Teele Meren: häid juhendajaid ei tunnustata piisavalt

Olete arstidest vanemate laps. Kuidas jõudsite arstikutseni? Kas ka vanemate eeskuju mängis kutsevalikul rolli?

Kindlasti mängisid rolli minu vanemad kardiovaskulaarkirurg Tiit Meren ja kopsuarst Mari Meren. Seda aga pigem oma eeskuju, mitte aktiivse suunamisega. Mäletan lapsepõlvest, kui särav nägi ema välja arstikitlis, kui lahkesti ta patsientidega rääkis ja milline tänutunne patsiente valdas. Pidi olema eriti siiras emotsioon, et isegi laps seda mõistis! Samuti mäletan, kuidas joonistasin pahaaimamatult isa töölaual olnud lauakatte ilusaid joonistusi täis, kui isa oli parasjagu “remontimas”. Tol ajal ma ei mõistnud, et tõenäoliselt päästab isa parasjagu oma kätega kellegi elu. Mäletan ka vanemate üllatust, kui 9. klassis teatasin, et plaanin tulevikus minna arstiks õppima. Kuigi üllatus nende näol oli tõesti aus, usun, et mind teades olid nad selle mõttega tegelikult juba varem arvestanud.

Kas on olulisi õpetussõnu, mida vanemad on teile tööellu kaasa andnud?

Minu isa on alati kirjeldanud, kuidas tema vanemad (samuti arstid, Richard ja Õilme Meren) pidid omal ajal Raplas töötades mõnikord ka keset ööd minema erakorraliselt haiglasse. Samal ajal jäid isa ja minu tädi (tänaseks silmaarst Merike Meren) üksi koju magama. Hommikul seletasid vanavanemad, et nii vahel juhtub – arsti kohus on olla seal, kus inimelu on ohus.

Mina ei ole nii entusiastlik öiste erakorraliste situatsioonide lahendaja, kuid minu meelest on selles lauses peidus muudki. Ma usun, et arst peab olema seal, kus inimene on hädas. Tihtilugu on patsientidel väikelinnadest või kaugematest maakohtadest raske liikuda suuremasse meditsiinikeskusesse, samal ajal kui arstil võib-olla lihtsam liikuda mööda Eestit patsientide juurde. Elu ja töö tahan sättida Tallinnasse, kuid vahemaad on Eestis piisavalt lühikesed, et vajadusel päevaks-kaheks minna tööle ka teistesse haiglatesse.

Samamoodi oluline õpetus, mida mõlemad vanemad on mulle maast madalast õpetanud, on suhtumine oma kaaslastesse. Olenemata sellest, kas patsient või kolleeg on kõrg- või põhiharidusega, punaste või kollaste juustega, kõrk või lahke – püüan alati kõigisse suhtuda positiivselt ja austusega.

Miks spetsialiseerusite just pediaatriale?

Põhjuseid, miks valisin enda südameasjaks lastehaigused, oli kaks. Naljatledes ütlen alati, et meie peres olid Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Ida-Tallinna Keskhaigla ja Taastava Kirurgia Kliinik (ehk erameditsiin) juba võetud. Järele jäid vaid Lääne-Tallinna Keskhaigla ja Tallinna Lastehaigla. Lastega töötamine tundus sobivat minu iseloomuga, seega oli valik lihtne. Suurt rolli mängis eriala valikul ka lastehaiguste õppetsükli eest vastutanud dotsent dr Oivi Uibo, kes on tänaseni üheks minu mentoriks. Terve ülikooliõppe jooksul oli just dr Uibo see, kes paistis oma tööd eriti nautivat. Iga laps tõi talle naeratuse näole ja tekitas hinges õhinat – kuidas just selle lapse kaebustepundart lahti harutada. Nüüdseks olen üldpediaatria neljanda aasta resident. Ning kui pisut spetsiifilisemaks minna, siis eriti huvitab mind lasteneuroloogia.

Kes või mis on teid õpingute ajal veel mõjutanud?

Olulisemaks sellest, kes mind on mõjutanud, pean tegelikult seda, kuidas meie suhtume residentuuri juhendajatesse. Kahjuks olen liiga tihti märganud, kui ületöötanud on meie arstid tulenevalt süsteemsetest probleemidest riigi tasandil. Või kui vähe pööratakse sellele tähelepanu, et häid juhendajaid premeerida ja pakkuda neile juhendamistööks vajalikku aega ja väärilist tasu.

Olete ülikooliajast alates olnud ka ühiskondlikult aktiivne.

Tõsi, ülikooliaastatel pöörasin lisaks õppetööle rõhku teadustöö tegemise võimalustele Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi teadusgrupi juhina. Teadustööde valdkond on endiselt kuum ja ääretult oluline, aga minu huvid on nihkunud ja praegu keskendun enam laste tervisele. Arvan, et selleski, et püüan olla ühiskondlikult aktiivne, on rolli mänginud minu vanemad. Arstikutse ei peaks olema vaid kittel või töökoht, kus patsiente vastu võtta. Arstikunst võiks enam olla elustiil. See tähendab, et kui tööpäev saab läbi, ega siis minu mõtted ja oskused ju ei muutu. Meditsiinitöötajad ei peaks vaid haavu parandama ja inhalatsioone ordineerima. Tervise edendamine peaks olema eesmärk mitmel tasandil. Arvan ka, et rohkem oleks vaja arste ja õdesid lasteaedadesse ja koolidesse õpetama, mis on tervis ja kuidas seda hoida. Rääkimata haiglast.

2015. aastal kurtsite, et sisuliselt on võimalik kuueaastane arstiõppe stuudium ilma teaduslikku uurimistööd kirjutamata. Miks on teadustöö tegemine arstitudengeile teie arvates vajalik?

Olen ülikooli ja residentuuri jooksul aidanud kolleegidel koguda andmeid erinevate haigete ja haigusgruppide kohta. Iga kord on õpetanud mulle midagi uut – kuidas patsiendilt paremini anamneesi küsida ja seda dokumenteerida, kuidas patsiendi edastatud infost paremini järeldusi teha. Või hoopis, kuidas teadusartiklit lugeda ja kus peituvad uurimistöö kvaliteedi detailid.

Kas residentidel on piisavalt võimalusi enda uurimistööde ja artiklite trükisõnas avaldamiseks?

Motiveeritud residendid leiavad koha alati. Kõige enam on vaja selleks vaba aega ja innustunud juhendajat. Kas see aga peaks olema osa residentuurist – oleks ju suurepärane. Kahjuks pole vähemalt pediaatria residentuuriprogrammis nähtud ette aega teadustöö tegemiseks. On ka minul olnud soov võtta üks kuu keskendumaks suuremale uurimistööle, kuid kahjuks residentuuriprogramm seda ei võimalda.

Missugused muutused residentuuriõppes on teie arvates veel vajalikud?

Arvan, et tingimused ja võimalused, mis residentidele on loodud, on väga head. Meil on residentuuribaaside võrgustik, arsti miinimumpalk, võimalused enda arendamiseks. Uuendamist vajab minu hinnangul aga residentuuri sisu. Tänapäeval ei piisa arstide (nii üliõpilaste kui ka residentide) koolitamisel vaid pelgalt diagnostika ja ravialgoritmide õpetamisest. Loomulikult mängivad needki väga suurt rolli, kuid kõike on aina jõulisemalt võtmas üle IT-lahendused ning digitaalsed andmebaasid. Noor arst peab rinda pistma uute probleemidega, mida ei õpi pelgalt öövalvetes või ambulatoorses polikliinikus juhendaja selja taga istudes. Koolitused peaksid olema laiema eesmärgiga. Residentuuri raames peaks olema võimalus teha teadustööd, õpetustööd, ennetustööd. Viis, kuidas meid õpetatakse, peab kaasas käima vajadustega, mida tööpõld meile esitab. Aina enam on meditsiini õpetamises pööratud rõhku pädevuspõhisele õppele (ingl. k competency based education)ja sellele, kuidas koolitada meist lisaks kompetentsetele arstidele ka empaatilisi kolleege, juhte ja ühiskonnaliikmeid. Kas ja kuidas hakkab meditsiiniõpe Eestis ümber kujunema, on järgnevate aastate jooksul huvitav jälgida. Ja kindlasti on põnev protsessis kaasa lüüa. Ma usun, et meditsiiniteaduste valdkonna dekanaadis ja Eesti Nooremarstide Ühenduses on hea visiooniga töökad inimesed, kes aina parema õppe nimel vaeva näevad.

Kas pediaatria residentuur valmistab piisavalt iseseisvaks tööks ette või võiks midagi olla teisiti?

Töö lastega erineb päris palju teistest erialadest. Kui täiskasvanu pöördub meditsiinitöötaja poole, siis ta on üldjuhul valmis abi vastu võtma. Lapsed aga ei mõista tihti, miks nad on haiged, ning kindlasti ei soovi nad olla koos tädi või onuga, kellel on igasuguseid hirmsaid aparaate, mis võivad haiget teha. Praegune residentuur õpetab meid põhjalikult diagnostika ning ravi valdkonnas, kuid rohkem võiks rõhku panna ka suhtlemisele.

Väljaspool Tartu Ülikooli Kliinikumi on residentuuri juhendajad mitte arst-õppejõud, vaid arstid. See tähendab, et eraldi aega residentidega tegelemiseks ei ole ette nähtud ja juhendamistööd tehakse põhitööle lisaks.

Juhendajate seisukohast on see ilmselt väga keeruline. Enamasti on arstidel kahjuks omajagu ületööd, millele lisandub koos residendiga ka kohustus teha iga patsiendi eelnevast anamneesist ülevaade, vastata kõikvõimalikele küsimustele ning anda nimekiri valdkonna olulistest uuringutest ja teadusartiklitest. Seda juhul, kui on hea juhendaja. Kindlasti vajaks juhendamise ja juhendajate süsteem samuti ülevaatamist. Olen veetnud ühe kuu Kanadas Toronto Hospital for Sick Children’iehkSickKids’i haigla lasteneuroloogia osakonnas seoses oma 6. kursuse praktikaga. Nende juhendamissüsteem oli väga hea – seda võimaldas sealne terviklik süsteem, mis toetas juhendajat ja arvestas sellega, et ööpäevas on tunnid loetud. Ühel vastutaval arstil oli meeskond residente erinevatelt kursustelt ja ka erialadelt, millest tulenevalt vastutasid vanemad residendid nooremate eest. Juhendajal jäi rohkem aega, et tegeleda akadeemiliste kohustustega. Ja kindlasti olid nende palgad seejuures konkurentsivõimelised selles mõttes, et juhendamist ei eeldatud justkui vabatahtliku tööna, vaid selle eest maksti tasu.

Miks kandideerisite sellel suvel Eesti Lastearstide Seltsi (ELS) juhatusse?

ELS-i president dr Ülle Einberg viskas sellel kevadel õhku küsimuse, kas keegi residentidest sooviks kandideerida seltsi juhatusse. Teiste residentidega arutades sai mulle järjest selgemaks, mida mina tahaksin muuta pediaatrias, residentuuris ja ehk ka meditsiinisüsteemis üldiselt. Sealt sai mõte järjest jõudu juurde. Kandideerisin, sest mu hinges on kirg pediaatria vastu ja nägin võimalust panustada eriala arengusse. Minu eesmärk on olla juhatuses innukas meeskonnamängija, õppida seltsi paremini tundma ja luua väärtust, lisades residendi vaatenurka seltsi asjade arutamisel.

Äsja loodi Eesti Lastearstide Seltsile juurde nooremarstide sektsioon. Miks on ELS-i juurde vaja noorteorganisatsiooni?

Residentide ja noorte eriarstidega vesteldes on järjest enam saanud selgeks, et meil on mõtteid, kuidas muuta residentuuri kvaliteetsemaks. Lisaks sellele on teotahet, et panustada meditsiini arendamisesse, mitte vaid nuriseda halva üle. Pelk nurisemine ja kritiseerimine on mõttetu ajaraiskamine – probleemidele tuleb otsida ka lahendusi. Alati on võimalik süsteeme muuta paremaks, sest maailm on muutlik ja meditsiin areneb kiirelt. Lisaväärtus ja sisulised lahendused sünnivad kõigi osaliste koostöös ning valmiduses katsetada, mitte üksikute mängijate soolodest. Noorteorganisatsiooni eesmärk on esitada residentidele ja noortele eriarstidele väljakutse – pakkuda konstruktiivsed lahendusi väärikal moel ning ühtselt läbimõeldult.

Mis on noortesektsiooni tegevuse peamised eesmärgid?

ELS-i nooremarstide sektsiooni peamised eesmärgid on toetada ELS-i eesmärke, sealhulgas toetada erialaõppe kvaliteeti ning aidata luua lisaväärtust residentuurile. Samuti soovime anda oma panuse ennetustöösse ja tervise propageerimisse just laste ja lapsevanemate seas ning ühiskonnas üldiselt.

Kas Eesti tervishoid on teie arvates piisavalt lapsesõbralik?

Arvan, et sellele küsimusele ei ole võimalik üheselt vastata. Alati on vaatenurkasid, kus üks või teine asi võiks olla parem. Oleme nõukogude ajast pea kolmekümne aastaga oluliselt arenenud nii erialaselt, tehnoloogilistelt võimalustelt kui ka töötingimustelt. Lapsesõbralikkus ei ole vaid naeratav arst ja õde, kuigi lapse enesetunde jaoks mängib keskkond väga suurt rolli. Minu jaoks on lapsesõbraliku meditsiini eesmärk midagi veel enamat: pakkuda kõikidele lastele õnnelikku ja võimalikult tervet lapsepõlve. Lapsepõlve, kus haiguste ennetamine on vähemalt sama oluline kui ravimine. Lapsepõlve, kus vanemad või hooldajad ei pea jooksma erinevate arstide vahet, kes kehvemal juhul asuvad üksteisest üle 100 km kaugusel. Lapsepõlve, kus kehaline ja vaimne heaolu oleks tagatud. Lapsepõlve, kus arstil käik oleks pigem meeldiv tegevus, mitte ängistav ja hirmutav käik tundmatusse.

Artikkel ilmus septembri Lege Artises. Ajakirja saab tellida siit.