Tiina Toomson: haigused küüntel ja keelel

Toomsoni sõnul on väga oluline mitte piirduda üksnes naha uurimisega ning mitte ära unustada naha derivaate nagu juukseid, küüsi ning ka limaskesti. Alati ei pruugi nahal midagi näha olla. Küünte puhul tuleks hinnata küünte värvust ja kuju.

Eestis esineb rohkem kui 8 protsendil rahvastikust küüneseenhaigust ehk onühhomükoosi, eriti sage on see üle 70-aastastel. Enamasti on haigusest haaratud esimese ja viienda varba küüned, kahjustus on sageli ebasümmeetriline. Haiguse teket soodustavad seenhaigus silenahal, traumad, kinnised umbsed jalanõud ning ühiskondlike duširuumide kasutamine.

Kõige sagedasem vorm on distaalne lateraalne subungaalne onühhomükoos, mille korral küüned muutuvad kollaseks. Valge superfitsiaalne onühhomükoos on haigus, mille puhul on haaratud peamine küünekiht. Proksimaalse subungaalse onühhomükoosi korral kahjustuvad kutiikul ja maatriks ning seda esineb sageli immuunkomprimeeritutel, näiteks HIV/AIDSi haigetel. Küünevalli haaratuse korral tuleks rohkem mõelda kandidoosi peale; sellele on iseloomulikud väikesed ja düstroofilised küüned.

Kui patsiendil on näha küüntel muutusi, siis tuleks alati esmalt mõelda seenhaigustele. Seenhaigus levib pigem küüntel pikijoontega, seega ristijoonte esinemine aitab seenhaigust välistada. Alati tuleb üle kontrollida nii sõrme kui ka varbaküüned ning silenahk.

Süsteemse ravi aluseks on positiivne seeneanalüüs (mikroskoopia, külv, PCR). Süsteemseks raviks on kasutusel terbinafiin 250 mg 1 kord päevas. Ravi pikkus on tavaliselt 2-3 kuud; äärmuslikel juhtudel kuni 12 kuud – seda tuleb sagedamini ette immuunpuudulikkusega patsientidel. Terbinafiin takistab ergosterooli sünteesi. Kõrvaltoimetena võib esineda iiveldust, peavalu, maitsetundlikkuse häired, jälgida tuleks transaminaaside sisaldust veres, sest ravim võib olla hepatotoksiline.

Väikese küünekahjustuse korral alustada topikaalse raviga (naftifiin, amorolfiin, tsiklopiroks 1 kord päevas); paksenenud küünte korral võib olla vajalik küünte keemiline või kirurgiline avulsioon. Ravis tuleks arvestada, et kuna sõrmeküüned kasvavad 3 mm kuus ning varbaküüned veelgi aeglasemalt, siis seenhaiguse ravi küüntel on pikk ja aeglane.

Haprate küünte tekkepõhjusena on pakutud rauapuudust, hüpertüreoidismi, vitamiinipuudust, kuid Toomsoni sõnul on küünte hapruse põhjuseks trauma ja niiskusekadu. Küünte kaitsmiseks on soovitatav kanda kaitsekindaid kodutöödel, mitte kasutada tugevaid nõudepesuvahendeid ning käte hooldusel eelistada õliseid seepe ja kreeme. Küüned tuled lõigata lühikeseks ning mitte tugevasti viilida ega eemaldada küünealust materjali. Vitamiinide lisamanustamise vajadus ja kasulikkus ei ole teaduslikult tõestatud.

Onühhomadees ehk küünte irdumine on seisund, mil proksimaalsemalt küüs lööb lahti. See on tingitud sellest, et ägedate haiguste puhul küünte kasv peatub või häirub. Ravi onühhomadees ei vaja, see on iselimiteeruv. Mediaanset kanaliformset düstroofiat iseloomustab küüne keskel olev pikisuunaline kõhe, sagedamini esineb seda pöidlaküünel. Seda ei tohi kraapida, vaid hooldada pehmendava kreemiga. Leukonühhiat iseloomustab küüntele valgete triipude ja laikude tekkimine näiteks trauma tagajärjel; tegemist on keratinisatsioonihäirega. Pruuni küüsi võib esinda Addisoni tõve korral, hematoomi või melanoomi metastaasi puhul või võib tegemist olla ka rassilise eripäraga. Roheliseks võivad küüned muutuda pseudomonas-infektsiooni korral, kuid sellisel juhul ei ole näidustatud süsteemne antibakteriaalne ravi, vaid on vajalik küüs eemaldada.

Melanoomi esineb küüntel harva, vaid 3 protsenti kõigist melanoomi juhtudest. Anamneesis on sageli eelnev trauma. Enamasti paikneb melanoom pöidlaküünel või suure varba küünel. Tuumoritele peaks mõtlema siis, kui muutus haarab vaid ühte küünt ning kui välimuse järgi tundub nagu küüs oleks justkui üles tõstetud.

Kõige sagedasem küünehaigus on küüneseenhaigus ja selle ravi on üle 50 protsendil juhtudest efektiivne. Kuigi harv, tuleb ühe küüne pikaaegase düstroofia korral alati mõelda (pre)maligniteedi võimalusele. Küünemuutused võivad anda viiteid mitmetest kroonilistest naha- ja üldhaigustest enne nende kliinilist avaldumist. Mitteinfektsioossete küünemuutuste ravi on problemaatiline ja efekt tuleb aeglaselt. Küüntehaiguste ravis kasutatavad süsteemsed preparaadid võivad ka ise põhjustada küünemuutusi. Tähtis on küünte ja küünevallide kaitsmine traumade ning välisärritajate eest.

Edasi rääkis Tiina Toomson keelega seotud muutustest. Suus on üle 7000 bakteri, seene, viiruse ja alglooma. Seega on suuhügieen äärmiselt oluline. Samas on ka mitmeid muutusi suus ja keelel, mille korral suu limaskest on tugevalt muutunud, kuid muutus pole haiguslik. Näiteks võib keel olla must karvane, mis on aga normvariant. Selle puhul on filiformsed papillid paksenenud, esineb metallimaitse suus ja halitoos. Suuhügieen on selle puhul eriti oluline. Normvariandiks on ka migratoorne glossiit, mis on sagedam psoriaasi korral. Selle ägenemine on seotud vürtsikate toitude söömisega.

Keel võib roheliseks muutuda Candida albicansi korral. Seda esineb rohkem pika antibakteriaalse ravi ja ülemiste hingamisteede infektsioonide järgselt. Kandidoosi korral võib keel olla ka valge, limaskestad erütrematoossed ning keelel olev katt on kergesti eemaldatav. Ka romboidne keskpidine glossiit on seotud Candida kolonisatsiooniga. Selle seisundi puhul on tähtis maliigsuse välistamine.

Punane keel ehk glossiit viitab vitamiin B12 puudusele, foolhappe puudusele, põletikulistele soolehaigustele, toitumishäiretele, alkoholismile jms. Keel võib olla laineliste servadega, mis on põhjustatud kroonilisest keelde hammustamisest; peaks välistama makroglossia. Keelel olevad haavandid võivad olla põhjustatud ägedatest ja kroonilistest traumadest, keemilisest kahjustusest, kuumakahjustusest, ravimitest (NSAID-id, bifosfonaadid), vaskuliitidest, soolehaigustest, alkoholist ja suitsetamisest.

Suhu vaadates ei tohi jääda märkamata premaliigsed seisundid. Melanoomi esineb keelel harva, kuid suus oleva pigmendilaigu korral tuleb sellele kindlasti mõelda. Lamerakk-kartsinoom on sage huultel, keele külgedel ja keele all. Sellele on iseloomulik punetav ala, haavandumine, erütroplaakia, verrukoosne või erosiivne ala.

Kokkuvõttes, suurem osa suu limaskesta haigustest, kaasa arvatud keelemuutustest, on beniigsed ja mööduvad iseenesest paari nädalaga. Suu limaskest on õrn ja kergesti traumeeritav ning iga väiksemgi trauma ja ärritav faktor võib põhjustada tugevasti elukvaliteeti häirivaid muutusi ning olla väravaks mitmetele nakkushaigustele. Kroonilised limaskesta lesioonid (haavanduv üksik lesioon üle 3 nädala ning muutuv erütroplaakiline/leukoplaakiline) tuleks biopseerida. Varajane maliigse protsessi avastamine võimaldab säilitada keele tähtsaid funktsioone.

Arstide päevade dermatoveneroloogia sessiooni korraldas arstide liit koostöös naha- ja suguhaiguste arstide seltsiga. Käsitleti nahahaigusi, mida iga praktiseeriv arst võiks teada.