Ülevaade ja mõtted vaimse tervise õe tööst: meil on oma koha leidmisega süsteemis pikk tee minna

Autor: Kersti Urbala, vaimse tervise õde, õpetaja, Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, Kohtla-Järve struktuurüksus. Artikkel ilmus märtsi Pereões. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Pereõde ja teisi meditsiiniajakirju saab tellida siit.

Minu esimene kokkupuude vaimse tervise õendusega oli Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis. Lektor, kes rääkis meile väga põnevalt vaimsest tervisest ja selle hoidmise ning toetamise olulisusest, tutvustas ennast vaimse tervise õena. Vaimse tervise õeks otsustasin õppida, et mõista, kuidas ma saan vaimse tervise toetamisega hoida inimesi ja nende vaimset tervist. Inimesed meie ümber on õrnad.

Tahtsin paremini mõista ka oma elu keerdkäike. Vaimse tervise õena saan olla teadlikum ema oma raske haigusega poegadele, kuna haruldaste ja krooniliste haigustega inimesed ning depressioon on omavahel väga tihedalt seotud.

Magistridiplomit vastu võttes ei olnud mul tegelikult vähimatki ettekujutust, mis mind ees ootab, missugused on mu tööalased väljakutsed ning kus on piirid aitamise ja aitaja vahel.

Vaimse tervise õde – psühholoog või arst?

Inimene, kes minu kui vaimse tervise õe vastuvõtule tuleb, ei ole alati kursis, mis roll on vaimse tervise õel. Sageli kiputakse vaimse tervise õde määratlema kui psühholoogi või arsti.

Mulle tundub, et Eestis on meil, vaimse tervise õdedel, oma koha leidmisega süsteemis pikk tee minna. Ollakse harjunud, et vaimse tervise probleemidega tegelevad psühholoogid, kliinilised psühholoogid ja psühhiaatrid. Nad kõik on oma ala kõrgelt haritud spetsialistid ning nende kõrval oleme lisaks ka meie, vaimse tervise õed. Me oleme läbinud 3,5 aastat õeõpet ning pärast seda õppinud magistrantuuris vaimse tervise õendust. Lisaks õpingutele täiendame ennast, osaledes erinevatel koolitustel ja konverentsidel, unustamata sealjuures supervisioone heade kolleegidega, sest selle inimese vaimne tervis, kes pöördub vaimse tervise õe vastuvõtule, sõltub õe tugevast ja tasakaalukast vaimsest tervisest.

Ma ei ole arst. Ma ei ole psühholoog. Olen vaimse tervise õde. Ma oskan luua dialoogi abivajajaga ja tean, kui tähtis on olla dialoogis inimesega, kes abi vajab. Peab olema kohal, päriselt selles hetkes. Oskan anda lootust, uskudes, et inimene saab oma olukorraga hakkama. Inimeste toimetulekustrateegiad vahelduvad vastavalt elusituatsioonidele ning vaimse tervise spetsialisti empaatiline ja toetav suhtumine aitab rasketes olukordades hakkama saada.

Vaimse tervise õe vastuvõtule saab oluliselt kiiremini kui näiteks psühholoogi või psühhiaatri juurde, samas eeldab vaimse tervise õendus tugevat meeskonnatööd. Vaimse tervise õena kuulan, nõustan, jõustan, räägin eneseabivõtetest. Kui psühhiaater on määranud ravi, on vaimse tervise õde see spetsialist, kes hindab raviskeemi toimet, selgitab kõrvaltoimeid ning jälgib inimese igapäevast toimetulekut. Vaimse tervise õde saab alati ka psühhiaatrile peegeldada tekkinud probleeme. Oluline on kiire info vahendamine, et inimene saaks tõhusat abi.

Vajadusel teen ka koostööd teiste spetsialistidega, et inimene saaks parimat abi ja turvavõrgustik tema ümber aitaks tal elu kriisidega toime tulla. Koostöö annab abivajajale lisaväärtust – sellega moodustame tema ümber pehme ja kaitsva turvavõrgu, kuhu tal on kukkudes pehme maanduda. Kukkumise all pean silmas, et vaimse tervise toetamine ja hoidmine on pikk protsess ning tagasilangus on sageli isegi valusam, kuna inimene oli juba hakanud nägema värve ja tuli korraks mustast masendusest välja. Olen näinud, et selliseks tagasilanguseks ei olegi palju vaja – mõnikord piisab vaid jõhkrast suhtumisest või halvasti valitud sõnadest.

Esimese kontakti olulisus

Esimene kohtumine vaimse tervise spetsialistiga määrab inimese jaoks väga palju. Mõnikord on inimesed mulle kurva naeratusega öelnud, et tal on kõik korras, aga perearst käskis vaimse tervise õe juurde tulla. Rõhk sõnal käskis. Ma kasutan võimalust ja tunnustan ning tänan perearste ja pereõdesid, kes märkavad, et inimene vajab oma vaimse tervise probleemidega toimetulemiseks abi, isegi kui inimene seda ise veel ei märka. Sageli on inimeste teadlikkus abi saamise võimalustest väike ja perearsti suunamine tuleb õigel ajal.

Sõna vägi on suurem kui sõja vägi

Inimesed ei teadvusta, kui palju saab sõnadega haiget teha. Või siis vastupidi, teadvustavad ja teevad seda teadlikult ning pahatahtlikult. Pole asjata öeldud, et sõnaga saab tappa – minu kogemuse järgi on mõtlematult öeldud sõnad viinud nii mõnegi inimese enesetapuriskini. Näiteks helistas mulle noor neiu, kelle eakaaslased sõnadega peaaegu ära tapsid. Enesetapp näis tema jaoks olevat sel hetkel ainuke väljapääs.

Vaimse tervise spetsialistina pean ennast hindama ja endale otsa vaatama – mida ma suudan, mida ma oskan, kas konkreetsel juhul on minu pädevus piisav või palun abi kolleegidelt? Selle noore neiu osas palusin mina abi. Noor neiu jätkab nõustamist ning vaimse tervise hoidmist ka minu juures, kuid turvavõrgustiku ehitamine tema ümber on andnud talle tagasi kõige olulisemad tunded edasi elamiseks. Isegi kui see on väike, aga tõhus teraapiagrupp, saab ta sealt juurde väga palju enesekindlust ja ühel päeval suudab taas lennata.

Meie spetsialistidena keskendume lahenduse leidmisele, mitte süüdistamisele, kuid lahenduse leidmine on pikk protsess. See on töö – endasse vaatamine, oma jõuvarude ülesleidmine, uuesti endasse uskuma hakkamine. Liiga sageli näen oma töös, kui lihtne on ära võtta tulevik, unistused, lootus ning muuta inimene väikeseks ja tühiseks. Iga väljaöeldud sõna kannab endas energiat – inimene, kes ütleb, saab valida, kas see on ehitav või lammutav energia.

Sõnade olulisus vaimse tervise õe töös

Minule on sõnad oluline töövahend. Iga inimene, kes minu juurde tuleb, on erinev ning unikaalne. Kasutan ehitavat, tunnustavat ja väärtustavat kõneviisi. Inimene, kes minu vastuvõtult ära läheb, on saanud oma mõttelisse seljakotti palju tööriistu, et hakkama saada ja osata kasutada oma sisemisi jõuvarusid. Ja vastupidi – seesama mõtteline seljakott on kordi kergem, kuna murede lahtiharutamine teeb pagasi kergemaks.

Vaimne tervis – kas see on tuntav, nähtav, kaalutav, mõõdetav?

Olles ka vaimse tervise lektor, küsin sageli oma õpilastelt, kuidas nemad määratlevad terminit „vaimne tervis“. Kas see on koos füüsilise tervisega või on eraldiseisev? Kas vaimse tervise probleemid on nähtavad, kas neid saab mõõta ja kaaluda? Diskussioonid on olnud arvamusterohked ning olen alati tänulik avatud ja julge mõtlemise eest. Järgnevalt väike kokkuvõte mõtetest.

• Hea vaimne tervis ei tähenda alati faktide tundmist, haritust, probleemide puudumist või eksimatut mõtlemist.
• See ei tähenda ka absoluutset õnnestumist paarisuhtes, edukust õppimisprotsessides või täiuslikku enesetundmist ja enesevalitsemist.
• Vaimselt terve inimene on inimlik – ta on inimene oma jõuvarude, heade ja halbade külgedega ning probleemidega.
• Vaimselt terve inimene suudab väljendada nii positiivseid kui ka negatiivseid tundeid ja neid ka vastu võtta.
• Vaimselt tasakaalukas inimene talub pingeid ning stressitaluvus on tal tugev –

stressitaluvus on üks hea vaimse tervise kriteerium.

• Probleemideta elu ei tähenda head vaimset tervist, sest vastuolud ja probleemid kuuluvad elu juurde ning läbikäidud kriisid tugevdavad (tavaliselt) vaimset tervist.
• Olulised on kvaliteetne uni, piisav liikumine ja vedelikutasakaal organismis.

Kui inimesel tekivad probleemid vaimse tervisega, ei pruugi nad alati märgata ning mõista, et midagi on valesti. Ebakvaliteetne või vähene uni, nõrk impulsikontroll, muutused meeleolus – kõik see hakkab mõjutama inimese toimetulekut ja elukvaliteeti. Mõnikord loodavad inimesed, et see läheb mööda. Aja möödudes ning mõistes, et see ei lähe ise mööda, otsivad nad abi, sest lähedased inimesed või töökaaslased on märganud muutust nende tavapärases käitumises. Kui inimene teadvustab oma käitumise mõju teistele inimestele, siis on algus tehtud.

On rõõm tõdeda, et vaimsest tervisest räägitakse julgemalt ning häbimärgistamine on vähemalt minu arvates üsna palju vähenenud. Inimesed julgevad oma probleemidest rääkida ning abi otsida, kui tunnevad, et ei tule toime.

Väga suur abi on sellest, et vaimse tervise õe vastuvõtule ei ole vaja saatekirja. Paljudes perearstikeskustes tegutsevad pereõdede kõrval ka vaimse tervise õed ning inimese jaoks on see mugavalt turvaline, kui saab oma muredele lahendused ühest kohast.

Pereõde ja vaimse tervise õde

Pereõde on kullaprooviga spetsialist. Tavaliselt teab ta nimistus olevate inimeste kohta väga palju ning oskab seda infot kasutada parimal võimalikul moel, et aidata leida igapäevaselt toimivaid lahendusi. Pereõde on väga mitmekülgne spetsialist, kes on sageli esimene, kelle juurde inimesed oma vaimse tervise muredega jõuavad. Kui pereõde on spetsialiseerunud ka vaimse tervise õendusele, siis loob see perearstipraksisele või tervisekeskusele lisaväärtust.

Tean palju tublisid ja suure südamega pereõdesid, kes on kaalunud spetsialiseerumist vaimse tervise õendusele. Siin tuleb mängu üks aga – kui aastaid tagasi oli võimalik spetsialiseerumine, siis nüüd on selleks vaja omandada magistrikraad. Magistrikraadi omandamine eeldab aega, ideed arendusprojektiks ning töö ja perega on seda üsna keeruline ühildada.

Vaimse tervise õe poole pöörduvate inimeste mured

Järgnevalt kirjeldatu põhineb minu tööl vaimse tervise õena. Rõhutan veel kord, et kõikide muredega ma aidata ei oska ega suuda, kuid siis on mul olemas koostöövõrgustik, kuhu inimene pehmelt edasi suunata. Kui töövõime on osaline või puudub ja toimetulek halb, on suurepärane võimalus konsulteerida rehabilitatsioonimeeskonnaga. Leinaprotsessi korral olen konsulteerinud nii kriisipsühholoogidega kui ka kogemusnõustajatega.

Kunagi ei ole ükski mure liiga väike. Kui inimene on pöördunud näiteks halvenenud meeleoluga, siis seda meeleolu lahti harutades jõuame hoopis mujale – sinna, kus probleem alguse sai.

Minu poole pöördunud inimeste mured:

• halvenenud meeleolu ja nukrus
• ärevushäire
• meeleoluhäire
• sotsiaalfoobia
• käitumisprobleemid ja suhtlemisraskused
• tööstress
• läbipõlemine
• pidev nukker või tühi tunne
• ei suuda tunda rõõmu, ei näe värve
• raske keskenduda, raske otsustada
• süütunne
• väärtusetusetunne
• abitusetunne
• leinaprotsess – ka lahkumineku korral on leinaprotsessil kindel koht
• huvi ümbritseva vastu on kahanenud
• töövõime väike, toimetulek halb
• elukvaliteet halb – majanduslike probleemide korral vaimse tervise spetsialistid aidata ei saa, kuid nad saavad aidata inimesel muutuda tugevamaks ning sedasi taastada inimese võimekust ja tahet
• inimene on kaotanud enesesse usu
• usub, et on teistele koormaks
• erinevad unehäired
• söömishäired ja kehakaalu kaotus
• enesetapumõtted

Enesetapuriskiga inimene

Enesetapp puudutab lisaks inimesele, kellel need mõtted on, ka talle lähedasi inimesi. Enesetapukatse on sageli appihüüd lähedastele. Neil inimestel, kes on minu poole pöördunud enesetapumõtetega, on see praegu jäänud õnneks ainult mõtteks. On olnud kriitilisi hetki, kus olen kaasanud ka politsei ja häirekeskuse päästekorraldaja või olen patsiendiga jõudnud psühhiaatriakliiniku ukse taha, et ta saaks edasist abi. Taas kord tuleb aga rõhutada pädevuse teemat – ma ei suuda ega oska kõiki inimesi aidata. Paraku ei võta kõik inimesed ka abi vastu – siis on tark eemalduda, sest abi ei tohiks jõuga peale suruda.

Mõnikord on enesetapukavatsusega inimene minu käest pärast küsinud, miks ma ei laskunud tal surra. Siis oleme avatud ja ausa vestlusega jõudnud sellesse punkti, et igal elukutsel on oma eetika. Mõnikord, tegelikult liiga tihti, olen olnud olukorras, kus mõistan inimene soovi surra, aga eetika ei luba mul seda juhtumit sinnapaika jätta. Inimese arusaam, et elu on väärt kingitus, tuleb sageli hiljem. Arusaam, et tegelikult ta ei tahtnud surra, tahtis lihtsalt, et teda märgatakse, temast hoolitakse ja teda väärtustataks.

Lahendusi otsin alati koostöös nii patsiendiga kui ka tema lähedastega, sest enesetapuriskiga inimese abistamine on pikk protsess, kuhu on kaasatud erinevad inimesed. Kui motivatsioon elamiseks on kadunud, siis selle taasleidmiseks kulub pikk aeg.

On juhtumeid, kus inimesed ei taha, et lähedased teavad ta mõtetest elu lõpetada. Vastu patsiendi tahtmist ma ei tohiks kedagi informeerida, kuid samas ütleb seadus midagi muud –kui inimene on ohtlik endale, on minu kohustus teatada. Aga kui ma teatan, nagu seadus ette näeb, siis ma rikun patsiendi ja spetsialisti pikalt ehitatud suhte. Neid dilemmasid on olnud, lahenenud on need ühel või teisel moel ilma patsiendi usaldust ja õigusi rikkumata.

Teine äärmus on klammerduvad ja ähvardavad patsiendid, kes tahaksid panna kogu vastutuse oma enesetapu eest mulle kui vaimse tervise õele. Manipulatsiooni ja surve tõttu olen mõned juhtumid rahuliku viisakusega lõpetanud. Lahendus on sellisel juhul tõdeda, et lõplik vastutus on alati inimesel, kes enesetapu teeb. Mina vaimse tervise õena ei tohi võtta vastutust inimese elu ega surma eest. Ma saan toetada tema vaimset tervist, olla olemas rasketel hetkedel, kuid ma ei saa elada tema elu.

Kokkuvõtteks

Olen tänulik igale inimesele, kes on minu juurde tee leidnud. Tulevastele vaimse tervise õdedele soovin julgust kandideerida ja tahet seda tööd teha. Inimesed me ümber on õrnad. Hoiame neid – siis oleme ka ise hoitud.