Triinu Tänavsuu: soovime, et kõigis tervisekeskustes oleks täidetud vähemalt kaks kliinilise psühholoogi ja vaimse tervise õe ametikohta

Artikkel ilmus aprilli Perearstis. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Kõikidele Perearsti artiklitele, sh arhiivile saad ligipääsu tellides ajakirja siit!

Mis vahe on psühholoogil ja kliinilisel psühholoogil?

Eestis ei ole psühholoogi ametinimetus seadusega ega kutsega reguleeritud. Psühholoog on üldnimetaja väga erineva võimaliku erialase ettevalmistusega kõrgharidusega spetsialistide kohta, näiteks võib tegemist olla rottide käitumist uuriva psühholoogiateadlasega või kolmeaastase psühholoogia bakalaureuseõppe läbinud inimesega.

Kliiniline psühholoog on akadeemilise psühholoogiaalase magistriharidusega ja kutsetunnistusega vaimse tervise spetsialist.

Milline roll on kliinilisel psühholoogil vaimse tervise heaolus, ravis?

Kliiniline psühholoog tegeleb psühholoogiliste probleemide, psüühika- ja käitumishäirete hindamise, ravimise ja ennetamisega. Kliinilised psühholoogid töötavad haiglates ja erapraksistes iseseisvalt või ravimeeskonna osana, tehes koostööd psühhiaatrite, perearstide ja teiste eriarstidega. Nad osalevad patsientide seisundi hindamises, ravi planeerimises ja korrigeerimises ning ravi läbiviimises ja ennetustöös.

Millal pöörduvad/suunatakse inimesed kliinilise psühholoogi vastuvõtule? Mis on kõige sagedasemad mured?

Psühhiaater või neuroloog suunab patsiendi sageli kliinilise psühholoogi vastuvõtule neuropsühhiaatriliste uuringute läbiviimiseks, mis on vajalikud diagnostikaks ja ravi planeerimiseks ning ka psühhoteraapiaks.

Perearstid suunavad kliinilise psühholoogi vastuvõtule sageli patsiente, kellel on näidustatud psühhoteraapia või konsultatsioon, vajadusel koos toetava(te) ravimi(te)ga.

Kõige sagedasemad mured on seotud ärevus- ja meeleoluhäiretega. Palju suunatakse ka kroonilise vaimse tervise probleemiga patsiente, kes vajavad lisaks ravimitele ka psühholoogilist ravi. Esmaste patsientide osas, kes on pikalt abita jäänud, tuleb pahatihti alustada suitsiidiriski hindamisest ja kriisiplaani tegemisest. Koostöös perearstiga saab vajadusel teha e-konsultatsiooni näiteks psühhiaatrile või neuroloogile.

Millisena näevad kliinilised psühholoogid oma rolli tulevikus esmatasandi meeskonnas?

Esmatasandi meeskonnas on perearstide, pereõdede, vaimse tervise õdede ja kliiniliste psühholoogide koostööl palju arenguruumi. Soovime, et kõigis tervisekeskustes oleks täidetud vähemalt kaks kliinilise psühholoogi ja vaimse tervise õe ametikohta. Soovime, et ka esmatasandile laieneks ravimeeskonna arutelude võimalused, meeskonna supervisioonid. Soovime, et vajalikud hindamisvahendid oleks riikliku testikeskuse kaudu vajadusel kõigile kättesaadavad. Soovime, et kliiniline psühholoog võiks ka perearsti suunamisel vajadusel psühholoogilise ravi planeerimiseks vajalikke uuringuid läbi viia. Eelistame varianti, et spetsialist saaks patsiendi seisundist lähtuvalt ise teraapia kestuse üle otsustada. Samas oleks juba praegu hea, kui suunamine võimaldaks vähemalt lühisekkumise läbiviimist (näiteks kuus kohtumist). Patsiente, kellele piisab ühekordsest konsultatsioonist, on pigem vähe.

Milline on olnud kliiniliste psühholoogide kättesaadavus siiani?

Väga halb.

Kuidas tagada, et haavatavamad ühiskonnagrupid saaksid vajadusel abi?

Esmalt võiks tervisekassal olla ülevaade, kui pikk on praegu psühholoogilise ravi järjekord ja mis oleks aktsepteeritav ravijärjekord. Kas tegelikult peaksid mingid sihtgrupid (näiteks lastega pered, suitsiidohtlikud patsiendid, sõltuvushäirega patsiendid) saama abi eelisjärjekorras / suurendatud mahus vms. Siis saaks plaanida selle eesmärgini liikumiseks vajaliku tegevuskava ja ressursid, mida maksumaksjate rahast on võimalik eraldada.

Praegu tegeliku psühholoogilise ravi järjekorra pikkuse kohta teadaolevalt andmed puuduvad, kuna kliinilised psühholoogid pole seni saanud iseseisvalt ravijuhtusid avada. Eestis kehtib ametlikult solidaarne ravikindlustusprintsiip – kõigile ravikindlustatud patsientidele peaks kehtima võrdne ligipääs tervishoiuteenustele. Vähekindlustatutel on võimalik täiendava toe saamiseks pöörduda KOV-i sotsiaalosakonna või lastekaitse poole.

Riigi tasandil võiks teha otsused, millise näidustuse korral ja mis tingimustel tuleb inimesele tagada riigi rahastatud abi (hea näide on siinkohal ohvriabi süsteem sotsiaalkindlustusameti haldusalas). Kui inimese teovõime tööl ja/või koolis on vaimse tervise probleemi tõttu puudulik, siis on see inimesele endale, tema lähedastele ja ühiskonnale pikas perspektiivis väga kulukas (töövõimehüvitised, EMO-sse pöördumine jms).

Teisalt on iga vaimse tervise rahastusse suunatud euro tõenäoliselt päris suure tootlusega investeering, parandades haridussüsteemis jõukohaselt võimete realiseerimist või tööga oma pere äraelatamist jpm.

Praegu oleme olukorras, kus mõned inimesed pahandavad, kui peavad näiteks luumurru korral mitu tundi kipsi ootama. Samas näiteks ärevushäirega kaheksa-aastasel lapsel võib psühholoogilise ravi ootejärjekorra pikkus olla üle aasta või siis polegi võimalik ka täielikult ise makstes psühhoteraapia järjekorda pääseda. Täiskasvanutel on siiski võimalik mõnes erakliinikus kolme nädala jooksul ravile saada. Alaealistel on praegu isegi lastekaitse rahastusel keerukas teenust saada.

Ka psühholoogilises ravis võiks olla nn triaažisüsteem – nn „punased“ patsiendid võiksid saada riigi rahastamisel vaimse tervise abi seal, kus seda kõige kiiremini pakkuda suudetakse. Üks võimalus oleks ka täiendavalt rahastada piiratud mahus nn cito! pöördumise aegade lahtihoidmist perearstide erakorralistele patsientidele.

Sageli pole suitsiidiriskiga patsientidele võimalik haiglaravi pakkuda, nad suunatakse tagasi perearsti jälgimisele. Paraku on perearstidel lisaks nn „peaasjadele“ väga palju ka muude krooniliste ja ägedate haigustega patsiente, keda jälgida ja ravida. Siinkohal võikski abiks olla perearstikeskuse vaimse tervise rakuke.

Samas on ka patsiente, kellel nt kuuekuuline plaaniliste uuringute ooteaeg ei ole ohtlik. Alati pole vaja kliinilise psühholoogi poole pöörduda – vahel on sobivam hoopis hingehoidja, lastekaitsespetsialist, perelepitusteenus sotsiaalkindlustusameti rahastamisel, vaimse tervise õe nõustamine, vanemlusprogramm, PREP-paarisuhtekoolitus, HARNO õppenõustamine, koolipsühholoog, psühholoog-nõustaja, karjäärinõustaja, pereterapeut või muu spetsialist.

Mis on olnud need peamised murekohad kättesaadavuses?

Väljaõppe riikliku rahastamise puudumine/ebakindlus, tervisekassa psühhiaatriliste tervishoiuteenuste hinnad olid pikalt ajale jalgu jäänud, krüpteeritud kirjavahetuse pidamise tülikus jms suhtlustõkked kõigile osapooltele. Selle kõige lahendamisega riik õnneks tegeleb.

Mureks on ka regionaalne ebavõrdsus. Endiselt leidub perearstikeskusi, kust pole aastaid ainsatki patsienti kliinilise psühholoogi vastuvõtule suunatud. Sooviksime, et psühholoogiline ravi muutuks kättesaadavaks/kasutatavaks ka perearstikeskustes, kus see veel nii ei ole. Mõned kolleegid on end koguni Raja Teele kombel ise tööle pakkumas käinud ja põrkunud täieliku huvipuudusega. Kolleegid on märganud, et Eestis on palju perearstikeskusi, kes kas ei kasuta üldse või kasutavad alla poole oma teraapiafondi eelarvest.

Aga patsiendid soovivad osaleda ka kaugseanssidel nii grupis kui individuaalselt, seega ei ole alati põhjus see, et perearstidel ei ole kuhugi suunata. Pigem kuuldakse, et perearstid on umbusklikud või ei tea midagi teraapiafondist. Enamik neist lugudest on seotud keskustega, mis ei asu Tallinnas või Tartus.

Samas usinatel suunajatel puudub kindlus, kas tervisekassa rahastab tõenäolise ülekulu. Patsiendi raviteekond on konarlik, kaart ja sageli ka jaks sihtkohta jõudmiseks puudub. Teenuste pikaajalise alarahastamise tingimustes on paljud spetsialistid lahkunud haiglatest erasektorisse, kus tegelevad sageli samade suurenenud abivajadusega patsientidega. Turuhinna ja tervishoiuteenuse loetelu hinna ajas üha suurenevad käärid on kahjuks suurendanud patsiendi omaosalust reaalsete kulude katmiseks.

Mida muudab palgatõus kliiniliste psühholoogide kättesaadavuses? Mis murekohad see lahendab?

Tervishoiutöötajate kollektiivleppe järgne miinimumpalga tõus 20% võib vähendada kliiniliste psühholoogide lahkumist haiglatest ja teoreetiliselt ka soodustada mõnede spetsialistide naasmist (viimase kahe aasta jooksul on Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliidu liikmete küsitluse andmetel haiglatest lahkunud või seal töökoormust vähendanud 25% kliinilistest psühholoogidest). Uus palgakoefitsient võimaldab tööandjatel maksta lisapädevustega kogenud kliinilistele psühholoogidele kollektiivlepingu miinimumist suuremat tasu.

Kuidas edaspidi „jalgadega hääletatakse“, näitab aeg. Riik on omalt poolt väljendanud head tahet olukorda parandada. Minu meelest on see suur asi.

Seoses psühholoogilise ravi teenuste olulise hinnatõusuga alates 1. aprillist on mõned erapraksised proportsionaalselt vähendanud patsiendi omaosalust. Samas paljud on ka äraootaval seisukohal, kuna üldkulude osa teenuse hinnas on alles tervisekassa poolt ümberkujundamisel.

Kuidas hindate kliiniliste psühholoogide õppekava?

See on akrediteeritud õppekava, seega eeldatavasti piisavalt hea.

Arstid ja õed on ühe probleemina toonud välja ka vaimse tervise spetsialistide nappuse, mistõttu kõik abivajajad spetsialistideni ei jõuagi. Milline peaks Teie hinnangul olema tervishoiukorralduslik muutus ja erinevate spetsialistide rollide jaotus, mis aitaks seda probleemi lahendada?

Vaimse tervise spetsialistide nappus on suur, kuna aastakümneid pole riik vaimse tervise poliitikat juhtinud ega juurdekasvu planeerinud ja rahastanud.

Üks võimalus kliinilisi psühholooge kiiremini juurde koolitada oleks sarnaselt õdede ja arstidega riikliku programmi „psühholoogid tagasi tervishoidu“ korraldamine. Meil on tõenäoliselt sadu väljaspool tervishoidu töötavaid psühholoogiamagistreid, kes oleksid piisavalt motiveerivate töö- ja õppetingimuste korral valmis kliiniliseks psühholoogiks spetsialiseeruma. Ka kitsaste lisapädevuste (lapsepsühholoog, psühhoterapeut, kohtu-ja korrektsioonipsühholoog) omandamiseks vajalike koolituste korraldamiseks ja rahastamiseks võiks olla riiklik tellimus.

Kuidas Te hindate – kas kliiniliste psühholoogide tase on ühtlane?

Kliinilised psühholoogid on lihtsalt inimesed ja kahtlemata on neil individuaalsed erinevused, sh ka väljaõppe kestuses. Kliinilise psühholoogi põhiväljaõppe kestus on sarnaselt üldarstidega kuus aastat. Iga lisapädevuse (psühhoterapeut, lapsepsühholoog, neuropsühholoog, kohtu- ja korrektsioonipsühholoog) omandamine võtab 1–5 aastat. Lisakutsete osas on tegemist väga kitsa tippspetsialiseerumisega, väljaõpe ja taseme säilitamine võtab palju ressurssi.

Kliinilise psühholoogi-psühhoterapeudi väljaõpe on seega sama pikk kui eriarstil, ravitöö võrdne psühhiaatriga: üks ravib ravimitega (üldiselt), teine tõenduspõhise psühhoteraapiaga. Samas on psühhiaatria residentuur õnneks riiklikult rahastatud.

Seni on kliiniliste psühholoogide lisapädevuste omandamiseks kahjuks puudu järjepidev riiklik rahastus. Ka kutseaasta riiklik rahastamine on alles viimaste aastate teema, mille mitu Riigikogu koosseisu maha hääletas.

Näiteks kognitiiv-käitumusliku teraapia põhiväljaõpe koos juhendatud praktiseerimisega kestab vähemalt 3–4 aastat ja maksab osalejale 5000 eurot, millele lisandub supervisioonide tasu. Pädevuse hoidmiseks ja kutse säilimiseks on vaja vähemalt 80 tundi enesetäiendamist aastas, mis tuleb üldjuhul samuti ise kinni maksta.

Kas kliinilised psühholoogid on rahul selle palgatõusuga?

Kliinilised psühholoogid hindavad väga kõrgelt nii kollektiivleppest tingitud miinimumpalga 20%-list tõusu kui ka tervise -ja tööminister Peep Petersoni soovitusel kehtestatud täiendavat 38%-list psühholoogilise ravi teenuste hinnatõusu. Oluline on märkida, et täiendava hinnatõusu osas on TTO-de otsus, millele/kellele nad need ressursid suunavad.

Palga kõrval on ka muid tegureid, mis töökeskkonna eelistusi mõjutavad. Meie kutseliidu liikmed on avaldanud, et pole kunagi kogenud naisena sellist diskrimineerimist kui ametialaselt tervishoiusüsteemis kliinilise psühholoogina. Nt Patrick Pihelgase artikkel on päris kõnekas (märtsis ilmunud arvamusartikkel „Toksiline töökultuur kui tervishoiutöötajate põua mahavaikitud põhjus“ – toim.)

Kas on midagi, mida tahaksite veel meie lugejatele öelda?

Eelmisest aastast on sotsiaalministeeriumis tegus vaimse tervise osakond. Usume, et selle ja tervisekassaga koostöös leiame paljudele pikalt lahendamata jäänud probleemidele lahendused.

Oleme tänulikud tervisekassale ja TEHIK-ule teraapiafondi teenusedisaini arendustegevusse kaasamise eest, sotsiaalministeeriumile vaimse tervise osakonna loomise ja vaimse tervise poliitika jõulise kujundamise eest, samuti oleme tänulikud kõigile erinevate erialade esindajatest toredatele kolleegidele ja koostööpartneritele, ajakirjanikele ja vaimse tervise valdkonna eest kostjatele meeldiva ja tõhusa koostöö eest. Täname ka kõiki oma armsaid praegusi ja tulevasi patsiente! Per aspera ad astra!

Artikkel ilmus aprilli Perearstis. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Kõikidele Perearsti artiklitele, sh arhiivile saad ligipääsu tellides ajakirja siit!