ÜLEVAADE | Euroopa Diabeediuuringute Assotsiatsiooni 56. konverents

EMPEROR-Reduced

On teada, et SGLT2 inhibiitorid vähendavad hospitaliseerimisi südamepuudulikkuse (SP) tõttu kardiovaskulaarhaigusega (KV) patsientidel. Eelmisel aastal avaldatud uuringus DAPA-HF näidati dapagliflosiini kasutajatel nii SP tõttu hospitaliseerimiste kui KV-surmade vähenemist.

Uuring EMPEROR-Reduced oli tehtud empagliflosiiniga. Uuringus osales 3730 NYHA II–IV klassi SP-ga patsienti, kelle vasaku vatsakese väljutusfraktsioon (EF) oli 40% või vähem. Uuringu esmaseks tulemusnäitajaks olid KV-surm ja SP tõttu hospitaliseerimine; teiseste tulemusnäitajate hulka kuulus ka eGFR-i taseme langus.

Võrreldes DAPA-HF-i uuringuga oli EMPEROR-Reduced suurema riskiga, näiteks püüti haarata võimalikult palju patsiente, kelle EF jäi < 30%; patsientidel EF-iga 31–40% pidi lisatingimusena olema kas viimase aasta jooksul SP tõttu hospitaliseerimine või üsna oluliselt tõusnud aju natriureetilise peptiidi tase. Uuritavatest 20% said ravi angiotensiini retseptori neprilüsiini inhibiitorite ehk ARNI-ga (DAPA-HF-i uuringus 10%), 30%-l oli implanteeritud kardioverter (DAPA-HF-i uuringus 10%).

Leiti, et 10 mg empagliflosiini kasutajatel vähenes primaarne tulemusnäitaja 25% (see on sarnane kui DAPA-HF-i uuringus) ja suure osa sellest moodustas SP tõttu hospitaliseerimiste vähenemine. Huvitaval kombel ei leitud KV-suremuse vähenemist. eGFR-i taseme langus pidurdus empagliflosiini kasutajatel märkimisväärselt: 0,55 ml/min empagliflosiini kasutajatel ja 2,28 ml/min platseebogrupis.

Umbes pooltel uuringus osalenutest oli 2. tüüpi diabeet ning leiti, et esmase tulemusnäitaja vähenemine ei sõltunud diabeedi olemasolust või puudumisest.

See uuring tõstab empagliflosiini koos dapagliflosiiniga välja puhtalt diabeetilisel populatsioonil kasutamisest ning tõstatab küsimuse, kuidas integreeritakse saadud tulemusi uutesse SP-ravijuhenditesse.

Allikas: Packer M, et al. Cardiovascular and Renal Outcomes with Empagliflozin in Heart Failure. N Engl J Med. 2020 Oct 8; 383 (15): 1413–1424. doi: 10.1056/NEJMoa2022190.

DAPA-CKD

Dapagliflosiiniga korraldatud DAPA-CKD uuringus näidati, et dapagliflosiin suudab edukalt pidurdada kroonilise neeruhaiguse (KNH) progressiooni. Uuringu tulemused langevad kokku DAPA-HF-i uuringu omadega ja astuvad sealt pika sammu edasi. Kui DAPA-HF-i uuringusse valiti patsiendid SP olemasolu põhjal, siis DAPA-CKD uuringusse KNH kriteeriumide alusel.

Uuringus osales 4304 patsienti eGFR-iga 25–75 ml/min (14%-l uuritavatest jäi eGFR vahemikku 25–29 ml/min) ja uriini albumiini-kreatiniini suhtega 200–5000 mg/g, nad randomiseeriti saama kas 10 mg dapagliflosiini või platseebot. Uuringu esmaseks tulemusnäitajaks oli komposiittulemusnäitaja, mis koosnes eGFR-i taseme langusest vähemalt 50%, lõppstaadiumi neeruhaiguse kujunemisest ja neerusurmast.

Uuring lõpetati ennetähtaegselt tõhususe tõttu. Mediaan 2,4 aasta jooksul oli esmane tulemusnäitaja 9%-l dapagliflosiini ja 15%-l platseebot saanutest. Suri 5% dapagliflosiini- ja 7% platseebokasutajatest.

Teiseste tulemusnäitajate hulka kuulusid KV-surmad ja SP tõttu hospitaliseerimine. Teisese tulemusnäitaja esinemine vähenes 29% võrreldes platseeboga. Dapagliflosiinikasutajaid hospitaliseeriti uuringu 2,4 aastat kestnud jälgimisperioodi jooksul SP tõttu 37 korda (1,7%) ja platseebokasutajad 71 korda (3,3%) – absoluutse riski vähenemine 1,6% ja suhteline riski vähenemine 49%.

Allikas: Heerspink HJL, et al. Dapagliflozin in Patients with Chronic Kidney Disease. N Engl J Med. 2020 Oct 8; 383 (15): 1436–1446. doi: 10.1056/NEJMoa2024816.

DAPA-HF-i täiendavad analüüsid

Virtuaalsel kohtumisel jagati ka eelmise aasta DAPA-HF-i uuringu andmete põhjal tehtud uusi analüüse.

Vaadati dapagliflosiini efektiivsust primaarsele tulemusnäitajale (hospitaliseerimine SP tõttu või KV-surm), kui võeti arvesse nende diureetikumide doosi uuringusse registreerumise ajal. Leiti, et dapagliflosiini kasud ei sõltunud diureetilisest preparaadist või selle annusest. Samuti selgus, et kolmveerandil patsientidest ei muudetud uuringu jooksul diureetikumide annust; ülejäänute hulgas oli enam-vähem võrdselt neid, kellel annust suurendati ja kellel annust vähendati – see muster oli sarnane nii dapagliflosiini kui ka platseebot saanute hulgas.

Lisaks vaadeldi dapagliflosiini võimalikke interaktsioone teiste kaasuvate ravimitega ja SP raviks kasutatavate seadmetega (nt implanteeritav kardiostimulaator). Mingit signaali interaktsioonidest või efektiivsuse muutusest seoses teiste ravimitega, sealhulgas diabeediravimitega või seadmetega ei leitud. Seega lisanduvad dapagliflosiiniga saadavad kasud konventsionaalsele SP-ravile.

Allikas: Docherty KF, et al. Effects of dapagliflozin in DAPA-HF according to background heart failure therapy. Eur Heart J. 2020 Jul 1; 41 (25): 2379–2392. doi: 10.1093/eurheartj/ehaa183.

Semaglutiid võib olla nefroprotektiivne

Semaglutiidil on potentsiaali neerutulemuste parandamiseks 2. tüüpi diabeediga patsientidel, näitab SUSTAIN 1–7 uuringute andmete post hoc analüüs. Uuringutes kasutati üks kord nädalas süstitavat semaglutiidi annustes 0,5 või 1 mg.

Analüüsi jaoks koondati andmed 8416 patsiendi kohta. Erinevate uuringute lõikes oli semaglutiidi kasutamine seotud esialgse eGFR-i taseme langusega, mis seejärel saavutas püsiva platoo. Uuringutes SUSTAIN 1–5 ja SUSTAIN 7 langes eGFR-i tase semaglutiidiga kiiremini kui platseeboga esimese 12 uuringunädala jooksul (erinevus platseebost 2,2 ml/min ja 3,0 ml/min võrra semaglutiidi 0,5 ja 1,0 mg kasutamisel). Sellest edasi, 12.–30. uuringunädalal aga semaglutiidikasutajatel eGFR-i väärtus stabiliseerus ja platseebokasutajatel vähenes vaikselt edasi (0,2 ml/min). SUSTAIN 6 uuringus tekkis varastel uuringunädalatel (0–16) samasugune eGFR-i dünaamika nagu teistes uuringutes, kuid edasi, 16.–104. uuringunädalal oli eGFR-i taseme langus platseeboga kiirem kui semaglutiidiga.

Samuti vähenes semaglutiidi kasutamisega märkimisväärselt albumiini ja kreatiniini suhe uriinis, samal ajal kui platseebot saanutel albumiini ja kreatiniini suhe uriinis suurenes. Efekt oli suurem nendel patsientidel, kellel uuringu alguses oli juba mikro- või makroalbuminuuria olemas. Mikroalbuminuuria vähendamist on seostatud paranenud neerutulemustega, näiteks lõppstaadiumis neerupuudulikkuse riski vähenemine.

Semaglutiidi kasutamisega ei suurenenud ägeda neerukahjustuse või neeru- ja kuseteedehaiguste esinemissagedus võrreldes platseeboga. Seega ei viita esialgne eGFR-i taseme langus semaglutiidi kasutamisel ägedale neerukahjustusele ega neeruga seotud kõrvaltoimetele.

Allikas: Mann JFE, et al. Effects of once-weekly subcutaneous semaglutide on kidney function and safety in patients with type 2 diabetes: a post-hoc analysis of the SUSTAIN 1–7 randomised controlled trials. Lancet Diabetes Endocrinol. 2020 Sep 21; S2213–8587 (20) 30313-2. doi: 10.1016/S2213-8587(20)30313-2.

Suukaudne insuliin

Uudne suukaudne insuliin, millel polegi veel muud nime peale ORMD-0801, võib puudulikult kontrollitud 2. tüüpi diabeediga patsientidel olla sobiv ravivalik, näitab 2b faasi kliiniline uuring.

Suukaudne insuliin koosneb humaaninsuliinist, millele on lisatud liigispetsiifiline proteaasi inhibiitor, et ennetada lagundamist seedetraktis, ning imendumise võimendaja, mis parandab aktiivse toimeaine liikumist läbi soolestiku epiteeli.

Platseebokontrollitud doosi leidmise uuringus kasutati ORMD-0801 annustes 8 mg, 16 mg ja 32 mg üks või kaks korda päevas või 32 mg kolm korda päevas. Uuringus osales 347 patsienti, kellel oli 2. tüüpi diabeet ja HbA1c vähemalt 7,5% hoolimata standardravist. Lisaks metformiinile võtsid patsiendid ühte või kahte suukaudset diabeediravimit, kuid välja jäeti need, kes olid viimase kolme kuu jooksul kasutanud GLP-1 retseptori agoniste.

12 nädalat kestnud ravi järel langes HbA1c tase selgelt nii nendel, kes võtsid 8 mg üks või kaks korda päevas, kui ka nendel, kes võtsid 32 mg üks või kaks korda päevas. 32 mg üks ja kaks korda päevas võtnutel langes HbA1c tase 0,6%, mõlemas 8 mg grupis langes HbA1c tase 1% ja platseebogrupis vaid 0,1%. Huvitaval kombel tekkis 16 mg üks kord päevas võtnutel hoopis HbA1c taseme tõus keskmiselt 0,1% võrra.

HbA1c taseme langus tekkis ilma hüpoglükeemiate olulise sagenemiseta ja ilma kaalutõusuta. Hüpoglükeemiaid esines ravigruppides 0–32 juhul, platseebogrupis 25 juhul. Keskmine kehakaalu muutus erinevates ravigruppides kõikus 1,4-kilogrammisest kaalulangusest kuni 0,8-kilogrammise kaalutõusuni, platseebogrupi patsientidel langes kehakaal keskmiselt 0,3 kg võrra.

Muude raskete kõrvaltoimete risk ORMD-0801 kasutamisel ei suurenenud. Seega näib, et suukaudset insuliinravi võiks edasi uurida. Annustamisest üks kord päevas näib piisavat.

Allikas: EASD 2020. Oral Presentation 60. Evening oral insulin (ORMD-0801) glycaemic effects in uncontrolled type 2 diabetes patients.

Uus toimeaine näitab diabeediravis head efekti

Imeglimiin on uus suukaudne hüpoglükeemiline ravim, mida uuritakse 2. tüüpi diabeedi ravis. Selle uus struktuur ja toimemehhanism paigutavad imeglimiini esimese ravimina uude tetrahüdrotiasiinide klassi, mida nimetatakse glimiinideks.

Imeglimiin toimib 2. tüüpi diabeedi mõlemale patofüsioloogilisele mehhanismile, parandades insuliini sekretsiooni vastusena glükoosile ning parandades insuliinitundlikkust unikaalse mitokondrite bioenergeetikat mõjutava mehhanismi kaudu. Tänavusel EASD virtuaalkongressil esitleti kahte Jaapanis korraldatud uuringut imeglimiiniga.

Esimeses kolmanda faasi keskses registreerimisuuringus hinnati imeglimiini pikaajalist ohutust ja tõhusust, kui seda lisati teistele suukaudsetele diabeediravimitele. Pimendamata mitmekeskuselises uuringus olid patsiendid, kes olid enam kui 12 nädala vältel kasutanud monoteraapiana erinevaid diabeediravimeid (alfaglükosidaasi inhibiitor, biguaniid, DPP-4 inhibiitor, gliniid, SGLT2-inhibiitor, sulfonüüluurea või tiasolidiindioon). Patsientidel lisati raviskeemi suukaudne imeglimiin 1000 mg kaks korda päevas 52 nädala vältel. Uuringu esmane eesmärk oli hinnata ohutust. Teiseste tulemusnäitajatena hinnati HbA1c muutust ja paastuglükoosi näitusid.

Kõrvaltoimed olid enamasti kerged ja kattusid seni teadaoleva imeglimiini ohutus-/taluvusprofiiliga. Kõrvalnähtusid raporteeriti 52–84%-l patsientidest. Sümptomaatilisi hüpoglükeemiaid esines 4%-l imeglimiini saanud patsientidest, kellel uuringuravimit kombineeriti sulfonüüluureaga; kombinatsioonis teiste ravimitega tekkis hüpoglükeemiaid 0–3%-l patsientidest. Raskeid hüpoglükeemiaid ei esinenud.

52. uuringunädalal oli HbA1c tase langenud uuringu algusega võrreldes 0,5% kuni 0,9% võrra. Paastuglükoos langes 0,3 mmol/l kuni 1,3 mmol/l võrra.

Teises, samuti kolmanda faasi uuringus osalesid 2. tüüpi diabeediga patsiendid (N = 215), kelle haigus ei olnud insuliini monoteraapiat kasutades piisavalt hästi kontrollitud. See oli juba randomiseeritud topeltpime platseebokontrollitud uuring, kus patsiendid randomiseeriti üks ühele saama lisaks insuliinile kas imeglimiini 1000 mg kaks korda päevas või platseebot. Uuring koosnes 16-nädalasest topeltpimedast raviperioodist, millele järgnes 36-nädalane pimendamata periood, kus kõik uuritavad said lisaks insuliinile imeglimiini. Uuringu esmane tulemusnäitaja oli HbA1c taseme langus uuringu algusest 16. uuringunädalani.

16. uuringunädalaks oli imeglimiini saanutel HbA1c tase 0,6% võrra madalam kui platseebot saanutel ja see langus püsis neil patsientidel 52. uuringunädala lõpuni samasugusena. Platseebot saanutel tekkis pärast imeglimiiniga alustamist sarnane HbA1c taseme langus (0,5% langust võrreldes uuringu algusega).

Topeltpimedas uuringuperioodis oli kõrvalnähtude esinemine imeglimiini ja platseebot saanute hulgas sarnane, ka hüpoglükeemiate esinemissagedus oli gruppides sarnane. Raskeid hüpoglükeemiaid kogu 52-nädalase perioodi vältel ei tekkinud.

Seega võib nende kahe uuringu põhjal järeldada, et imeglimiin on hästi talutav suukaudne ravim, mis toob 2. tüüpi diabeediga patsientidel kombinatsioonis nii suukaudsete diabeediravimite kui ka insuliinidega kaasa kliiniliselt olulise HbA1c taseme languse, suurendamata samal ajal hüpoglükeemiate riski. Võimalik, et ravim liigub edasi 3. faasi kliinilistesse uuringutesse USA-s ja Euroopas.

Allikas:

1. EASD 2020. Poster 634. Long-term treatment with imeglimin as add-on to oral antidiabetes therapy in Japanese patients with type 2 diabetes (Times 2).
2. EASD 2020. Poster 637. Efficacy and safety of imeglimin in combination with insulin in Japanese patients with type 2 diabetes: results of TIMES 3 trial.

Eesti teadlaste uuring

Eesti lippu hoidsid rahvusvahelisel kongressil kõrgel dr Mart Roosimaa ja kaasautor Alina Jõgis. Nemad analüüsisid olemasolevate uuringute andmete põhjal, kas GLP-1 retseptori agonistide kasutamisega tekkiv KV-riski vähenemine on tingitud HbA1c vähenemisest või millestki muust.

Pärast seda, kui USA Toidu- ja Ravimiamet (FDA) hakkas uutelt diabeediravimitelt nõudma KV-ohutust hindavaid uuringuid, on mitmed KV-uuringud näidanud ootamatult suuri KV-riski vähenemisi nii SGLT2-inhibiitorite kui GLP-1 RA-dega. See eristab neid ravimeid näiteks DPP-4 inhibiitoritest, mis on küll sarnase glükeemilise kontrolli võimekusega, kuid ei vähenda KV-riski nii oluliselt. Kuigi vanemad uuringud, nagu DCCT ja UKPDS näitasid, et parem glükeemiline kontroll tähendas pikas perspektiivis ka väiksemat KV-tüsistuste arvu, ei ole samu tulemusi korratud ADVANCE-i, ACCORD-i ja VADT-i uuringutes, kus on osalenud vanemad ja juba olemasolevate KV-riskifaktoritega haiged. Seetõttu on seatud küsimuse alla, kas HbA1c taseme langus on ikka see mehhanism, mis vahendab KV-riski vähenemist.

Sestap võetigi välja erinevad GLP-1 RA-dega tehtud uuringud (ELIXA, LEADER, SUSTAIN-6, PIONEER 6, Harmony Outcomes, EXSCEL, REWIND). Erinevaid analüüse läbi viies leiti lineaarne seos HbA1c ja KV-riski vahel, seda nii GLP-1 RA-de kui ka platseebo kasutamisel. HbA1c vähendamine 1% võrra vähendas KV-riski 30% võrra ja see seos oli kõigis gruppides ühesugune.

Seega vähendavad GLP-1 retseptori agonistid KV-riski, kuna nad parandavad glükeemilist kontrolli.

Allikas: EASD 2020. Oral Presentation 147. Reduction of cardiovascular events by GLP-1 receptor agonists is explained by HbA1c reduction

Suukaudne B₁₂-vitamiin parandab diabeetilist polüneuropaatiat

B₁₂-vitamiini defitsiit on 2. tüüpi diabeediga patsientide hulgas sage probleem ja see võib panustada polüneuropaatia tekkesse. Nüüd uuriti 12 kuud kestva suukaudse B₁₂-vitamiini manustamise mõju diabeetilise neuropaatiaga patsientidel.

Topeltpimedas platseebokontrollitud uuringus osales 90 omavahel vanuseliselt sobitatud patsienti, kellel olid diagnoositud kõik kolm: 2. tüüpi diabeet, B₁₂-vitamiini defitsiit ning perifeerne ja autonoomne neuropaatia. Kõik patsiendid olid vähemalt neli aastat tarvitanud metformiini. Uuritavad randomiseeriti saama kas B₁₂-vitamiini suukaudselt (1000 μg/24 h) või platseebot.

Töö alguses ei olnud gruppide vahel erinevust HbA1c ega B₁₂-vitamiini taseme osas. Aasta hiljem oli suu kaudu B₁₂-vitamiini saanute grupis märkimisväärne paranemine toimunud neuropaatia sõelküsimustiku skooris, neuropaatiast tingitud valu suhtes, elukvaliteedis, vibratsioonitundlikkuses, sääremarjanärvi (n. suralis) elektrijuhtivuse kiiruses ja amplituudis ning jäsemetelt mõõdetud sudomotoorses funktsioonis. Olulist muutust ei tekkinud kardiovaskulaarsete autonoomsete reflekside kontrollimise tulemuses. B₁₂-vitamiini tase seerumis tõusis suukaudset ravi saanutel märgatavalt (keskmiselt 235 pmol/-lt 777 pmol/l-le). Platseebot saanutel püsis B₁₂-vitamiini tase seerumis muutumatuna, samal ajal halvenes mitmete närvisüsteemikaebuste küsimustike skoor (s.h valu skoor) ning halvenes ka sääremarjanärvi elektrijuhtivuse kiirus ja amplituud.

Seega tõi 12 kuu pikkune suukaudne ravi B₁₂-vitamiiniga kaasa selle vitamiini seerumitaseme normaliseerumise ja paranemise praktiliselt kõikides perifeersete neuropaatia sümptomites ning mitmetes objektiivsetes mõõtmistes. Ilma B₁₂-vitamiini kasutamata toimus aga järjepidev närvide funktsioonihäire ja patsientide kaebuste süvenemine.

Allikas: EASD 2020. Poster 843. Efficacy and safety of an oral dispersible tablet containing vitamin B12 after 12 months of administration in patients with diabetic neuropathy and good glycaemic control.

Noortel 2. tüüpi diabeediga patsientidel viivitatakse KV-riskifaktorite ohjamisega

2. tüüpi diabeediga patsiendid, eriti noored, ei saa õigeaegselt ravi hüpertensiooni ja düslipideemia ohjamiseks, isegi kui neil on suur KV-risk.

Andmebaasidest võeti välja Ühendkuningriigi elanikud, kellel oli 2. tüüpi diabeet ja kaasuvana kõrge süstoolne vererõhk, kõrge LDL-kolesterooli või madal HDL-kolesterooli tase (nendele näitudele rakendati rangemaid või leebemaid kriteeriume sõltuvalt aterosklerootilise kardiovaskulaarhaiguse olemasolust või puudumisest: näiteks ilma vaskulaarhaiguseta oli süstoolse vererõhu sihtväärtus 140 mm Hg ja vaskulaarhaigusega patsientidel 130 mm Hg).

Kokku tehti kindlaks 167 896 patsienti, kellel diabeedile lisandus kõrge vererõhk; neist 80%-l oli suur kardiovaskulaarne risk. Hoolimata suurest riskist läks 40-aastastel ja vanematel patsientidel aega umbes 20 kuud, enne kui neil alustati antihüpertensiivset ravi. Viivitus ravi alustamisega oli veel pikem 18–39-aastastel patsientidel – suure KV-riskiga patsientidel oodati ravi alustamisega mediaan 28 kuud ja väiksema riskiga patsientidel 31 kuud.

Samasugune muster leiti 168 365 inimesel, kellel lisaks 2. tüüpi diabeedile oli düslipideemia: vanematel patsientidel alustati raviga 9–13 kuu pärast ja noorematel 20–27 kuu pärast.

Kaks aastat kestnud jälgimisperioodi jooksul oli näha, et neil, kellel alustati ravi paremal ajal, oli ka suurem tõenäosus need riskifaktorid kontrolli alla saada – seda sõltumata vanusest, soost, psüühikahäirete olemasolust või ravieelsetest vererõhu- ja lipiidide väärtustest.

Seega tuleks 2. tüüpi diabeedi ja täiendavate riskifaktoritega patsientidel läheneda hüpertensiooni ja düslipideemia ohjamisel proaktiivselt ja alustada raviga varakult.

Allikas: EASD 2020. Poster 294. Therapeutic inertia in management of hypertension and dyslipidaemia in young-onset type 2 diabetes and the risk factor burden: evidence from UK primary care.

1. tüüpi diabeediga patsientide elulemuse lõhe ei vähene

Absoluutsed suremuse näitajad 1. tüüpi diabeediga nooremate inimeste hulgas vähenevad, kuid üldpopulatsiooniga võrreldes ei ole ülemäärane suremus vähenenud.

Uuringusse haarati ligi 28 000 alla 50-aastast 1. tüüpi diabeediga patsienti (keskmine vanus 31 aastat, 44% naised). Keskmiselt üheksa aastat kestnud jälgimisperioodi jooksul suri 1138 patsienti. Nende surma põhjuste hulgas domineerisid vereringehaigused ja diabeetiline ketoatsidoos või kooma. Kui aastatel 2004–2017 oli jälgitav vereringehaigustesse suremuse märgatav vähenemine, siis diabeetilise ketoatsidoosi või kooma osas sellist paranemist ei tekkinud.

Uuringuperioodi vältel oli 1. tüüpi diabeediga patsientidel neli korda suurem tõenäosus surra võrreldes üldpopulatsiooniga – neljakordne erinevus ajapikku ei muutunud. Meeste hulgas oli standardiseeritud suremusmäär 2004. aastal 3,1 ja 2017. aastal 3,6 ning naistel vastavalt 4,1 ja 4,2. Kuigi suremus veresoonkonnahaigustesse 1. tüüpi diabeediga patsientide hulgas kahaneb, väheneb see paralleelselt ka üldpopulatsiooni hulgas ning seetõttu püsib diabeediga patsientide ülemäärane suremus ikka samasugusena.

Veresoonkonnahaigused põhjustasid diabeediga patsientide surmajuhtudest 28%, kusjuures nende esinemissagedus vähenes uuritaval perioodil 5% aastas. Siiski oli vereringehaigustesse suremuse standardiseeritud suremusmäär naiste hulgas 11,8 ja meeste hulgas 5,6 – teisisõnu surevad 1. tüüpi diabeediga noored naised vereringehaigustesse 12 ja mehed kuus korda sagedamini kui noored inimesed üldpopulatsioonis.

Diabeetiline ketoatsidoos või kooma oli surma põhjus 21%-l juhtudest, kusjuures oluline enamus (80%) surmadest toimus väljaspool haiglat ja see osakaal ei muutunud aja jooksul eriti. Diabeetiline ketoatsidoos või kooma oli kõige sagedasem surmapõhjus noorematel (< 30-aastastel) diabeetikutel ning selle esinemine oli tugevalt seotud sotsiaalse ilmajäetusega (ingl deprivation). Suurima sotsiaalse ilmajäetusega patsiendid surid diabeetilise ketoatsidoosi või kooma tõttu 11 korda sagedamini kui väiksema sotsiaalse ilmajäetusega patsiendid.

Uurijad püüavad järgmisena selgitada sellestsamast andmehulgast välja diabeetilise ketoatsidoosi tõttu hospitaliseerimise ja suremuse täpsemaid riskifaktoreid.

Allikas: EASD 2020. Oral Presentation 83. Time trends in deaths before 50 years of age in people with type 1 diabetes: a nationwide analysis from Scotland (2004-17).

Mitme aasta võrra vähendavad 1. ja 2. tüüpi diabeet eluiga?

Mudeldamise uuringus leiti, et 1. tüüpi diabeediga inimesed elavad Ühendkuningriigis keskmiselt kaheksa aastat vähem ja 2. tüüpi diabeediga inimesed keskmiselt kaks aastat vähem kui inimesed üldpopulatsioonis.

Analüüsi jaoks kasutati erinevaid allikaid: Ühendkuningriigi riiklikku diabeediauditit, kust võeti 2015.–2016. aasta kohta standardiseeritud kogusuremusmäär 1. ja 2. tüüpi diabeediga patsientide kohta, samuti riikliku statistikaameti andmeid 2015.–2017. aasta tegelike suremusmäärade kohta üldpopulatsioonis vanuse- ja soopõhiselt. Erinevate arvutuste ja mudeli põhjal leiti hinnanguline kaotatud eluaastate hulk. Kokku olid uuringus 41,3 miljoni patsiendi andmed, kellest 217 000 olid 1. tüüpi diabeediga ja 2,5 miljonit 2. tüüpi diabeediga.

Keskmine 1. tüüpi diabeediga patsient oli 42,8 aastat vana ja võis oodata, et ta elab veel 32,6 aastat (eeldatavasti elab 75-aastaseks), samas kui keskmisel 42,8-aastasel inimesel üldpopulatsioonis oli elada jäänud veel 40 aastat (eeldatavasti elab 83-aastaseks). Seega kaotavad 1. tüüpi diabeediga patsiendid oma haiguse tõttu umbes kaheksa aastat.

Keskmine 2. tüüpi diabeediga patsient oli aga 65-aastane ja tal oli oodata veel 19 eluaastat (eeldatavasti elab 84-aastaseks). Samas vanuses üldpopulatsiooni elanikel oli ees veel 20 eluaastat (eeldatavasti elavad 85,7 aastat vanaks), seega kaotavad 2. tüüpi diabeediga patsiendid oma haiguse tõttu elust keskmiselt 1,7 aastat.

Eluaastate kadu on sooliselt erinev, kusjuures rohkem eluaastaid kaotavad naised. Võrreldes meestega kaotavad 1. tüüpi diabeediga naised elust 21% ja 2. tüüpi diabeediga naised 45% rohkem. Mis põhjustab niisugust soolist lõhet, ei ole teada.

Riikliku diabeediauditi põhjal on HbA1c tase soovituslikust kõrgem 70%-l 1. tüüpi diabeediga patsientidest ja 33%-l 2. tüüpi diabeediga patsientidest. Mudeli kohaselt lühendab iga aasta, mis elatakse soovituslikust kõrgema HbA1c tasemega, patsientide eluiga saja päeva võrra. HbA1c on suremuse tugev iseseisev ennustaja.

Uurijad arvavad, et teave sellest, kuidas suboptimaalselt ravitud diabeet lühendab eluiga, võiks parandada tervishoiutöötajate ja patsientide motivatsiooni parema glükeemilise kontrolli saavutamiseks.

Allikas: EASD 2020. Poster 265. Estimating life years lost to diabetes: outcomes from analysis of National Diabetes Audit and Office of National Statistics data England.

Kuumad vannid parandavad glükeemilist kontrolli

Jaapanis on traditsioon käia kümblemas looduslikes vulkaanilise tekkega kuumaveeallikates, kus vee temperatuur jääb enamasti vahemikku 50–80 ºC ja kus minnakse õlgadeni vette. Jaapanis korraldatud uuringus selgub, et sellised kuumad vannid on 2. tüüpi diabeediga patsientidel seotud parema glükeemilise kontrolli, vererõhu ja isegi kehakaaluga.

Kümblemise sagedust hinnati küsimustike abil, mida täitsid 1297 teist tüüpi diabeediga patsienti, kelle keskmine vanus oli 67 aastat, keskmine kehamass 67 kg, kehamassiindeks 26 kg/m² ja keskmine HbA1c 7,2%. Uuringu jälgimisperiood oli kuus kuud. Uuritavad jagati kolme gruppi sõltuvalt vannis kümblemise sagedusest: neli või enam korda nädalas, 1–3 korda nädalas ning harvem kui iga nädal.

Kõige suurem osa (693 uuritavat) käis vannis neli või enam korda nädalas, 415 käis vähem kordi nädalas ning ainult 189 uuritavat käis vannides harvem kui kord nädalas. Keskmiselt käidi kuumaveevannis 4,2 korda nädalas, keskmiselt 16 minuti vältel. Kõige rohkem vannis käiva grupi patsientidel olid paremad näitajad kehamassi, kehamassiindeksi, vööümbermõõdu, diastoolse vererõhu ja HbA1c poolest võrreldes kõige harvem vannis käiva grupiga.

Kuna tegemist oli läbilõikeuuringuga, siis ei tähenda seose leidmine, et tegemist on just põhjusliku seosega. Võimalik, et paremal sotsiaalmajanduslikul järjel või üldse paremini oma tervise eest hoolt kandvad inimesed käivad vannides kümblemas sagedamini, samuti võib olla, et halvema tervisega inimesed on vannides käimisest kehva tervise tõttu juba loobunud. Siiski võib bioloogiline selgitus siin olla, kuna loomkatses on näidatud, et stimulatsioon kuumaga võib parandada insuliinitundlikkust ja suurendada energia kulutamist sarnaselt füüsilise treeninguga.

Allikas: EASD 2020. Poster 342. Daily heat exposure for type 2 diabetes.

Kuidas mõjutab veresuhkru taset toidu temperatuur?

Huvitavas uuringus selgitati välja, milline mõju veresuhkru tasemele on glükoosilahuse temperatuuril suukaudse glükoosi tolerantsuse testi (GTT) käigus.

Uuringus osales 27 tervet ja 31 teist tüüpi diabeediga patsienti. Kõik uuritavad tegid GTT läbi kaks korda: ühel korral oli glükoosilahus soe (50 °C) ja teisel päeval külm (8 °C). Lisaks sõid uuritavad kogu sooja katse päeva ainult soojasid toitusid ja jooke (> 42 °C) ning kogu külma katse päeva jahedaid sööke-jooke (≤ 24 °C). GTT ajal mõõdeti veresuhkru, insuliini, glükagoonitaolise peptiidi 1 (GLP-1) ja kortisooli taset 0, 5., 10., 30., 60. ja 120. minutil. Kogu uuringu vältel oli kõigil patsientidel veresuhkru püsiseire (CGM – continuous glucose monitoring).

Külm glükoosilahus tõstis veresuhkru taset GTT ajal mõlemas grupis vähem kui kuum glükoosilahus. GLP-1 tase oli vaid tervetel uuritavatel külma GTT käigus madalam võrreldes kuuma GTT-ga, diabeediga patsientidel erinevust ei leitud.

CGM-i käigus leiti, et tervetel isikutel oli soojade toitude ja jookide tarvitamine seotud kõrgema 24 tunni keskmise veresuhkrutasemega ja samuti suuremate veresuhkru taseme kõikumistega.

Seega võib järeldada, et toidu temperatuur mõjutab selgelt veresuhkru imendumist ja GLP-1 vastust. Toidu temperatuurist sõltuvad erinevused veresuhkru ainevahetuses on 2. tüüpi diabeediga patsientidel kadunud.

Allikas: EASD 2020. Poster 613. Loss of the differential response of glucose and glucose responsive hormones with food temperature in type 2 diabetes.

Pisarad diabeedi seireks?

Pisarate analüüsimine on potentsiaalne viis veresuhkru mitteinvasiivseks seireks. Varasematest uuringutest on teada, et glükoosisisaldus pisarates korreleerub hästi veresuhkru tasemega. Jaapanlased keskendusid nüüd glükoalbumiini tasemele, mis peegeldab viimase kahe nädala keskmist veresuhkru taset.

100 diabeediga uuritavat andsid analüüsimiseks nii pisaraid kui vereanalüüse. Leiti, et glükoalbumiini tase pisarates on selgelt korrelatsioonis glükoalbumiini tasemega veres. Seost ei mõjutanud patsientide vanus, sugu, neerufunktsioon ega rasvumine. Seega on glükoalbumiinil potentsiaali saada diabeedi mitteinvasiivses seires kasutatavaks tööriistaks. Kuna glükoalbumiini taset väljendatakse suhtena, ei tohiks pisarate kontsentreeritus ega lahjendus mõõtmistulemusi mõjutada.

Tulevikus plaanitakse töötada välja optimaalsed mõõtmistingimused ja mõõteriistad, samuti täpsemalt hinnata pisarate kaudu diabeedi seire tõhusust ja kasulikkust.

Allikas: EASD 2020. Poster 644 Development of noninvasive diabetes monitoring method using tear samples.

Artikkel ilmus oktoobri Perearstis. Ajakirja saab tellida siit.