Neuroaffectiv psykoterapi med born (Neuroaffective Psychotherapy for Children). Denmark: Forlag Hans Reitzel; 2011.
11. Jernberg AM. Assessing parent-child interactions with the Marschak Interaction Method (MIM). In Schaefer CE, Gitlin K, Sandgrund A (Eds). Play diagnosis and assessment (pp 493–515). New York: Wiley & Sons; 1991.
12. Korja R, Ahlqvist-Björkroth S, Savonlahti E, et al. Relations between maternal attachment representations and the quality of mother–infant interaction in preterm and full-term infants. Infant Behavior & Development 2010; 33 (3): 330–336.
13. Korja R, Savonlahti E, Haataja L, et al. Attachment representations in mothers of preterm infants. Infant Behavior and Development 2009; 32: 305–311.
14. Lapse tervise jälgimise juhend (RJ-Z/). Eesti Haigekassa, 2019.
15. Marschak M. A Method for Evaluating Child-Parent Interaction under Controlled Conditions. The Journal of Genetic Psychology: Research and Theory on Human Development 1960; 97: 1, 3–22.
16. Panksepp J. Can Play Diminish ADHD and Facílate the Construction of the Social Brain? Journal academy of Child and Adolescent Psychiatry 2007; 16: 5–14.
17. Perry BD. The neurosequential model of therapeutics: Applying principles of neuroscience to clinical work with traumatized and maltreated children. In N. Boyd Webb (Ed.), Working with traumatized youth in child welfare (pp 27–52). New York: Guilford Press; 2006.
18. Porges S. The Polyvagal Theory. New York, London: Norton & Co; 2011.
19. Porges S. Making the World Safe for our Children: Down-regulating Defence and Up-regulating Social Engagement to ‘Optimise’ the Human Experience. Children Australia 2015; 40: 114–123.
20. Shahmoon-Shanok R. Giving Back the Future’s Promise: Working Resourcefully with Parents of Children Who Have Severe Disorders of Relation and Communicating. Zero To Three 1997; 17: 38.
21. Sotsiaalministeerium. Targad vanemad, toredad lapsed, tugev ühiskond. Laste ja perede arengukava 2012–2020. 2011. Viimati külastatud 1.04.2019, www.sm.ee.
22. Sroufe LA. Attachment and development A prospective, longitudinal study from birth to adulthood. Attachment & Human Development 2005; 7: 349-67.
23. Sunderland M. Science of parenting: practical guidance on sleep, crying, play, and building emotional well-being for life. New York: Dorling Kindersley; 2006.
24. Sõber H. Tajutud vanemliku kompetentsuse seos vanem-laps suhtlemismustritega psüühiliste erivajadustega laste perede näitel. Magistritöö psühholoogia erialal. Tallinna Ülikool; 2019.
25. Tamm K. Vanem-laps suhtlemismustrite seosed vanema depressiooni sümptomaatikaga 5–7 a lastepsühhiaatria patsientidel. Magistritöö psühholoogia erialal. Tallinna Ülikool; 2019.
26. Tulviste T, Mizera L, De Geer B. Socialization Values in Stable and Changing Societies: A Comparative Study of Estonian, Swedish, and Russian Estonian Mothers. Journal of Cross-Cultural Psychology 2012; 43 (3): 480–497. https://doi.org/10.1177/0022022111401393
27. Zeanah CH, Smyke AT. Attachment Disorders. In Zeanah CH (Ed). Handbook of infant mental health (3 ed). New York: Guilford Press; 2009.
28. Schore A N. Affect Regulation and the Repair of the Self. New York: W. W. Norton & Company, Inc; 2003.