Semaglutiidi võimalik kasu 1. tüüpi diabeediga patsiendile

Autor: Adele Tamm, meditsiinitoimetaja

Tüsistuste vältimiseks on diabeediravi juhendites soovitus hoida HbA1c taset alla 7% ning hoida veresuhkrut vähemalt 70% ajast vahemikus 3,9–10,0 mmol/l. Pumbaravi kasutamise uuringutes leiti, et 34–53% osalejatest ei suutnud saavutada soovitud HbA1c väärtust alla 7%. Peamine probleem oli söögijärgse glükoositaseme kontrolli all hoidmine. Lisaks sellele on viimastel kümnenditel probleemiks 1. tüüpi diabeediga patsientide seas rasvumise suurenemine.

2. tüüpi diabeedi ravis laialdaselt kasutatav semaglutiid on glükagoonisarnase peptiid-1 retseptori agonist (GLP1-RA), mida süstitakse subkutaanselt üks kord nädalas. Semaglutiid on näidanud 2. tüüpi diabeediga ja ilma diabeedita patsientidel glükeemilise kontrolli ja südame tervise paranemist ning kehakaalu langust. Kuigi semaglutiidi mõju ei ole veel kliinilistes uuringutes 1. tüüpi diabeediga patsientidel hinnatud, on mõned retrospektiivsed uuringud näidanud, et HbA1c, kehakaalu ja insuliinivajaduse vähendamisest võiksid kasu saada ka 1. tüüpi diabeediga patsiendid.

Kanada teadlaste randomiseeritud topeltpimeda uuringu eesmärk oli hinnata, kas semaglutiidi kasutamine koos insuliini pumbaraviga parandab glükeemilist kontrolli. Sekkumis- ja platseeborühmas oli kokku 28 patsienti. Nii ravimit kui ka platseebot tiitriti 11 nädala jooksul kuni 1 mg või maksimaalse talutava semaglutiidi (või platseebo) annuseni. Uuringuperioodil lahkus neli patsienti erinevatel põhjustel.

Esmane tulemusnäitaja ehk glükoositaseme sihtvahemikus püsimise aeg oli sekkumisrühmas 74,2% võrreldes kontrollrühma 69,4%-ga (erinevus 4,8 protsendipunkti, P = 0,006). Kuna mõlema uuringurühma hüpoglükeemias veedetud aeg ei olnud erinev ega muutunud uuringu jooksul, järeldasid uuringu läbiviijad, et pikem glükoosi sihtvahemikus püsimise aeg tulenes hüperglükeemia vähenemisest semaglutiidirühmas. Semaglutiidi saanud patsientide kaal vähenes võrreldes platseeboga keskmiselt 5,3 kg (P < 0,001), lisaks sellele vähenes ka vöö- ja puusaümbermõõt. Päevane insuliini manustamine vähenes võrreldes platseeboga 11,3 ühiku võrra (P < 0,001). See vähenemine tuli nii booluse kui ka basaalinsuliini väiksemast kasutamisest. Semaglutiidiga vähenes ka kaalupõhine igapäevane insuliinivajadus, mis on oluline insuliinitundlikkuse marker.

Uuringu põhjal võib järeldada, et semaglutiid parandab koos pumbaraviga glükeemilist kontrolli ja vähendab insuliinivajadust. Siiski on uuringu tulemuste praktikasse rakendamiseks vaja pikemaid uuringuid, mis hindaksid 1. tüüpi diabeediga patsientidel semaglutiidi pikaaegset ohutust ja efektiivsust.

ALLIKAS: Pasqua MR, Tsoukas MA, Kobayati A, et al. Subcutaneous weekly semaglutide with automated insulin delivery in type 1 diabetes: a double-blind, randomized, crossover trial. Nature Medicine 2025.