Suurem jagu ravimeid ei suuda pikaajalist osteoartroosivalu kontrollida
Põlveliigese osteoartroosist (OA) tingitud valu pikaajalise farmakoteraapia kohta tehtud metaanalüüsis leiti vähe tõendeid, et tänapäeval kõige sagedamini kasutatavad ravimid aitaksid 12 kuu jooksul valu parandada või liigesestruktuure säilitada. Ainsana leiti väike, kuid statistiliselt ja kliiniliselt oluline kasu glükoosamiinsulfaadist.
Avaldatud
Viimati uuendatud
Metaanalüüsi haarati 33 randomiseeritud kontrollitud uuringut OA medikamentoosse ravi kohta, kus jälgimisperiood kestis vähemalt 12 kuud, valu hinnati kas WOMAC-skaalal või visuaal-analoogskaalal; funktsionaalseid tulemusi hinnati WOMAC-funktsiooniskaalal ning liigesepilu ahenemist mõõdeti radioloogilistel uuringutel. 33 erinevast interventsioonist vaid 13 oli katsetatud enam kui ühes uuringus.
Uuringutes osales kokku enam kui 20 000 põlve osteoartroosiga patsienti (70% naised), keskmine vanus uuringutes jäi vahemikku 55–70 aastat. Uuritavate preparaatide hulka kuulusid valu- ja põletikuvastased ravimid, antioksüdandid, luudesse toimivad ühendid (näiteks bifosfonaadid või strontsiumranelaat), liigesesisesed süstid (viskosuplementatsioon ja kortikosteroidid), sümptomaatilised aeglaselt toimivad ravimid (glükoosamiin ja kondroitiinsulfaat) ning haiguse kulgu modifitseerivad ravimikandidaadid (tsindunistat ja sprifermiin). Kokku uuriti 31 sekkumist valu osas, 13 funktsiooni osas ja 16 liigeste struktuurimuutuste osas. Uuringute periood varieerus ühest nelja aastani.
31 valu kohta uuritud sekkumises ei leitud 29-l olulist efekti. Esialgu olid tselekoksiib ja glükoosamiin seotud valu vähenemisega, aga umbes kolmandik uuringutest olid suure kallutatuse riskiga. Kui need uuringud analüüsidest välistati, ei osutunud tselekoksiib enam oluliselt tõhusaks. Glükoosamiinsulfaadi efekt jäi püsima: väiksed, kuid statistiliselt olulised eelised leiti nii valu, funktsioonihäire kui liigesepilu kitsenemise osas.
Liigesepilu ahenemise osas leiti vähene positiivne efekt kolmel ravimil: glükoosamiinsulfaat, kondroitiinsulfaat ja strontsiumranelaat.
Uuringu autorid juhivad tähelepanu, et siin analüüsides kasutati glükoosamiinsulfaati, mis on Euroopas kasutusel retseptiravimina. Müügil on ka teisi glükoosamiini variante, näiteks glükoosamiinhüdrokloriid, mis käesolevas analüüsis ei osutunud tõhusaks. Ka varasemates uuringutes on tulnud esile samasugune erinevus.
Kuigi osteoartroos on aeglaselt progresseeruv haigus, on suuremat jagu sekkumistest tüüpiliselt uuritud ägenemiste kontekstis suhteliselt lühikeste perioodide vältel. Ravijuhendite koostamisel toetutakse enamasti just niisugustele uuringutele. Igapäevases praktikas peaks pidama meeles, et pikaajalist farmakoteraapiat toetavat tõendust on artroosi suhtes napilt.
Gregori D, et al. Association of Pharmacological Treatments With Long-term Pain Control in Patients With Knee Osteoarthritis: A Systematic Review and Meta-analysis. JAMA. 2018 Dec 25; 320 (24): 2564–2579. doi: 10.1001/jama.2018.19319.