Vahur Valvere: rahvatervise arengukava ei ole suutnud vähistrateegia funktsioone üle võtta

Millised on praegu vähivastase võitluse peamised arengusuunad Euroopas?

Euroopa Liidus (EL) koordineerib vähivastast võitlust Euroopa Komisjon ja seda teostatakse aasta lõpuks valmiva EL Vähiplaani ja Vähimissiooni abil. Sel suvel moodustati vähivastase võitluse töögrupp ka Europarlamendi juurde.

Euroopa Liidu Vähimissioon on üks viiest ELi missioonist ja selle põhieesmärk on aastaks 2030 hoida ära 3 miljonit vähisurma, pikendada oluliselt vähipatsientide eluiga ja parandada nende elukvaliteeti. Rõhutatakse ka seda, et tõenduspõhine vähiennetus, vähi nüüdisaegne diagnostika ja onkospetsiifiline ravi ning taastus- ja toetusravi tuleb muuta võrdselt kättesaadavaks kõigis EL liikmesriikides. Paljude soovituste hulgas on eriline rõhk personaalmeditsiini arendamisel ja igapäevapraktikasse juurutamisel nii diagnostikas kui ka ravis, suurte andmebaaside loomisel ja kogu vähitõrjet koordineerivatel riiklikel vähitõrjeprogrammidel ja koostöövõrgustikel. Kõiki missiooni meetmeid on plaanis rahastada järgmisel aastal avaneva raamprogrammi Horizon Europe kaudu.

Olete välja toonud, et Eesti on üks väheseid Euroopa Liidu liikmesriike, millel puudub riiklik vähistrateegia. Milline peaks teie hinnangul olema terviklik vähitõrjeplaan Eesti kontekstis?

Nii see kahjuks on, sest viimane riiklik vähistrateegia lõppes Eestis tõepoolest pisut vähem kui 5 aastat tagasi, täpsemalt 31.12.2015, ja rahvatervise arengukava ei ole kahjuks suutnud vähistrateegia funktsioone üle võtta. Eesti riiklik vähitõrjeplaan peaks oma vormilt ja sisult tuginema rahvusvahelistele soovitustele ja sisaldama nii vähivastase võitluse hetkeolukorra kirjeldust, vähiennetust, kogu vähipatsiendi teekonda alates esimestest haigussümptomitest, diagnostikast ja onkospetsiifilisest ravist kuni taastus-, toetus- ja elulõpuravini ning loomulikult ka vähiuuringuid ja mõõdikuid vähiplaani efektiivsuse hindamiseks.

Sõeluuringutega hõlmatus on Eestis küllaltki väike. Samas rõhutakse inimeste terviseteadlikkusele vähi varajasel avastamisel. Kuidas saaks sõeluuringuid täpsemaks muuta ja kas peaks mõtlema ka sihtgruppide/vanuseliste muudatuste peale?

Vaatamata sellele, et aastatega on sõeluuringutega hõlmatus elanikkonna hulgas oluliselt kasvanud, jääme me oma näitajatega Põhjamaadest ja arenenud Lääne-Euroopa riikidest veel kahjuks tublisti maha. Ilmselt ei ole meie terviseteadlikkus jõudnud veel vajalikule tasemele ja see protsess võtab oodatust rohkem aega. Elanikkonna kogu populatsiooni haaravat sihtgrupipõhist hõlmatust parandaks kindlasti ka ravikindlustust mitteomavate isikute sõeluuringuprogrammidesse kaasamine.

Sõeluuringute täpsemaks muutmine on samuti väga oluline ja lihtsast haigestumuse andmetele tuginevast sihtgruppide laiendamisest ei piisa. Siin tuleb meile appi geneetika ja lisaks juba hetkel arvesse võetavatele monogeensetele vähiriskidele (eeskätt BRCA1/BRCA2 geenimutatsioonid) võiks juba lähitulevikus olla suur abi näiteks ühenukleotiidiliste polümorfismide põhjal hinnatud polügeensete riskiskooride rakendamisest. See võimaldaks meil uuringutesse kaasata ka oluliselt nooremaid ja vanemaid inimesi ametlike sihtgruppide väliselt. Efekt oleks siin muidugi suurem sel juhul, kui me personaalse riskiskoori arvutamiseks ei võtaks arvesse mitte ainult genoomipõhist polügeenset riski, vaid lisaksime sellele ka teised riskifaktorid (näiteks elustiilifaktorid, keskonnariskid, rinnavähi puhul hormonaalsed riskifaktorid).

Milline on vähiravi tänane olukord Eestis?

Vähiravi olukord on tervikpildis Eestis minu meelest heal tasemel, kuid alati on nii diagnostika ja ravi kui ka rahastamise poole pealt arenguruumi. Võib-olla kõige rohkem on vajakajäämisi selles, kuidas vähipatsiendi teekonna kõiki lülisid kõige efektiivsemalt ja patsiendisõbralikumalt ühtseks tervikuks kokku liita. Kuid ka selles valdkonnas on toimumas positiivne areng ja käivitumas huvitavaid projekte.

Ootajale on ooteaeg alati pikk ja alati võiks arsti, sealhulgas ka onkoloogi vastuvõtule saada kiiremini. Üldiselt on aga ooteajad enam-vähem rahvusvaheliselt soovitatud piirides, kuid kindlasti mitte alati ei ole me suutnud neid juhiseid täita.

Ravikvaliteeti on aidanud hoida see, et prioriteedina püüame välja selgitada aegkriitilised patsiendid ja neid esmaselt teenindada. Põhja-Eesti Regionaalhaiglas on näiteks broneeritud igale vähipatsiente teenindavale ambulatoorsele vastuvõtule ka paar aega esmastele vähipatsientidele. Ka e-konsultatsioonid on aidanud aegkriitilist sekkumist nõudvatel patsientidel kiiremini jõuda onkoloogi või vähiraviga tegeleva teise eriarsti vastuvõtule.

Kas e-konsultatsioonide puhul oleks vaja midagi parandada?

Kuigi onkoloogidel ei ole e-konsultatsioonid võrreldes näiteks hematoloogidega sama hästi ja suures mahus käivitunud, on areng olnud positiivne. Konsultatsioonide arv sõltub väga suurel määral perearstide aktiivsusest ja kompetentsusest ning loomulikult meie omavahelisest koostööst. Onkoloogid on igal juhul valmis e-konsultatsioonidesse rohkem panustama, sealjuures ka perearste koolitama, sest see on meie meelest kõige optimaalsem viis esmasel vähipatsiendil jõuda lühima ooteajaga õige spetsialisti vastuvõtule ja sealt edasi juba onkoloogilisse konsiiliumisse ja vähiravile.

Kas vähiravi innovaatilised lahendused jõuavad piisavalt kiiresti Eesti praktikasse? Kas meie onkoloogidel on kasutada moodsaimad ravivõimalused või võiks olukord olla parem?

Innovaatilised lahendused võiksid kõigis maailma vähikeskustes jõuda praktikase kiiremini ja nii on see ka Eestis. Üldiselt aga Eestis kurtmiseks erilist põhjust ei ole. Esimesed kokkupuuted uute ravimitega/ravitehnoloogiatega toimuvad väga tihti kliiniliste uuringute kaudu ja kuna erinevatel tasanditel on rahvusvaheline koostöö aastatega laienenud, siis on kogemused olnud väga positiivsed, teenides lõpptulemusena eeskätt meie patsientide huve.

Kuidas saaks Eestis tervishoiusüsteemis vähipatsiendi teekonda sujuvamaks muuta? Kas meie rahvaarvu arvestades on ravi erinevatesse keskustesse killustunud ja vähiravikeskused peaksid senisest enam koostööd tegema?

Kindlasti peaksid tegema omavahel koostööd vähikeskused, kuid hea koostöö on vajalik kõigi ravi- ja hoolekandeasutustega, alates perearstikeskustest/tervisekeskustest ja lõpetades hooldushaiglatega. Väga oluline on meditsiini- ja sotsiaalsüsteemi parem omavaheline lõimimine. Hea koostöö ongi võtmemomendiks vähipatsiendi teekonna sujuvamaks muutmisel.

Kindlasti vajab riiklikul tasemel täpsustamist ka kõike kolme ravimodaliteeti pakkuvate vähikeskuste ehk nn kliiniliste vähikeskuste roll vähiennetuse, vähi diagnostika ja onkospetsiifilise ravi ning teadus- ja õppetöö koordineerimisel Eestis tervikuna, aga loodetavasti saab see valdkond peagi valmivas riiklikus vähitõrjeplaanis täpsemalt käsitletud.

Kuidas tulid onkoloogid ning onkoloogilised haiged toime koroonakriisi ja eriolukorra ajal?

Nn „koroonakriis“ oli paras proovikivi meile kõigile ja see puudutas loomulikult ka onkoloogia eriala. Kokkuvõttena võiks aga öelda, et nii meie patsiendid kui ka kõik vähi diagnostika ja raviga tegelevad meditsiinitöötajad olid igas etapis väga tublid. Tegelikult me ju ei katkestanud vähiravi hetkekski ja nn aegkriitiline ravi jätkus pidevalt. Eks raviskeeme ja ravitaktikaid tuli loomulikult muuta vastavalt olukorrale ja ka ooteajad pisut pikenesid, aga tervikuna süsteem toimis. Üks oluline kriteerium, millest lähtusime, oli patsientide ohutus, aga loomulikult pöörasime palju tähelepanu ka personali ohutusele.

Onkolooge, onkoloogiaõdesid ja teisi vähiga tegelevaid eriarste tuleks eriti kiita selle eest, et väga efektiivselt õnnestus käivitada haigete erinevad nõustamiskanalid (eeskätt telefonikonsultatsioonid, aga ka virtuaalne nõustamine).

Millele peaks arstkond seoses COVID-19-ga tähelepanu pöörama? Mida sügisele ja võimalikule uuele COVID-19 puhangule mõeldes võiks teisiti teha?

Eks hügieeninõuded ole tähtsad nii praegu kui ka lähitulevikus ja tõenäoliselt ka lähiaastatel ning neid peaksid järgima nii patsiendid kui loomulikult ka meedikud ise. Kui teine laine peaks tulema, siis aitab eelnev kogemus kindlasti raviprotsessi kiiremini ja efektiivsemalt uue olukorraga kohandada ja oma tegevust vastavalt vajadustele paremini optimeerida.

Artikkel ilmus augusti Lege Artises. Ajakirja saab tellida siit.