Silmaarst tunneb Saaremaal puudust kolleegidest
Eelmise aasta mais Saaremaal tööle asunud silmaarst Anne Roostil on olemas kogu aparatuur, mis annab võimaluse täpseks diagnostikaks ja mis ambulatoorseks tööks vajalik. Kuigi kabineti kaasaegsus on võrreldav suurhaiglatega, tunneb ta puudust hoopis teiste silmaarstidega suhtlemisest.
Kuidas hindate inimeste silmade tervist Saaremaal? Silmaarsti puudus on Saaremaal probleem olnud, kas see on ka vastuvõtul näha?
Mõnes mõttes annab natuke tunda ehk, et kohapeal pole viis päeva nädalas silmaarsti olnud, aga Saaremaale iseloomulikke silmahaigusi ei ole. Nüüd, kui see võimalus on, tahavad inimesed oma silmi kontrollida ja kõik püüavad tulla. Tegelikult on õige ka, kui on mure, peab silmad ära näitama.
Milliste muredega peamiselt patsiendid pöörduvad?
Muresid on seinast seina. Olen töötanud Tallinnas ja ei saa öelda, et siinne kontingent väga haiguste poolest erineks. Võib olla on siin veidi rohkem vanu inimesi, kes pole varem silmaarsti juures käinud. Näiteks eakad, kel tekkinud katarakti ja silmarõhu probleemid, ja kes enne ei olnud neist lihtsalt teadlikud, kuna neil polnud võimalust arsti juurde tulla.
Milline silmaarsti töökoormus on Saaremaal, palju patsiente käib?
Esmaspäevad on päevad, kus käib rohkem patsiente, näiteks pöördutakse põletikega, mis nädalavahetusel korjuvad. Siis kipuvad vastuvõtud olema 30 patsiendiga.
Täna (16. jaanuar – toim) oli näiteks kuus lisanumbrit, kes tulid vastuvõtule lisaks plaanitud patsientidele.
Meil on mõned numbrid neile, keda kutsume tagasi põletiku jälgimiseks või silmarõhu kontrollimiseks. Lisaks oleme reserveerinud ajad patsientidele, kes oma haiguse tõttu kindlasti silmakontrolli vajavad. Näiteks saavad perearstid läbi õe kinni panna numbreid, mis mõeldud vaid diabeetikutele. Lisaks oleme eraldi ajad planeerinud kooli minevatele lastele, kel on vaja tervisetõendeid.
Loomulikult tuleme ka muude probleemide korral vastu ja konsulteerime, saame nõu anda, kas on asjaga kiire. Näiteks hiljuti oli üks juhus, kus pereõde küsis nõu lapse erinevate silmade kohta ning selguski, et lapsel oli kae, mis vajab kiiret operatsiooni.
Milline koostöö perearstidega üldse on? Eelmise aasta lõpus oli juttu sellest, et tihti pöördutakse silmaarsti vastuvõtule lihtsate probleemidega, millega saaks tegeleda esmatasandil. Kas silmaarstile peaks olema saatekiri?
See suurendaks tohutult perearstide koormust, mis ei ole õige. Mis aga peaks olema, on see, et prillid kirjutab optometrist optikapoes. See jätaks meile muud probleemid ja võtaks töökoormust vähemaks. Inimesed tulevad näiteks põletiku või mõne probleemiga arsti juurde ning siis küsivad igaks juhuks prilliretsepti. Isegi, kui nad kohe prille ostma ei lähe. Poole aasta pärast võib aga nägemine olla hoopis muu.
Lastele prilliretsepti kirjutamine on hoopis teine teema, aga vanemad inimesed võiks saada retsepti optometristi juures, kus fikseeritakse nägemine just sel hetkel.
Olete alates maikuust siin ametis olnud: millised on suurimad erinevused, võrreldes tööd Tallinnas ja Saaremaal?
Kui on vaja teha silmaoperatsioone, lisauuringuid või protseduure, mida tavapolikliinikus ei tehta, siis Tallinnas on silmakliinik linnatranspordiga käejala juures, kuigi ka siis mõni inimene viriseb, et peab sinna minemiseks mitut transporti kasutama. Saaremaa inimesele tähendab see neljatunnist bussisõitu ja võõras linnas seiklemist. See on probleem.
Seetõttu on meil nüüd OCT-uuringu aparaat, millega saame teatud diagnostika siin ära teha, et siis juba konkreetselt teada, milleks ja millal patsient edasi suunata. Ambulatoorseks tööks on nüüd siin kõik vajalik olemas.
Tulevikus tahaks jõuda sinnani, et saaksime silmakliinikusse saata juba andmed ja pildid, mida seal arst vaatab ning vajadusel saab siis juba aja silmasisese süsti või laserprotseduuri jaoks kinni panna. Patsiendil on vähem sõitmist, sest seni pidi ka pildi tegemiseks Tallinnasse sõitma.
Millest silmaarst Saaremaal töötades kõige rohkem puudust tunneb?
Teistest silmaarstidest! Eelmises töökohas oli meid rohkem koos ning siis sai kolleegidega haigusjuhte arutada. Igaühel tuleb ette haigeid või situatsioone, mis on harvaesinevad ning koos arutades selgub, et kellelgi on olnud kokkupuude, keegi on just midagi lugenud. Sellest tunnen puudust.
Valga haiglat ("Marek Seer: piiriülese tervishoiu direktiiv ei too Lätist patsiente plahvatuslikult juurde" ja "Läti sünnitajate tung Valga haiglasse rauges");
Ida-Viru keskhaiglat (Tarmo Bakler: Ida-Viru haigla toimib nüüd tervikuna,Moldova arst: Eesti patsient on paremini kasvatatud ja Ida-Viru keskhaigla infektsionist: viiendik piirkonna HIV-positiivsetest on narkomaanid);
Viljandi haiglat (Viljandi haigla juht: haigla ja perearstid võiksid tulevikus kolida ühe katuse alla, Viljandi haigla õendus-hoolduskeskuse ringikujuline maja on end õigustanud, Viljandi haiglas antakse abi otsivale narkomaanile uus võimalus ja Viljandi haigla kirurgiakliiniku ülemarst arendab mini-invasiivseid lõikusi);
Lõuna-Eesti haiglat (Arvi Vask üldhaiglatest: silt on meil kõigil üks, aga sisu erinev ja Lilia Leppsaar: hooldusravi nõudlust kasvatab suurem teadlikkus);
Hiiumaa haiglat (Kiirabi üleminek PERH-ile paneb Hiiumaa haigla keerulisse olukorda, Hiiumaa haigla kirurg: väikses kohas peab oskama n-ö vanaaegset arstikunsti).