Toitumine ja elustiil põletikulise soolehaiguse korral

Autor: Anna Krivoglazova, gastroenteroloogia­keskuse õendustöö koordineerija, Ida-Tallinna Keskhaigla

Tänapäeval põeb põletikulist soolehaigust ligikaudu 0,3% eurooplastest ehk 2,5–3 miljonit inimest ja see levib üha rohkem igal pool maailmas. Kogu maailmas elab kokku umbes 5 miljonit inimest, kes põevad põletikulist soolehaigust – haavandilist koliiti või Crohni tõbe.

Eestis põeb haavandilist koliiti 1,7 inimest 100 000 elaniku kohta ja Crohni tõbe 1,4 inimest 100 000 elaniku kohta.

19. mail tähistatakse ülemaailmset põletikulise soolehaiguse ehk IBD (inflammatory bowel disease) päeva. Sel päeval valgustatakse üle maailma erinevaid hooneid ja rajatisi lilla valgusega, et juhtida suuremat tähelepanu nendele kahele kroonilisele põletikulisele soole­haigusele.

Kliiniline pilt

Haiguse kliiniline pilt on väga varieeruv. Mõlema haiguse kulg on krooniline, esineb korduvaid ägenemisi, osal patsientidest võib haigus aastaid kulgeda püsivalt aktiivsena, osal aastaid olla remissioonis. Võib tunduda, et tegemist on kahe väga sarnase haigusega, kuid tegelikult on neil mitmeid kliiniliselt olulisi erinevusi.

Haavandiline koliit põhjustab difuusset põletikku, mis piirdub jämesoole limaskestaga. Armkoe tekke tõttu aja jooksul võib tekkida soole lühenemine ja haustratsiooni kadumine. Võib tekkida ka pseudopolüpoos regeneratsiooni tõttu.

Crohni tõbi võib esineda kogu seedetrakti ulatuses, kuid haarab tavaliselt peensoole lõpposa ja jämesoolt. Muutused puudutavad kõiki sooleseina kihte, samuti mesenteriaal- ja regionaalseid lümfisõlmi. Haiguslike muutustega limaskest vaheldub normaalse limaskesta aladega. Põletiku tõttu võib soolevalendik aheneda (stenoos või striktuur), võivad tekkida piirdunud abstsessid ja fistulid ehk ebanormaalsed ühendused soolevalendiku ja naha või soolevalendiku ja teiste elundite vahel. Crohni tõvega patsientidel on haiguse kulg raskem, ägenemisi esineb sagedamini ning kirurgilise ja immuunsüsteemi mõjutava ravi vajadused on suuremad.

Mõlema haiguse sümptomid sõltuvad sellest, kui suur osa soolest on põletikus ja kui raske on haigus. Sümptomid tekivad põletikulise soolehaiguse ägenemisel. Need võivad olla püsivad või ilmneda iga paari nädala või kuu järel, mille vahele jäävad sümptomite ajutise nõrgenemise perioodid (remissioonid).

Tüüpilised sümptomid on verine kõhulahtisus, kerge kõhuvalu, roojamis­eelne krambitaoline valu alakõhus, õhtune subfebriilne palavik, kaalulangus. Lisanduda võivad ka sellised üldsümptomid nagu ebamugavustunne kõhus, üldine väsimus, isutus.

Otseselt haigusprotsessi aktiivsusega seotud põletikulise soolehaiguse soolevälised ilmingud on perifeerne artriit, nahaprobleemid (nodoosne erüteem, gangrenoosne püodermia), silmapõletikud (uveiit, episkleriit jne). Soole füsioloogiliste protsesside häirumisest on tingitud neerukivitõbi, urotrakti infektsioonid, malabsorptsioonisündroom, osteoporoos, sapikivitõbi, trombemboolilised tüsistused, amüloidoos. Põletikulise soolehaiguse pikaaegne kestus suurendab jämesoolevähi tekkeriski.

Diagnoosimine ja ravi

Diagnoosimisel on oluline läbivaatus, samuti patsiendi kaebused, endoskoopia ja histoloogiline leid. Kindlasti määratakse patsiendile laboriuuringud ning vajadusel teised soole piltdiagnostilised uuringud (magnettomograafia ja kompuuter­tomograafia), mis täiendavad endoskoopialeidu. Vereanalüüsid ja rooja analüüs kalprotektiini määramiseks on vajalikud haiguse remissiooni või ägenemise raskusastme hindamiseks.

Ravi määramisel arvestatakse haiguse tüüpi, paiknevust, ulatust, raskusastet, sooleväliseid ilminguid, tüsistusi jne. Ravi eesmärk on saavutada limaskesta paranemine ehk haiguse remissioon ja uue ägenemise vältimine.

Ravi on medikamentoosne või kirurgiline. Viimane on näidustatud vaid tüsistuste või medikamentoossele ravile allumatu haiguskulu korral. Põletikulise soolehaiguse ravis kasutatakse mesalasiini; ägenemise allasurumiseks glükokortikoide; immunomoduleerivaid ravimeid (asatiopriin, metotreksaat) kasutatakse remissiooni jõudnud haiguse korral remissiooni säilitamiseks. Tüsistuste korral läheb tarvis antibakteriaalseid ravimeid.

Tõsisema haiguskulu korral kasutatakse bioloogilisi ravimeid (näiteks TNF-α vastaseid antikehi; integriini või interleukiini antagoniste) – seda juhul, kui haigus ei allu glükokortikoid- ega immunomoduleerivale ravile. Ravimeid tuleb võtta arsti ettekirjutuste järgi. Arsti määratud ravi tuleb läbi teha ja ravimeid manustada ettenähtud viisil, ravi ei tohi iseseisvalt katkestada. Tähtis on võtta ravimeid ka siis, kui enesetunne on hea, ning ravi on eluaegne.

Õendusalane hindamine ja nõustamine

Pärast arsti hindamist ja raviskeemi määramist tehakse ka õendusalane hindamine, mis peab sisaldama järgmist: haiguse anamnees, haiguse aktiivsusaste, toitumise anamnees ja skriining, tervisega seonduv elukvaliteet, toimetulek iga­päeva­elus, tervisekäitumine (sh suitsetamine), psühholoogiline heaolu ja sotsiaalne tugi ning haigusega seotud teadmised. Sellise tervikliku hinnangu tegemisel on õel võimalus kindlaks teha patsiendi jaoks probleemseid valdkondi. Õde võib vajadusel kasutada ka teisi hindamismeetodeid, nagu vere- ja roojaanalüüside määramine ja tulemuste interpreteerimine.

Õde on patsiendile usaldusväärne kontaktisik, kes on kättesaadav ning annab alati õigeaegset nõu. Patsiendi nõustamine peab olema eelnevalt plaanitud, liigendatud ja süstemaatiline. Õde peab nõustama patsienti individualiseeritult, arvestades kõiki tegureid, mis võivad ravi ja haiguskulgu mõjutada.

Õde peab tegelema ka terviseedendusega, näiteks suitsetamisest loobumise propageerimisega.

Kõik patsiendid peavad olema vaktsineeritud vastavalt riiklikule vaktsineerimiskavale. Juhul, kui patsient ei ole vaktsineeritud või vaktsinatsioonistaatus on teadmata, tuleb suunata ta nakkusarsti vastuvõtule individuaalse vaktsinatsiooniskeemi koostamiseks.

Enamik patsiente, kellel on põletikuline soolehaigus, saavad elada suhteliselt normaalset elu. Nende keskmine eluiga on teiste inimestega võrreldes sama pikk. Haiguse ägenemise ajal võib õppimis- ja töövõimekus olla piiratud, kuid see viib harva pikaajalise töövõimetuseni.

Kehaline aktiivsus

Kuigi kehalise aktiivsuse preventiivne mõju põletikulisele soolehaigusele on ebaselge, on kindel, et füüsiline aktiivsus ei ole nendele patsientidele kuidagi ohtlik. Haigetel tuleb olla kehaliselt aktiivne, sest põletikulise soolehaigusega patsientidel on suurem risk lihasnõrkuse ja osteoporoosi tekkimiseks. Kehaline aktiivsus siiski parandab kehalist võimekust, ennetab lihasatroofiat, parandab üleüldist elukvaliteeti ning vähendab stressi. Põletikulise soolehaigusega patsientidel, kelle haigus on ägedas faasis, soovitatakse pigem vähendada kehalist aktiivsust, sest sportimine võib tekitada ebamugavust. Remissioonis haigusega patsiendid võivad ohutult tegeleda spordiga, mis on väikse või mõõduka intensiivsusega, kuid ka siis peab silmas pidama mõningaid erandeid.

Nõustamine seksuaalsuse teemadel ja raseduse ajal

Rääkides õevisiidil avameelselt seksuaalsusest ja rasedusest, saab hinnata toetusvajadust. Põletikuline soolehaigus diagnoositakse tavaliselt noortel täiskasvanutel ja see võib otseselt või kaudselt mõjutada inimese kehakuvandit, seksuaalfunktsiooni, inimestevahelisi suhteid ja enesekindlust. Põhjuseks on haiguse ettearvamatu kulg ja hirm ootamatute sümptomite pärast.

Kindlasti peavad arst ja õde patsiendile ja tema partnerile pakkuma toetust ning jagama teavet enne viljastumist, kogu raseduse ajal ja ka pärast lapse sündi. Vestlus raseduse kohta tuleb läbi viia enne viljastumist selleks, et rasedusaegne ravi oleks optimaalne. Raseduse kulg on üldiselt tavapärane, kuid siiski on soovitatav vastavaid plaane esmalt arstiga/õega arutada.

Rasedus tuleks ajastada haiguse remissioonile, sest raskekujuline põletik võib rasestumise keeruliseks muuta ja suurendada raseduse katkemise ohtu. Stoom (operatsioonil rajatud soole tehis­ava kõhuseinas) ei takista rasestumist ega raseduse kulgu. Haiguse ravi on võimalik jätkata ka raseduse ajal, konsulteerides raviarstiga.

Reisimine

Patsiendid, kes soovivad välismaale töö- või puhkereisile sõita, saavad seda enamikel juhtudel takistuseta teha, eeldusel, et arutavad enne reisi arstiga/õega võimalikud probleemid läbi. Reisil peab kindlasti olema kaasas piisav ravimivaru, arvestades ka võimalikke viivitusi. Ravimid tuleb pakkida käsipagasisse, vajadusel spetsiaalse jääkoti sisse (bioloogiline ravi eeltäidetud süstlas), mida enne reisi saab õe käest küsida.

Mõistlik on vältida kaugeid sihtkohti, kus arstiabi võib olla raskesti kättesaadav, ning kohti, kus esineb sageli nn reisikõhulahtisust. Lennureisiks on otstarbekas broneerida vahekäiguäärne koht tualeti läheduses, et leevendada võimaliku korduva tualetisviibimisega seotud stressi. Reisi ajal soovitatakse süüa vaid korralikult küpsetatud toitu ja juua ainult pudelivett.

Pikaajalist metronidasoolravi saavad patsiendid peavad nii igapäevaelus kui ka puhkereisil hoiduma alkoholi tarvitamisest ja päevitamisest.

Toitumine

Õde peab olema teadlik ka põletikulise soolehaigusega patsientide võimalikest toitumisprobleemidest, et neid õigeaegselt avastada ja käsitleda. Põletikulise soolehaigusega patsientidel puudub kõigile sobiv eridieet. Dieedi erinõuanded võivad olla vajalikud sooleahenemistega haigusvormi puhul, kirurgilise ravi järgselt, lühikese soole sündroomi, osteoporoosi, aneemia ja toiduallergia esinemise korral.

Muidu tuleb julgustada patsiente järgima normaalset, tervislikku dieeti ja elustiili. Süüa tuleb mõõdukalt ja regulaarselt, piisavalt tuleb tarbida vedelikku, olla füüsiliselt aktiivne. Tasakaalustatud toiduga saab organism toitaineid, mis on vajalikud igapäevaseks tegevuseks, ning see võimaldab paraneda ja haiguste vastu võidelda.

Kõige sagedasemad toitainete defitsiidid on aneemia ja osteoporoosiga seotud makrotoitainete, vitamiinide, foolhappe ja mineraalide puudus. Ebapiisava toitumise mõju on rohkem märgatav kasvueas laste ja noorukite puhul.

Kumbki haigus ei ole söömisharjumustega seotud ega toiduainetest põhjustatud ning seetõttu ei ole dieedil ravis peamine osa. Samuti ei ole tõestatud, et vältides mõne toidu või toiduaine kasutamist, oleks võimalik ära hoida haiguse teket või ägenemist. Haavandilise koliidi ja Crohni tõve puhul ei ole rangeid toidusoovitusi, kuid siiski on mõned üldised seisukohad.

Haiguse ägenemisperioodidel võib patsientide söögiisu olla halvenenud ja toidud, mis tavapäraselt probleeme ei tekita, võivad siis kõhulahtisust ja kõhuvalu raskendada. Toidud, mis sisaldavad kiudained ja on raskesti seeditavad, tuleks menüüst välja jätta. Tuleb vältida värskeid puuvilju ja köögivilju – loobuda õuntest, tomatitest, salatist, kapsast, kuivatatud puuviljadest –, samuti pähklitest, seentest ja täisteratoodetest. Lubatud on liha, kala, linnuliha, piim ja piimatooted, juhul kui need vaevusi ei suurenda. Taastumiseks on oluline korrapäraselt süüa tasakaalustatud toitu.

Kõhulahtisuse korral on oluline piisavalt juua (1,5–2 liitrit päevas). Parimad on lahjendatud joogid, mis siiski sisaldavad soola ja suhkrut, näiteks tee, mineraalvesi, veise- või köögiviljapuljong ja mahlakissell. Soovitatav on vältida alkoholi, kohvi, mahlu ja gaseeritud jooke, mis võivad soolt stimuleerida. Süüa tuleb korraga vähem, aga söögikorrad peavad olema sagedased.

Kui haigus on remissioonis, siis võib haige süüa tavapäraselt ja vajadusel loobuda ainult nende toitude ja toiduainete tarbimisest, mis põhjustavad vaevusi.

Peensoole haaratuse ja stenoosidega kulgeva haiguse puhul võib proovida kiud­ainevaest dieeti, mille eesmärk on rooja kaalu ja mahu vähendamine ning soole transiitaja aeglustamine. See dieet sisaldab toiduaineid, mis peaaegu täielikult imenduvad.

Peensoole ulatusliku resektsiooni ja osalise kolektoomia korral on soovitatav rasvavaene ja süsivesikurikas dieet. Lisaks vajavad patsiendid vitamiine, kaltsiumi, magneesiumi ja ka tsinki. Tõsisemate haigusjuhtude korral määratakse individuaalne toitumisravi. Toitumisspetsialist abistab dieedi koostamisel ja selle läbiviimisel. Vajaduse korral kasutatakse toidulisandeid või intravenoosset toitmist.

Artikkel ilmus septembri Pereões.