Surmajärgsest elundite loovutamisest keeldujaid on palju

Autor: Virge Pall, direktor, Tartu Ülikooli Kliinikumi transplantatsioonikeskus

Alates 2017. aasta oktoobrist on Tartu Ülikooli Kliinikumi Transplantatsioonikeskus Scandiatransplanti (rahvusvaheline elundivahetusorganisatsioon, mis ühendab Islandi, Norra, Rootsi, Soome ja Taani kõiki elundisiirdamiskeskuseid) assotsieerunud liige. Scandiatransplanti liikmesriikides elab kokku 28,9 miljonit inimest, seega on tõenäosus sobiva doonori leidmiseks õigel ajahetkel 20 korda suurem kui Eestis üksinda. Seni on uutes oludes toimetatud kaks aastat ja 10 kuud ning aeg on teha esimesi kokkuvõtteid (artikkel ilmus Lege Artises augustis - toim).

Ennekõike lootsime liitumisest senisest paremaid võimalusi ägeda elundipuudulikkusega patsientide, laste ja korduvsiirdamise ootajate jaoks. Tõhusamaks muutus ka südamesiirdamise alane koostöö Soomega. Kui enne liitumist siirati Eesti patsientidele Soomes ainult Eestist pärinevaid doonorsüdameid, siis nüüdseks on südamesiirdamise ooteleht kahel riigil ühine.

Eestis on selle perioodi vältel eemaldatud 92 doonorilt siirdamiseks kokku 293 elundit, sh elusdoonoreid on olnud 7 ja surnud doonoreid 85.

Surmajärgsest elundite loovutamisest keeldujaid on palju

Riikidevahelises võrdluses kasutatakse doonorluse aktiivsuse indikaatorina reaalsete surnud doonorite arvu miljoni elaniku kohta aastas. Eesti vastav näitaja on 22,6. Võrdluseks: 2018. aastal oli kõigi Euroopa Liidu riikide keskmine 22,2. Seega oleme küll Euroopa keskmisel tasemel, kuid arenguruumi on veel küllaga.

Oluline probleem on surmajärgsest elundite loovutamisest keeldujate suur osakaal – Eestis jäävad seetõttu kasutamata iga viienda võimaliku doonori elundid.

Sama aja jooksul on Eesti patsientidele tehtud kokku 195 elundisiirdamist, neist 183 juhul on siirdamine toimunud kliinikumis ja 12 juhul Soome või Rootsi siirdamiskeskustes (südamesiirdamised ja väikelastele tehtud siirdamised). Seejuures kasutati 80%-l siirdamistest Eesti doonoritelt eemaldatud elundeid ning 20%-l juhtudest pärinesid doonorelundid teistest riikidest.

Erakorralisi ravijuhte, kus patsient on vajanud kiiret elupäästvat siirdamist, on olnud liitumisest alates üksteist. Seejuures on üheksal juhul õnnestunud siirdamiseks sobilik doonorelund leida, kaks patsienti surid enne siirdamiseni jõudmist. Uue elundi on selle aja vältel saanud 8 last ning korduvsiirdamiseks sobiv elund on õnnestunud siirata 23 patsiendile.

Suurim proovikivi on riikidevaheline transport

Kokkuvõttes on koostöö Scandiatransplantiga olnud ootuspärane ja igati tulemuslik. Kõige suuremaks proovikiviks on kujunenud riikidevahelise transpordi korraldamine. Nii doonorelundite kui ka siirdamist vajavate patsientide transport on alati aegkriitiline. Paraku regulaarlende Eestist napib ja võimalused tellimuslendude ööpäevaringseks korraldamiseks on samuti üsna piiratud. Seda eriti tänavu, mil kogu maailmas reguleerib lennuliiklust koroonaviirus.

Lisaks piiriülese elundivahetuse pärssimisele kujutab SARS-CoV-2 viirus otsest ohtu kõigile siiratud patsientidele. Eestis nakatus Covid-19 nakkuse esimese laine ajal vaid 3 siiratud patsienti ja kõik nad paranesid. Samas diagnoositi Scandiatransplanti riikides kokku siiratud patsientide hulgas enam kui 160 nakkusjuhtu ja 13% nakatunutest surid.

Kuidas viia info elundidoonorlusest iga Eesti inimeseni?

Et elundidoonorluse ja -siirdamise süsteem saaks riigis edukalt toimida, on võtmeküsimuseks elanikkonna teadlikkus. Eelmisel aastal tegi Eesti Rakendusuuringute Keskus Centar sellekohase elanikkonna küsitluse. Uuringus osales 1030 inimest ning uuringu tulemused näitasid selgelt, et elanikkonna teadlikkus elundite surmajärgse loovutamisega seonduvast on kasin, enamik eestimaalasi ei tea, kuidas lahkunu elupuhuse tahte väljaselgitamine toimub ja milline on selle juures lähedaste roll. Rahva seas levib palju valeinformatsiooni ja müüte.

Sestap viidi Eesti Haigekassa ja Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi eestvedamisel käesoleva aasta algul läbi ulatuslik sotsiaalkampaania elanikkonna informeerimiseks, levitamaks teavet, kus ja kuidas on võimalik avaldada oma tahet surmajärgse doonorluse suhtes. Lisaks sai kampaania käigus põhjalikult uuendatud veebileht www.elundidoonorlus.ee. Et surm ja surmaga seonduvad küsimused tunduvad paljude inimeste jaoks meie kultuuriruumis tabuteemana, oli kampaania üles ehitatud võimalikult positiivses võtmes, siirdamisega uue elu saanud inimeste lugude kaudu. Tore, et neid patsiente, kes nõustusid oma lugusid avalikult jagama, oli päris mitmeid.

E-tahteavalduste arv digiloos suurenes kampaania ajal jõudsalt, kuid siiski on tahteavalduste üldarv väga väike. Juulikuu lõpu seisuga on digiloos 17,9 tuhat e-tahteavaldust (vaid 1,3% elanikkonnast). Samas ei saa selle arvu alusel teha suuremaid üldistusi, sest paljud inimesed ei oska või ei soovi e-teenuseid kasutada ning eelistavad oma tahet avaldada muul viisil, täites paberil doonorikaardi või lihtsalt teavitades oma soovist pereliikmeid.

Kas elundidoonorlusele on alternatiive?

Nii kampaania raames toimunud teemaõhtutel kui ka erinevates asutustes läbi viidud infopäevadel tõstatub ikka ja jälle küsimus, kas doonorlusele ei ole alternatiivi ehk mis suunas transplantatsioonimeditsiin areneb.

Üht võimalikku alternatiivi nähakse tehiselundite loomises, näiteks elundite bioprintimises. Suured teaduskontsernid on juba aastaid andnud teada kudede ja elundite edukast bioprintimisest laboritingimustes, kuid paraku on nende funktsioon jäänud lühiajaliseks.

Paralleelselt bioprintimise arenguga jätkuvad püüdlused nn bio-elektroonsete elundite loomiseks ja täiustamiseks. Kui bioonilisi jäsemeid ja meeleelundeid on katsetatud juba pikka aega, siis nüüdseks on reaalsus ka tehissüda, -veresooned ja -veri, -kopsud, -maks, -neerud, -põrn, -harknääre ja -pankreas ning bioonilise inimese loomise üle arutletakse lisaks ulmefilmidele ka teaduskirjanduses.

Samuti otsitakse endiselt võimalusi loompäritolu elundite otseseks siirdamiseks inimestele. Kui sadakond aastat tagasi loodeti, et just loompäritolu materjalist saab peamine doonorelundite allikas ja vahepeal oldi sellest ideest praktiliselt loobutud, siis nüüd käib teadustöö uue hooga – otsitakse võimalusi loompäritolu elundite otseseks siirdamiseks inimestele ning kasvatatakse ka loomade organismis in vivo uusi elundeid inimese pluripotentsetest tüvirakkudest. Paraku ei ole vaatamata kõigile teadlaste pingutustele seni siiski reaalset alternatiivi inimpäritolu doonorelunditele.

Artikkel ilmus augusti Lege Artises. Ajakirja saab tellida siit.