Ülevaade teadusartiklist: depressioon on 2. tüüpi diabeediga patsientidel sagedane kaasuv probleem

2. tüüpi diabeet on tänapäeval laialt levinud krooniline haigus, millel on sügavad mõjud inimese füüsilisele ja vaimsele tervisele. Kuigi diabeeti käsitletakse tihti kui haigust, mis mõjutab peamiselt veresuhkru tasakaalu, on teadusuuringud näidanud, et selle mõjud ulatuvad palju kaugemale, hõlmates nii kognitiivseid funktsioone kui ka vaimset heaolu. Teaduskirjanduses on kirjeldatud kognitiivse düsfunktsiooni, depressiooni ja psühhosotsiaalsete probleemide tugevat omavahelist seost diabeedi korral. Üks probleem on katalüsaatoriks teisele, vallandades justkui nõiaringi.

Teemat uurinud Maarja Randväli sõnul on kognitiivsed häired tihedalt seotud 2. tüüpi diabeediga, eriti eakatel patsientidel, kellel on olnud haigus pikema aja jooksul. Uuringud näitavad, et diabeediga seotud ajuveresoonkonna kahjustused, sealhulgas väikeste veresoonte kahjustused, soodustavad kognitiivset langust, põhjustades mäluhäireid, tähelepanuprobleeme ja mõtlemisvõime vähenemist.

Diabeet ja kognitiivsed häired

Kõrgenenud HbA1c tase, mis viitavad glükeemilise kontrolli puudulikkusele, on tugevalt seotud kognitiivse languse kiirenemisega.

Diabeedihaigete aju vananeb kuni 26% kiiremini kui tervete eakaaslaste aju.

„See tähendab, et mida pikem on haiguse kestus ja mida halvemini on reguleeritud veresuhkur, seda suurem on risk kognitiivsete probleemide, sealhulgas dementsuse, tekkeks,“ selgitas Randväli. Ta lisas, et naised on kognitiivsete häirete osas suuremas ohus kui mehed, mis viitab soospetsiifilistele teguritele.

Diabeet ja depressioon

Uuringud näitavad, et depressioon on 2. tüüpi diabeediga patsientidel sagedane kaasuv probleem. Diabeedi ja depressiooni vaheline suhe on kahesuunaline: diabeet suurendab depressiooni riski ja depressioon süvendab diabeedi sümptomeid. Depressiooniga patsientidel on raskem järgida raviplaane, kuna depressioon vähendab motivatsiooni enesehoolduseks ja ravisoostumust. See viib omakorda halvenenud veresuhkru kontrollini, mis suurendab diabeedi tüsistuste, nagu südame-veresoonkonna haiguste, neuropaatia ja neerupuudulikkuse riski.

Randväli märkis, et uuringud on näidanud, et suisa kuni 37% diabeediga patsientidest kannatavad depressiooni all. „See on märkimisväärne näitaja. Tihtilugu aga jääb see raske diagnoos diabeedi juures märkamata, kuna põhirõhk on glükoosinäitude hindamisel ja teistel kaasuvatel haigustel. Varajane depressiooni märkamine ja ravi aitab oluliselt parandada ka diabeedi eesmärkravi.”

Sotsiaalne isoleeritus süvendab diabeedi mõju vaimsele tervisele

Ühtlasi mängivad diabeedi juhtimises suurt rolli psühhosotsiaalsed probleemid. Madal haridustase ja sotsiaalmajanduslikud raskused võivad raskendada haiguse haldamist, kuna patsientidel võib puududa piisav teadlikkus ja ressursid oma tervise eest hoolitsemiseks.

„Inimesed, kellel on vähem sotsiaalset toetust, on samuti suuremas depressiooni ja ärevuse tekkimise riskis. Sotsiaalne isoleeritus, mis on eriti problemaatiline vanemate diabeediga patsientide seas, süvendab haiguse mõju vaimsele tervisele. Neil, kellel on tugev toetusvõrgustik, on uuringute kohaselt parem haigusega toimetulekuvõime ja väiksem depressioonirisk,“ sõnas Randväli.

Erinevad bioloogilised ja psühholoogilised tegurid mängivad olulist rolli nii kognitiivsete häirete kui ka depressiooni tekkes – tihtilugu on need omavahel seoses. Bioloogiliselt on diabeet seotud põletikuliste protsessidega, mis kahjustavad aju veresooni ja närvisüsteemi. Aju kahjustavad lisaks ka vere glükoositaseme suured kõikumised, sh korduvad hüpoglükeemia episoodid, põhjustades pikaajalisi kognitiivseid probleeme. See kõik avaldab omakorda mõju patsiendi psühhosotsiaalsele toimetulekule.

Insuliinravil olevatel patsientidel on kõrgem depressiooni risk

Psühholoogiliselt on kroonilise haiguse stress ja sellega seotud ärevus diabeediga patsientide jaoks märkimisväärsed tegurid. See stress võib olla tingitud nii haiguse tüsistustest kui ka hirmust toimetuleku ees. Pikaajaline stress mõjutab negatiivselt vaimset tervist ja võib viia depressiooni tekkimiseni.

Insuliinravi ja muud farmakoloogilised sekkumised võivad samuti mängida rolli kognitiivsete häirete ja depressiooni tekkes. Uuringud on näidanud, et insuliini kasutamine on seotud suurema riskiga kognitiivsete häirete tekkeks, mille peamine ja olulisem kõrvaltoime on hüpoglükeemia. Hüpoglükeemia episoodid, eriti eakatel patsientidel, on tugevalt seotud kognitiivse languse ja dementsuse suurenenud riskiga. Lisaks võivad insuliiniga seotud kõrvaltoimed, nagu kehakaalu tõus ja unehäired, vaimseid häireid süvendada.

Füüsilise tervise kõrval vajavad tähelepanu ka patsiendi vaimne ja sotsiaalne heaolu

Randväli rõhutab, et 2. tüüpi diabeedi ravis on tähtis mitte keskenduda ainult füüsiliste sümptomite juhtimisele, vaid juhtida tähelepanu ka vaimse ja psühhosotsiaalse tervisele.

„Patsiendid vajavad terviklikku hooldust, mis arvestab nii nende füüsilise kui ka vaimse heaoluga. Psühholoogiline tugi, sealhulgas depressiooni ja ärevuse varajane tuvastamine ja ravi, võib oluliselt parandada patsientide võimet oma haigust juhtida. Eestis on väga hea ja lihtne mõõdik depressiooni esmaseks skriinimiseks EEK-2, mida kõikides tervishoiu asutustes laialdaselt kasutatakse,“ ütles Randväli.

Võtmetähtsusega on ka haridus ja teadlikkuse tõstmine diabeedi tüsistustest ning enesehoolduse tähtsusest, et parandada patsientide elukvaliteeti ja vähendada tüsistuste riski. Sotsiaalsel toetusel on oluline roll diabeediga patsientide vaimses tervises.Tugev sotsiaalne võrgustik – perekond, lähedased, sõbrad – tagab patsiendi suutlikkuse paremini toime tulla haiguse väljakutsetega ja vähendab riski kogeda depressiooni või ärevust. Seetõttu on oluline, et tervishoiutöötajad pööraksid tähelepanu patsientide sotsiaalsetele sidemetele ja pakuksid vajadusel täiendavat tuge, et vältida sotsiaalset isoleeritust.

„2. tüüpi diabeet on haigus, millel on ulatuslik mõju mitte ainult füüsilisele tervisele, vaid ka vaimsele ja sotsiaalsele heaolule. Kognitiivsed häired, depressioon ja psühhosotsiaalsed probleemid on diabeedi korral omavahel tihedalt seotud. Seetõttu on oluline neid probleeme käsitleda terviklikult koos. Nende riskitegurite mõistmine ja varajane sekkumine on võtmetähtsusega, et parandada diabeediga patsientide elukvaliteeti ja haigusega toimetulekut,“ võttis Randväli oma teadusartikli kokku.

Peamised järeldused:

• Depressiooni esinemine halvendab haigusega toimetulekut ja suurendab ravijuhiste mittejärgimist.
• II tüübi diabeediga patsientide depressiooni esinemissagedus on erinevate uuringute põhjal 25-37%. Ülekaalulisus suurendab seda riski. Suurem risk on just neil patsientidel, kelle haigus on alanud nooremas eas ja kestnud pikemat aega.
• Insuliinravi kasutavatel patsientidel on kõrgem depressiooni ja ärevuse risk võrreldes nendega, kes seda ravimit ei kasuta.

Artikkel põhineb teadusartiklil:

Randväli, M.; Toomsoo, T.; Šteinmiller, J. The Main Risk Factors in Type 2 Diabetes for Cognitive Dysfunction, Depression, and Psychosocial Problems: A Systematic Review. Diabetology 2024, 5, 40-59. https://doi.org/10.3390/diabetology5010004