Üha pikenev seljalõikuste järjekord võib viia laste invaliidistumiseni

„Kui meditsiinis on personalipuudus, siis täna võime öelda, et meil tekib ilmselt olukord, kus inimesi jääb üle, sest haigekassa ei osta meilt piisavalt teenust,“ rääkis Tallinna Lastehaigla juhatuse esimees dr Katrin Luts. Leping haigekassaga pole veel allkirjastatud, kuid lepingupakkumuse järgi halvenevat arstiabi kättesaadavus käesoleval aastal kindlasti. „Mitte ühe komponendi hinna langus ja teise mingil määral tõstmine, vaid lepingumaht on see, mis meile meie võimalused ette annab.“

Kõige rängemas seisus on ortopeedia ja pediaatria.

„Meie haigla on Eestis ainuke laste ja noorukite seljakirurgia keskus, kuid haigekassa on otsustanud, et nende haigete ravi tuleks teha vajalikust umbes kaks korda vähem,“ ütles Luts. „See tahe väljendub rahastamises.“

Luts seletas, et ortopeedias ei ole haigekassa makstav summa vähenenud, kuid eelmisel aastal oli haigla sunnitud suure osa tööst tegema üle lepingumahu ning sellest aastast püütakse seda enam mitte teha, kuna see on haiglale liiga suur kulu.

„See tähendab, et laste seljalõikuste järjekord kasvab lähiajal paari aastani,“ prognoosis Luts. „Varem oleme seljakirurgiat teinud aastas 60-80 operatsiooni, kuid täna elame teadmisega, et saame sel aastal lubada kõige rohkem 35 operatsiooni.“

Küsimusele, mis saab neist lastest, kes peavad kaks aastat seljalõikust ootama, vastas Luts, et ta ei tea, kuid lisas siis: „Need lapsed invaliidistuvad. Ainult, et selle välja peab ütlema haigla, mis on minu meelest traagiline.“

Teine eriala, millega on suur mure ja mille rahastamist on Lutsu sõnul oluliselt kärbitud, on pediaatria.

„Ma ei oska öelda, kas see on põhjendatud sellega, et haigekassa näeb ja unistab, et suur osa pediaatrilist tööd tehakse ära esmatasandil või millegi muuga,“ ütles Luts. „Haigekassa on meile neid printsiipe tutvustanud, millest lähtuvalt ta oma lepingupakkumuse on teinud, kuid tänane lepingupakkumus nende enda kehtestatud printsiipidele ei vasta. Minu jaoks on need laest võetud numbrid.“

Luts rääkis, et sellest aastast võib olukord olla selline, kus teenuse vajajad ja teenuse osutajad on olemas, kuid teenust ei osta keegi. See on tema hinnangul kavalasti tehtud, kuna enamik arstiks õppinuid on loodud aitama ehk kui ta seisab haigega vastastikku, siis ei saa teda aitamata jätta.

„Ehk siis haiglad on pandud olukorda, kus ta nagunii peaks selle töö ära tegema, koefitsiendiga või üldse ilma – selle peale praegu mäng käibki,“ lausus Luts.

Kuigi haigekassa toob sageli välja, et ravijuhtude arv üldiselt tõuseb, on Lutsu arvates ravijuhu kui mõiste kasutamine üldse kuritarvitatud. Seda eriti ambulatoorses teenistuses, kuna see mõiste ei kirjelda tema sõnul mitte midagi.

„Kas teen ravijuhu ühe visiidiga – haige käib minu juures ära, alustan ja lõpetan ravijuhu, järgmine kord teen samamoodi uue ravijuhu – või teen ühe ravijuhu nii, et teen analüüsid, kutsun patsiendi tagasi, kuni haige on ravitud,“ ütles Luts. „Ravijuhu mõiste üksinda ei ole mitte mingisugune parameeter, vaid koos tuleb vaadata ravijuhte ja raha, mis on nende teenindamiseks võimaldatud.“

Haigekassa tervise edenduse ja kommunikatsiooni talituse juht Liis Hinsberg ütles, et viimase kolme aastaga (2014-2017) on Tallinna Lastehaigla lepingu maht suurenenud 1,5 miljoni euro võrra.

„Vaadates ravijuhte, siis võrreldes eelmise aastaga on tervikuna lastehaigla ravijuhtude arv lepingus jäänud samasse suurusjärku,“ kinnitas Hinsberg. „Samuti ei ole vähenenud lastehaigla mahud statsionaarses ortopeedias.“

Nõudluse planeerimine ehk ravivajaduse hindamine maakonniti arvestab nii vanuselist koosseisu kui ka rahavastiku liikumist igas maakonnas.

„Sealt edasi järgmiseks sammuks on lepingute planeerimine, mille aluseks on eelmise aasta esimese poolaasta tegelik töö (ilma ületööta) ning teise poolaasta leping,“ selgitas ta. „Arvestatakse ka kinnitatud tervishoiuteenuste loetelu. Seega kõik need faktorid võetakse arvesse lepingu mahu planeerimisel, mis siis omakorda räägitakse haiglaga läbi enne kui lepingud allkirjastatakse.“