SUUR LUGU | Lastepsühhiaatrite kättesaadavus on üha tõsisem probleem Psühhiaatrid: e-konsultatsioonide põhjuseta tagasipõrgatamist ei ole

Perearstide seast kõlab üha enam etteheiteid seoses laste vaimse tervise abi kättesaadavusega. Seltsi siselistis kurdetakse, et psühhiaatri käsitlust vajavat last ei ole kuhugi edasi saata ning e-konsultatsioonidele ei tule sisulisi vastuseid.

„Olukord on keeruline üle Eesti,“ kinnitas Eesti Perearstide Seltsi vaimse tervise töörühma juht Vanda Kristjan. „Perearstide listis on laste vaimse tervise abi osas praegu frustratsioon ja pettumus. Abivajavaid inimesi on palju ja meie oleme perearstidena need, kelle poole pöördutakse, aga tunneme, et oleme jäetud üksi.“

Kristjan selgitas, et kui täiskasvanute vaimse tervise raviga on perearstidel kogemusi, näiteks on olemas generaliseerunud ärevushäire juhend, siis laste puhul on levinud teadmine, et nendega tegelevad lastepsühhiaatrid. Ka mainitud ravijuhendis on kirjas, et ärevushäire diagnoosimine lastel ja noorukitel kuulub lastepsühhiaatri töövaldkonda.

„Kui ärevushäire juhend koostati, siis lastepsühhiaatrid rõhutasid, et perearstil pole õigust panna lastele diagnoosi ega määrata ravi,“ meenutas Kristjan. „Tänaseks on tekkinud olukord, kus psühhiaatritel ei ole jõudu ärevushäirega ja depressiooniga noorte teenindamiseks, nad ei saa neid üle võtta ja põrgatatakse meile tagasi. Nende poolt on tulnud sõnum, et nad jõuavad teenindada ainult kriitilises seisundis noori.“

Isegi neid patsiente, kellel on selge anoreksia kahtlus, olevat keeruline psühhiaatri juurde saada. Valusalt andvat tunda ATH teema. Selle diagnoosi paneb psühhiaater, aga perearstid olevat saanud vastuseid, et psühhiaatrid praegu teemaga ei tegele.

Kristjani sõnul peaks toimuma koostöö, et kui tema teeb e-konsultatsiooni, lisades sinna kõik vajalikud andmed otsuse tegemiseks, siis psühhiaater annab lihtsamatel juhtudel nõu ja raskemad võtab üle.

„Ehk perearst teeb psühhiaatriga koostöös neid otsuseid. Praegu tunneme, et oleme jäetud üksi ja meil pole kusagile oma patsiente saata. Samas, hirm on suur, sest vigu teha ei taha,“ lisas ta. „Mul oli aasta alguses 14-aastane noor – tüüpiline depressioon, tegin eeltöö ära, minu arvates oli andmeid piisavalt, aga psühhiaater põrgatas e-konsultatsiooni tagasi soovides lisaandmeid. Alati saab midagi juurde küsida, aga abini see laps nii ei jõua. Ma ei saanud psühhiaatrilt soovitust, mida edasi teha. Õnneks oli meil lapse perega hea koostöö ja meie keskuses on vaimse tervise õde, keda paljudel perearstidel pole.“

Tallinnas peaks patsiente saama saata lastepsühhiaatrile Marienthali Kliinikusse ja Tallinna Lastehaigla Laste Vaimse Tervise Keskusesse. Esimesest olevat perearstidele öeldud, viidates töö- ja puhkeaja seadusele, et nemad lähima nelja kuu jooksul uusi patsiente juurde võtta ei saa. Laste vaimse tervise keskusest tulevat samasugune vastus või põrgatatakse e-konsultatsioonid tagasi.

Piirkonna võimalused tuleb endale selgeks teha

Dr Vanda Kristjan tõdes, et praeguses olukorras peaksid tegelikult ka perearstid ümber mõtestama oma suhtumise vaimse tervise teemadega tegelemisse, aga selleks on vaja teada, millised võimalused on olemas. Kahjuks on kohalike omavalitsuste pakutavad teenused väga erinevad ning kõikides koolides pole psühholooge. Abiks on Peaasi ja Rajaleidja, kuid nendega pole veel sujuvat koostööd. Näiteks Peaasjaga käib suhtlus läbi patsiendi. Rajaleidja puhul olevat tavaline, et ATH kahtlusega patsient saabub sealt perearsti juurde otsusega, et las ta teeb e-konsultatsiooni psühhiaatrile. See aga põrgatatakse perearstile tagasi.

Kristjani sõnul on sotsiaalministeeriumis väljatöötamisel vaimse tervise astmelise abi süsteem, aga juba praegu peaks harjuma astmetega töötama. Kusjuures esimene aste on inimene ise.

„Vanasti oli nii, et panime kõigepealt diagnoosi, siis hakkasid igasugused tugiteenused pihta. Astmelise abi mõte on alustada lihtsamast – kõigepealt ise abi uurimise võimalus, väheintensiivne psühholoogiline sekkumine ja kui sellest ei piisa, siis soovitatakse vaimse tervise õe või perearsti poole pöörduda. Kui perearsti tasemel abi pole piisav, siis alles liigutakse psühhiaatrilise abi poole,“ kirjeldas Kristjan.

Tema sõnul oleks vaja lasepsühhiaatritega kokku leppida, mida ikkagi perearstid võivad ja peaksid tegema ning selleks juba toimuvadki seltside vahelised koosolekud.

„Tegime viis ettepanekut, millest praegu võiks välja tuua, et näiteks e-konsultatsiooni vastuses oleks ravi vajaval juhul ka ravisoovitus antud, näiteks medikamentoosse ravimi nimetus, annustamised ja hoiatused, et toetada perearsti raviotsust tegema ja toetada lapsevanemale selgituste andmist,“ ütles Kristjan. „Muutus vanusepiir – nüüd saab alates 17. eluaastast e-konsultatsiooni küsida ka täiskasvanute psühhiaatrilt.“

Ta lisas, et lastepsühhiaatrite e-konsultatsiooni juhend avatakse täpsustuste ja täienduste tegemiseks sügisel, et uuendatud juhendit rakendada 2026. aasta jaanuarist. Saatekirja andmekoosseis tuleb üle vaadata ja täiendada, et väheneks e-konsultatsioonide edasi-tagasi saatmine. Plaanis on veel tegevusi, näiteks Rajaleidjaga koostöö parandamiseks.

Lastepsühhiaatrite koormus on hüppeliselt tõusnud

Tallinna Lastehaigla Laste Vaimse Tervise Keskuse kaasjuhid ja lastepsühhiaatrid Ere Vasli ja Kerstin Kõiva selgitasid, milline on olukord nende vaatest. E-konsultatsioonide arv on Laste Vaimse Tervise Keskuses tõusnud nelja aastaga viis korda. Eelmisel aastal toimus lausa hüppeline tõus ning vastamiseks laekus kokku 2039 e-konsultatsiooni. Neist võeti keskusesse ravile umbes 60 protsenti.

„Meil on kolm statsionaarset osakonda, erakorralised patsiendid, ambulatoorne töö ja lisaks e-konsultatsioonid, aga ainult kuus lastepsühhiaatrit ja lisaks arst-residendid,“ rääkis Vasli. Pidev nii suur e-konsultatsioonide maht ja läbi selle uute patsientide pealevool on tekitanud olukorra, et töökoormusega ei suudeta toime tulla.

„Kuni e-konsultatsioone oli aastas 800–1000, saime veel hakkama, aga tegime neid juba siis õhtuti ja nädalavahetustel,“ lisas Kõiva. „Tänavu on kolme esimese kuuga meile tehtud juba 581 e-konsultatsiooni.“

Sügisest alates on otsitud olukorrale lahendusi ja ainsa võimalusena on sõelale jäänud e-konsultatsioonide mahu piiramine laste vaimse tervise keskuses.

„Eesmärk on, et meie keskus püsiks, inimesed jääksid tööle ning me saaksime teha kvaliteetset tööd,” ütles Vasli.

„Meie maja tugevus on lastepsühhiaatrilise meeskonna koostöös: õed, kliinilised psühholoogid, logopeedid, terapeudid, toimivad statsionaarsed osakonnad. Me ei taha, et see ära laguneks,” lisas Kõiva.

„Isegi, kui leiaksime aja, et kõikidele e-konsultatsioonidele vastata, siis see ei lahendaks probleeme – nende patsientide puhul, kelle üle võtame, peame tagama kogu vajaliku raviteekonna,“ ütles Vasli. „Ei ole võimalik ka uusi inimesi tööle võtta, sest meil on tohutu ruumikitsikus. Kuna me ei saa vastu võtta kõiki meile suunatud lapsi, siis peamegi valiku tegema. Kui on valida kergete, keskmiste ja raskete patsientide vahel, siis võtame rasked.“

Ta rõhutas, et kergemate juhtude korral saab pöörduda esmatasandi vaimse tervise spetsialisti poole ja kindlasti ei pea ootama jääma, kuni sümptomaatika süveneb.

„Selline lahendus tundub eetiliselt õige, töötades Tervisekassa lepingupartnerina. Me ei soovi, et arenguhäirete ja raskete psüühikahäiretega lapsed, sh suitsidaalsed noored jääksid abita,“ selgitas Kõiva. „Oleme siiski vaid üks Tervisekassa lepingupartneritest. Nii nagu hästi toimiv perearstikeskus ei saa võtta vastutust kogu perearstisüsteemi eest, ei saa seda teha ka meie. Meile on harjutud e-konsultatsioone saatma, aga e-konsultatsioone saab teha ka teistele lepingupartneritele.“

Kui lastehaiglasse tehti mullu lastepsühhiaatritele 2039 e-konsultatsiooni, siis teistele Tervisekassa lepingupartneritele üle Eesti kokku 1586.

Psühhiaatrid: põhjuseta tagasipõrgatamist ei ole

Lastepsühhiaatrid ei nõustu väitega, et e-konsultatsioone põrgatatakse tagasi asjata.

„Põhjuseta me midagi tagasi ei põrgata. Kui ma eriarstina tunnen, et e-konsultatsioonist on oluline info puudu, näiteks, kui Rajaleidja keskuses on tehtud uuringud, siis peame nendega tutvuma, et saaksin teha õige arstliku otsuse,“ ütles Kõiva, tuues veel näiteks, et üsna sageli tehakse e-konsultatsioon anoreksia kahtlusega patsiendile, kuid suunamisel ei ole lisatud lapse kehakaalu, pikkust ja seda, kui palju lapse kaal on langenud või mida ta sööb – lihtsalt vanema kaebus, et lapse kaal on langenud. „Mida täpsem on info, seda sisulisemalt me saame vastata. Peame selle info alusel otsustama, kes vajab lastepsühhiaatrilist abi rohkem ja kiiremini.“

Lastepsühhiaatrite sõnul jääb e-konsultatsioone vaadates sageli mulje, et esmatasandi sekkumised on rakendamata. Vasli kordas, et olukorras, kus patsient ei ole lastepsühhiaatrini jõudnud või e-konsultatsioonile ei ole veel vastatud, ei pea lihtsalt ootama. Vaimse tervise toetamisega saab alustada enne eriarsti juurde jõudmist. Praegu on palju lapsi, kelle vaimse tervise probleemide põhjused on suuresti elukeskkonnas. Kui last koolis kiusatakse või ta on magamata ja veedab 10 tundi päevas telefonis, siis peaks tegelema kool aktiivselt kiusamise probleemiga ja pere õppima lapsele piire seadma.

„Meile suunatakse jätkuvalt õpiraskuste ja logopeediliste raskustega lapsi, kes peaksid abi saama hoopis Rajaleidja keskusest. Lisaks on sel sügisel psühhiaatrile suunatud väga palju ATH, käitumis- ja õpiraskustega venekeelseid lapsi, kelle rahutu käitumise põhjuseks on hoopis keelebarjäär, nad lihtsalt ei saa koolis eesti keelest aru. Kunagi varem ei ole neil lasteaias, trennides raskusi olnud,“ rääkis Kõiva. „Kui palume pöörduda Rajaleidja keskusesse, siis öeldakse, et sinna ei saa aega – aga kui sinna aega ei saa, kas siis peab lastepsühhiaater vastuvõtu tegema? Ei pea. See ei ole meie poolt põhjuseta tagasipõrgatamine, vaid lapse adekvaatne suunamine õigesse asutusse.“

Lastepsühhiaatriliste e-konsultatsioonide mahupiirangud

Alates 1. aprillist rakendus Eesti Psühhiaatrite Seltsi ja Tervisekassa kokkulepe, et keskustel, mis on ettenähtud mahu täitnud, on õigus e-konsultatsioonide vastuvõtmisest vajadusel loobuda. Tallinna Lastehaigla on siiski otsustanud kõik saadetud e-konsultatsioonid üle vaadata eesmärgiga üles leida raske toimetulekuhäirega lapsed ning neile jätkuvalt vastata. Lisaks jätkab lastehaigla enda juures raviteekonda alustanud patsientidega. Seda olenemata mahupiirangu täitumisest.

Eesti Psühhiaatrite Seltsi juht Anne Kleinberg peab piirangute seadmist õigeks.

„Arst on samuti inimene ja tal peab olema võimalus ennast tasakaalus hoida. Ei saa olla nii, et sügav kaastunne juhib sind selleni, et ise hävined. Isegi sõdureid lastakse rindelt puhkama,“ rääkis Kleinberg. „Peab olema selgelt triažeeritud süsteem, kui palju saame abi anda. Meeskonnad peab suutma säilitada.“

Psühhiaatrid tunnevad end nurka surutuna

Anne Kleinberg tõdes, et psühhiaatrid tunnevad ennast täpselt samamoodi nurka surutuna nagu perearstidki.

„Torm meie poole algas juba enne pandeemiat. Siis tuli selle järellaine, sõjaärevus, majanduslangus ja see kõik annab kokku selle, kus me praegu oleme. Lastepsühhiaatrid on seda rasket koormat väärikalt välja kannatanud, aga ka meie väsime ära. Nende ümber, kes seda veel teevad, tuleks teha elu nii rahulikuks kui võimalik,“ sõnas ta. „Seetõttu on täiesti õigustatud, kui lastepsühhiaatrid seavad oma vastuvõttudele piire.“

Kleinbergi sõnul oli see kriis ette teada ja sellest on räägitud juba pikalt. Õigel ajal ei hakatud piisavalt inimesi koolitama, et meil oleksid praeguseks spetsialistid olemas. Arstid vananevad, noori arste pole piisavalt peale tulnud. Praegu on Eestis vaid ligi 25 töötavat lastepsühhiaatrit.

„See, et me nüüd selles hetkes oleme, pole mingisugune üllatus. Nüüd peab jätkuma kainet meelt ja rahu, et hoida neid inimesi, kes meil töötavad,“ kordas ta.

Mida peaks ikkagi sellises olukorras tegema perearst, kellel on vaimse tervise murega patsient, keda pole kuhugi saata? Kleinbergi sõnul tuleks võtta neid asju palju rahulikumalt. Kindlasti tuleb üldse ära lõpetada esimese asjana arstide juurde jooksmine.

„See, mille kohta nii patsiendid kui arstid arvavad, et on jube kiire, ei ole alati nii,“ ütles ta. „Alati ei pea kohe ravi alustama. Üks hästi kaalukas asi, mida Eestis peab tegema, on laste elukeskkonna stabiliseerimine – koolis, kodus. Ja praegu on jäänud tagaplaanile see, mida inimene saab ise ära teha. Ei ole võimalik kogu ärevust kogevat elanikkonda iga hinna eest läbi tervishoiu suruda.“

„Väga palju pöördub perearstide ja psühhiaatrite poole inimesi, kes on oma eluviisid jätnud unarusse ja tahaksid kiiret lahendust – nad on läinud liiale rööprähklemisega, unerežiimi rikkumisega, nutiseadmete kasutamisega. Nad on jõudunud kinni jooksnud kohta ja tahavad hetkega lahendust,“ rääkis Kleinberg. „See on suurepärane pinnas neile, kes arvavad, et lahenduseks on rahustite mõõdutundetu väljakirjutamine. Aga siis on meil ühel päeval ravimitest sõltuv inimene!“

Kleinbergi sõnul tahavad nii perearstid kui lastepsühhiaatrid raviteekondade kirjeldamist, kuna praegu võib inimene siseneda süsteemi igale tasemele ning kerge abivajadusega patsient, kes on enamasti aktiivsem, jõuabki siseneda igalt poolt, koormates vähest ressurssi. See on põhjus, miks psühhiaatrid tahavad saatekirja nõuet.

Perearst võib teismelise ärevushäirega tegeleda ise

Kleinbergi sõnul on see vananenud arusaam, et perearstid laste vaimse tervise probleemidega ei tegele. Ärevushäirega teismelise ravi on perearstile täiesti jõukohane.

„Kui oled õppinud, end täiendanud, siis see pole keelatud. Paljud perearstid teevad seda väga hästi ja küsivad e-konsultatsiooni kaudu nõu alles siis, kui on jõudnud päris keerulisse kohta,“ ütles Kleinberg. „Ma ei näe siin arstlikku probleemi, pigem on see täiendõppe küsimus.“

ATH kahtlusega lastega tegelemiseks soovitab Kleinberg perearstidel läbi lugeda ravijuhise ja selle järgi talitada.

„Loe läbi ATH ravijuhis ja mõtle sellele, et tänapäeva elulõksud on magamatus, nutisõltuvus ja kehvad igapäevaharjumused. Need tuleb ära korrastada ja siis mõne nädala pärast võib uue kohtumise teha,“ rääkis Kleinberg. „Lapsega ei pea kohe midagi tegema. Vanem tuleb maha rahustada ja öelda, et põhjused võivad olla need ja need. Meil on olnud patsiente, kes on saanud näiteks depressiooni kaebusest lahti siis, kui ema on tõsiselt võtnud juttu, et laps peab liikuma ja magama. Kusjuures, isegi kui on häire olemas, ka siis peab need asjad korda tegema.“

Kuigi see on kindel, et kõikidele hädalistele lastepsühhiaatreid ei jätku, pole Kleinbergi arvates mõtet ka kurta justkui mitte midagi ei ole ja kõik on halvasti.

„See ei vasta reaalsusele. Sa pead tegema oma piirkonna asjad endale selgeks, uurima, kes on sinu võimalikud koostööpartnerid,“ soovitas ta perearstidele.

Kleinberg oli kriitiline Rajaleidja suhtes, leides, et arstide juurde ei tohiks saata lapsi ukse taha tunglema kohe, kui märgatakse mingisugust häirelaadset olukorda. Tegelikult peaks lapse aitamise käivitama koolis nende teadmiste ja oskustega, mis on koolil olemas. Sinna juurde tuleb panna teadmine, mida saab Rajaleidja nõustamisest. Ja seda kõike tuleb päriselt ka ellu viia.

„Meie ei saa ravida kehva koolikeskkonda ega õpiabi spetsialistide puudumist. Muuda lapse elu ja õpikeskkonda! Kui on vaja, tuleb koostööd teha sotsiaalhoolekandega. Väga palju laste rahutust on seotud laste kehva elukorraldusega,“ võttis Kleinberg kokku. „Pole mõistlik panna psühhiaater või perearst seda klaarima.“

Kuhu pöörduda?

Tallinna Lastehaigla Laste Vaimse Tervise Keskuse lastepsühhiaatrid soovitavad psühhiaatrilist või psühholoogilist abi vajava patsiendiga pöörduda:

• Koolieelikuga Perepesasse.
• Noorukiga Peaasjade keskusesse.
• Koolikiusamise või õpiraskuste või muu haridusliku murega HARNO, Rajaleidja keskusesse või Tallinnas TÕNKi.
• Komplitseeritud peresuhete või sotsiaalsete probleemide korral kohaliku omavalitsuse lapse heaolu spetsialisti poole. Kaasake lapse heaolu spetsialist!

E-konsultatsioon ei ole mõeldud erakorralise patsiendi kohta eriarstliku nõu küsimiseks või patsiendile aja lastepsühhiaatri vastuvõtule registreerimiseks.

KOMMENTAARID:

Tervisekassa: iga vaimse tervise mure ei ole tervishoiu küsimus

Helis Ojala, Tervisekassa vaimse tervise teenusejuht:

Tervisekassa ülesanne on tagada tervishoiuteenuste kättesaadavus, sealjuures arvestades enda lepingupartnerite võimekust. Olukorras, kus vaimse tervise teenuste nõudlus aina kasvab, napib meil vaimse tervise spetsialiste. Laste psühhiaatrilise abi kättesaadavus on kriitiline ning vaimse tervise abi pakkumise võimalusi tuleb vaadata valdkondade üleselt. Oluline märksõna on varajane märkamine. Mida varem märkame abivajajat, seda väiksema intensiivsusega on vajaduspõhine abi – iga vaimse tervise mure ei ole tervishoiu küsimus. Tervisekassa näeb vajadust vaimse tervise murega lapse tervikliku teekonna loomiseks, koondades haridus-, sotsiaal-, tervishoiu- jt valdkonnad. Oluline on läheneda süsteemselt ning teha koostööd, et käesolevat olukorda leevendada.

Sotsiaalministeerium: meil on töös hulk tegevusi

Minni Timberg, Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise poliitika juht:

Oluline on varajane märkamine ja kiire sekkumine: kergemate vaimse tervise murede puhul on abi digitaalsetest juhistest (enesetunne.ee, peaasi.ee, tarkvanem.ee), tugitelefonidest ja veebinõustamisest (peaasi.ee e-nõustamine, palunabi.ee, lahendus.net, Lasteabi, koolipsühholoogide nõuandeliin), riiklikult on rahastatud ka Peaasjade noortenõustamine ja Peahea nõustamine.

Koostöö kohalike omavalitsustega: paljud omavalitsused on määratlenud korra psühhosotsiaalse ja psühholoogilise abi pakkumiseks oma omavalitsuses toetusfondi vahenditest ning määratlenud sihtrühmana just lapsed ja pered. Vastav info peab olema kättesaadav omavalitsuse infokanalites.

Sõltuvalt lapse probleemi olemusest tasub mõelda ka selle peale, kas sobivat abi ja tuge saaks laps koolitervishoiu teenusest või kooli enda tugispetsialistidelt (Rajaleidja keskuses). Teisisõnu, perearst saab lapsevanemale meelde tuletada, et koostöö kooliga on hädavajalik ning ka haridusasutused pakuvad lastele tuge ja teenuseid.

Lisaks tegeleme samal ajal ka pikaajaliste lahendustega, et tugevdada esmatasandi vaimse tervise abi osutamist ja laiendada teenuste valikut. Sotsiaalministeeriumis on töös on mitmed olulised arendused:

• esmatasandile, sh perearstidele mõeldud vaimse tervise käsitlusjuhend ja täiendkoolitused Euroopa Komisjoni kaasabil;

• astmelise abi kujundamine enamlevinud psüühiliste häirete (alanenud meeleolu ja ärevuse) sümptomite varaseks märkamiseks ja raviks;
• erialaseltsidega (Eesti Psühhiaatrite Selts ja Eesti Perearstide Selts) ühtse raviteekonna arendus meeleolu- ja ärevushäirete käsitlemiseks tervishoius;
• töös on Tervisekassa ja mainitud erialaseltside poolt e-konsultatsioonide parema korralduse otsimine ning võimalik psühhiaatrite töökoormuse hajutamine;
• muudatused Tervisekassa teenuste loetelus vaimse tervise õe ja psühholoog-nõustaja teenuste kättesaadavamaks tegemiseks ka perearstikeskustes;
• spetsialistidele arendatakse kvaliteetseks tööks vajalikke hindamisevahendeid, kus on ka laste- ja noortespetsiifilised hindamisvahendid. Näiteks „Meeleolu ja ärevushäire hindamisvahendite valideerimine“.

Seega on meil töös hulk tegevusi, mis leevendavad nii e-konsultatsiooni toimivuse kui laiemalt teenusete kättesaadavuse probleemi. Mõistame, et tulemused ei tule soovitud kiirusel. Vaimse tervise abi on täna endiselt eriarstiabile suunatud ning see tekitab survet kõigile tervishoiuspetsialistidele, sh perearstidele, kes sageli on esimeseks kontaktiks lapse ja pere jaoks. Oleme avatud edasisele dialoogile, et otsida koos vastust küsimusele, mida iga seotud osapool, sh ministeerium, saaks täiendavalt veelgi teha, et probleemile leevendust pakkuda.

Peaasjade teenuste kirjeldus

Peahea noortenõustamine

Peahea noortenõustamine on 12-26 aastastele noortele, kes tunnevad, et neil on vaimse tervisega probleeme. Nõustamine on noortele tasuta.

• Sobib kerge kuni mõõduka psüühikahäire sümptomite või nende kahtlusel. Lisaks saab rakendada ka universaalse vaimse tervise probleemide ennetusmeetmena. Ei sobi raske psüühikahäire esinemisel. Esmakohtumisel viiakse läbi psühhosotsiaalne hindamine, mille käigus kaardistatakse ressursid ja murekohad.
• Psühhosotsiaalse hindamise käigus kogutakse põhjalik eluanamnees ning kliendi nõusolekul saab kokkuvõtte üles laadida ka Terviseportaali.
• Esmase hindamise järgselt saab noor saab valida talle olulised teemad, mis lahendamist vajavad. Peahea noortenõustamine käsitleb järgmisi teemasid:
  1. Enesekindel suhtlemine
  2. Oma viha mõistmine
  3. Heaoluks vajalik liikumine
  4. Korralik magamine
  5. Oma meeleolu ja ärevuse mõistmine ning juhtimine
  6. Probleemilahendamise oskus
  7. Teadvelolek ja lõõgastumine
  8. Enda mõistmine ja keha aktsepteerimine
  9. Heaoluks vajalik toitumine
• Peahea nõustamine koosneb kuni kuuest kohtumisest.
• Nõustajad kasutavad teaduspõhiseid ja noorte jaoks sobilikke tehnikaid.
• Nõustajatel on erialane kõrgharidus, nad on läbinud Peahea väljaõppe ja praktika ning neid juhendavad kogenud kliinilised spetsialistid.

Klassikaline nõustamine

Klassikalist nõustamist saame pakkuda noortele, kelle seisundist tulenevalt ei ole Peahea lühisekkumine näidustatud või kes vajad veel lisaks Peahea nõustamisele juhtumikorralduslikku abi. Klassikalise noortenõustamise käigus pakume esmast psühholoogilist tuge, koostame koos noore ja/või tema eestkostjaga kriisiplaani, pakume juhtumiskorralduslikku abi ning hindame suitsiidiriski. Vajadusel suuname kliendi asjakohase abini.

VALIK nõustamine kanepitarvitajale

Pakume nõustamist täiskasvanutele, kes soovivad kanepi tarvitamist lõpetada või vähendada. Nõustamisprogramm VALIK on Tervise Arengu Instituudiga koostöös väljatöötatud lühisekkumine.

Programmis VALIK osaledes on võimalus:

• Saada ülevaade kannabioidide (kanepi) tarvitamisega seotud riskidest ja vajadusel teavet abi saamise võimaluste kohta;
• Uurida lähemalt oma kannabinoidide tarvitamise sagedust ja sellega kaasnevate probleemide ulatust;
• Omandada uusi oskusi ja teadmisi kannabioidide tarvitamise vähendamiseks või lõpetamiseks.

Programm koosneb ühest kuni kuuest nõustamiskohtumisest. Sobiv kohtumiste arv otsustatakse ühiselt koos nõustajaga kohtumise käigus.

Programmiga võib liituda ja tasuta nõustamisele minna kannabinoidide tarvitaja, kes tunneb, et vajab abi ja kes on vähemalt 17-aastane. Ühtlasi selleks, et nõustamine oleks tõhus, ootame, et osaleja ei tarvita muid narkootilisi aineid ning ei ole raske psühhikahäirega. Nõustamised toimuvad Tallinnas või üle videosilla (Zoom).

Kirjalik nõustamine

Vaimse tervisega seotud küsimustele ja muredele vastavad kogemustega vaimse tervise spetsialistid. Aitame edasi minna ja enda aitamiseks midagi ette võtta, toetame spetsialisti poole pöördumisel. Vestlus toimub e-kirja teel. Vastame 3 päevaga ning portaalis ei avalda. Lisaks on Peaasi.ee kodulehelt leitav reaalajas toimiv vestlusaken nii nõustaja kui juturobotiga asjakohase vaimse tervise alase info ja nõu saamiseks.