Sander Poks: erakorralise meditsiini töötajaid iseloomustab rutiinitalumatus ja adrenaliiniarmastus

Artikkel ilmus augusti Lege Artises. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Lege Artist ja teisi meditsiiniajakirju saab tellida siit.

Milline on teie tööpäev?

Olen oma töös kahes erinevas rollis. Esiteks olen ma erakorralise meditsiini osakonna (EMO) arst-õppejõud ja tegelen igapäevaselt patsientide ravimise ning noorte kolleegide õpetamise ja juhendamisega. Teiseks olen ma osakonnajuhina administratiivses rollis ning proovin luua osakonnas häid töö- ja arengutingimusi ning oma kolleege nende igapäevatöös võimaluste piires toetada. Üritan neid kahte poolt oma töös tasakaalustada. Koormus nende kahe rolli vahel jaguneb umbes pooleks.

Minu töös ei ole igapäevast kindlat rutiini ning töörütm sõltub sellest, milline on valvete graafik. Esmases järjekorras tuleb planeerida valvetöö ja selle kõrvalt tuleb leida aega administratiivse töö jaoks. Muidugi juhtub väga palju sündmusi ka väljaspool planeeritud aega, millele tuleb lihtsalt reageerida – seega on minu töö suhteliselt kaootilise ajakavaga.

Millised on need iseloomuomadused, mis aitavad EMO töötajal oma tööd hästi teha?

Ma usun, et EMO tõmbab tööle inimesi, kes hindavad vaheldusrikkust ja ei salli eriti rutiini. Arvan, et paljudel erakorralise meditsiini töötajatel on kogemus, et mujal haiglasüsteemis töötades võib suhteliselt kergesti tekkida rutiin ja kerge töötüdimus.

Võib-olla on EMO töötajad ka kergelt püsimatud ja ei jaksa kaua ühte asja teha. See on pigem eelis, et patsiendid vahelduvad ja ühe patsiendiga ei pea tegelema päevi ning nädalaid järjest.

Lisaks on neil ka adrenaliiniarmastus: üldiselt lähevad nende silmad särama, kui on käsitlemisel raske haigusjuht ja peab kiiresti tegutsema. EMO töötajal peab olema niisugune loomus, mis kannatab välja selle, et otsuseid tuleb sageli teha ebapiisava informatsiooni tingimustes.

EMO-s on väga varieeruv töörütm – sul võib olla vahepeal pool päeva vaba, saad istuda ja kohvi juua, ning siis järsku on kogu osakond jalgadel ja järgmised tunnid on selline töö, et kõigil on pulss kogu aeg laes. Töökogemus on see, mis näitab ära, millistele inimestele selline režiim sobib. Mõnele hakkab see ikkagi väga vastu – neil on vaja ühte patsienti korraga ja võimalust põhjalikult süveneda ning kõike lõpuni teha ja neile on oluline etteaimatav töörütm. Aga EMO-s on meie ülesanne patsiendi esmane diagnostika ja stabiliseerimine, rutiinne rahulik töö toimub juba mujal osakondades. Erakorralise meditsiini kohta öeldakse, et see on iga eriala kõige huvitavamad 15 esimest minutit.

Väga palju neid inimesi ei ole, kes üritavad EMO-sse tööle tulla, kuid kellele see töö eriti ei sobi – enamjaolt tunnevad nad ära, millise iseloomuga töö neile sobib.

Erakorralise meditsiini osakonnas on palju erinevaid patsiente ja haigusjuhte, kellega ja millega peab tegelema. See võib viia kergesti läbipõlemiseni. Mis aitab läbipõlemise vastu?

On üldteada, et erakorraline meditsiin on üks kõige suurema läbipõlemise riskiga meditsiiniharu, sest siin on tõesti väga palju erinevaid pingeid ja olukordi, kus tuleb kiiresti suure kaaluga otsuseid teha. Paljud patsiendid on hädas ägedate terviseprobleemidega ja ka ise frustreeritud, mistõttu võib suhtlemine nendega olla väga keerukas. Üritame vaimsele tervisele võimalikult palju tähelepanu pöörata, näiteks pakume töötajatele vaimse tervise koolitusi ja ligipääsu psühholoogilisele abile. Meil on supervisioonid ja kokkusaamised, kus arutada probleemolukordi. Kui on toimunud rasked sündmused, siis me arutame pärast debriifingul need sündmused läbi, et midagi ei jääks kellelegi hingele.

On kaks peamist asja, mida EMO töötaja saab ise enda heaks teha. Esiteks peab ta vaatama, et tema enda põhi­vajadused oleksid täidetud – et ta sööks, magaks ja liiguks piisavalt. Kui need asjad ei ole paigas, siis läheb üsna ruttu ka kõik muu paigast ära.

Teiseks töökoormus. See on kõige keerulisem koht – inimene peab ise tunnetama, kust lähevad tema piirid. Tihtipeale ei pruugi töötaja ise tajuda, et on tööst kurnatud, kuid teised inimesed näevad seda tema käitumisest, kuna töötaja muutub pahuraks ja konfliktseks. Paraku kogevad paljud töötajad läbipõlemist, enne kui neil tekib tunnetus, milline on mõistlik töö- ja puhke­aja tasakaal. Tasakaal peaks olema selline, et töötamine oleks jätkusuutlik ja inimene naudiks oma tööd. Tööandjal on siinkohal mingid võimalused, kuidas töötajatele läbipõlemise korral abi pakkuda, ja kindlasti me seda ka teeme, kuid siiski on meie töös vaja palju teadlikkust oma vaimsest tervisest ning oskusi, et seda hoida. Arvan, et tegelikult on meie töötajatel pädevus selles osas üsna hea ja nad oskavad üldiselt ennast hoida paremini kui mõned aastad tagasi.

Mis oleks lahendus sellele probleemile, et EMO-sse jõuavad ka paljud patsiendid, kes erakorralist abi ei vaja?

Erakorralises meditsiinis on kaks n-ö pudelikaela või pingekohta. Üks probleem on see, et abi vajavatele patsientidele ei jätku haiglakohti. Teine probleemkoht on patsiendid, kes ei vaja erakorralist abi, kuid ikkagi satuvad siia ning paraku koormavad sellega süsteemi. See on keeruline olukord nii patsiendile kui ka tervishoiutöötajale, kes temaga kokku puutub, sest kui pöördumise põhjus ei ole erakorraline, on tihti­peale mõlemad pooled rahulolematud – tervishoiutöötajal on halb tunne, et ta ei saa patsienti aidata, kuna tema mure ei ole meie osakonna spetsiifika, teisalt on frustreeritud ka patsient, kuna kergemate kaebustega on ooteaeg pikem, ja kui pärast tundidepikkust ootamist lõpuks öeldakse, et tegelikult peab selle asjaga tegelema perearst, siis see ei rõõmusta patsienti.

Sarnased probleemid on ka mujal maailmas – paratamatult võtab erakorralise meditsiini osakond tervishoiu­süsteemi koormuse enda kanda sealt, kus on ligipääsetavuse probleem.

Ootused ligipääsetavusele võivad aga patsiendi ja süsteemi seisukohalt olla erinevad. Patsient mõtleb, et ta peab oma murega saama abi nüüd ja kohe. Süsteemi vaatest ei ole see aga mõistlik, sest on palju probleeme, mida võiks esialgu proovida koduste vahenditega lahendada või natuke jälgida, kuna need taanduvad ise paari päevaga. Samuti saab perearstisüsteem mitte-erakorralisi terviseprobleeme paremini ravida ja jälgida kui meie.

Seal väga lihtsaid lahendusi ei ole. Suur osa on kindlasti patsientide teadlikkusel ning ma usun, et me peame ise palju rohkem panustama patsientide teavitamisse, milliste kaebustega ja kuhu tasub pöörduda. Palju abi on olnud perearsti nõuandetelefonist, kust patsiendid saavad nõu ja paljud probleemid saavad lahendatud ilma EMO-sse suunamiseta.

On olnud igasuguseid ideid, kuidas patsientide mittepõhjendatud pöördumist vähendada, näiteks suuremad visiiditasud või süsteem, kus EMO-sse pääseb omal jalal ainult perearsti saate­kirjaga. Aga kõikide nende lahendustega on omad ohud. Need kindlasti vähendaks pöördumiste arvu, aga nii võib kaotsi minna patsiente, kes tegelikult erakorralist abi vajavad.

Päris sellist süsteemi, kus patsiendil ei ole võimalik EMO-sse ilma perearsti saatekirjata tulla, ma ei poolda. See oleks mõeldav süsteemis, kus on rohkem alternatiivseid variante, näiteks kui on kõrval kohe tervisekeskus või linnahaigla, kus saab kergemaid patsiente teenindada. Aga kuna kliinikum on Tartu ainuke haigla, siis me ei saa ust patsiendi ees kinni panna. Pigem peame võtma ikkagi patsientide harimise suuna. Ilmselt tuleb paika panna selgemad reeglid, et mõningad patsiendid saaks juba ukselt suunata perearstisüsteemi ning nad ei peaks läbima meie triaaži, pikka ooteaega arstini ja alles siis saama vastuse, et nad oleksid võinud pöörduda mujale. Ebavajalikud pöördumised on olnud aastate- ja aastakümnete pikkune probleem, mis pigem ajas süveneb, sest inimeste ootused on suuremad ja nad soovivad kiiremini abi saada.

Käisite eelmisel aastal välismissioonil Türgis, aitamas maavärinas kannatada saanuid. Kui palju olete sellistel missioonidel osalenud?

Türgi on ainuke suurem missioon, kus Eesti on sellises mahus viimastel aastatel osalenud. Minu jaoks oli see esimene välismissioon. Selle aja jooksul, kui ma olen Eesti katastroofimeeskonna liige olnud, olen osalenud mitmetel õppustel ning see oli tõesti esimene võimalus õpitut reaalses olukorras proovile panna.

Mida see kogemus teile õpetas?

Teoorias me teame kõik, mida katastroof endast kujutab. Aga päriselt näha, et terves linnas ei ole inimeste jaoks kättesaadavad söök, jook, katusealune, tervishoid, pole elektrit, levi, ja reaalselt selles olukorras toimida ning üritada ravi pakkuda… See on midagi, mida õpikust hästi õppida ei saa. See annab kriiside osas teistsuguse perspektiivi. Me võtame väga palju asju oma praeguses keskkonnas iseenesestmõistetavana, mis kriisiolukorras enam kättesaadavad ei pruugi olla.

Praegu on maailmas palju ebastabiilsust – rohkelt on rahvustevahelisi konflikte, poliitilist polariseerumist, kliimamuutused süvenevad jne. Kõik sellised asjad võivad kaasa tuua üha rohkem erinevaid kriise. Ma arvan, et reaalne arusaam, mis need olukorrad võivad kaasa tuua, võimaldab nendeks natuke rohkem ette planeerida ja on väga väärtuslik.

Kuivõrd on erakorralise meditsiini osakonnad Eestis reaalselt sellisteks katastroofideks valmis?

Erakorraline meditsiin on alati olnud eriala, mis tegeleb kriisideks valmistumisega ja nende lahendamisega, seega kriisivalmidus on meil olemas. Laiemal süsteemsel tasemel oli varem valmisolek võib-olla väiksem, kuid Covidi-kriis andis oma õppetunnid ja tekkis suurem arusaam, et tegelikult peab ootamatusteks rohkem valmis olema.

Kriisideks valmistumine peab olema süstemaatiline ja süsteemid peavad olema enne paigas, kui kriis kohale jõuab. Tegeleme kliinikumis ka praegu aktiivselt oma kriisisüsteemide arendamise ja korrastamisega. Hea ettevalmistuse annavad ka väiksemad kriisid, näiteks hiljutine uputus.

Arvan, et oleme üldiselt ikkagi päris hästi ootamatusteks ette valmistunud. Loomulikult on väga suurteks kriisideks, nagu sõda, keeruline valmistuda, aga on selge, et olukord on ebastabiilne ja valmistuma peab. Ka need protsessid on meil käigus.

Uputusest rääkides – kuivõrd mõjutas kliinikumi uputus EMO tööd?

EMO õnneks otseselt pihta ei saanud, aga meie töötajad osalesid selles kriisi­vastuses aktiivselt. Näiteks aitasime ümber suunata patsientide voogusid ning valmistusime olukorraks, kui töötajatega peaks uputuse likvideerimise käigus juhtuma mõni õnnetus. Uputus toimis meie jaoks väikese õppusena ja andis võimaluse läbi mängida erinevaid stsenaariume ja süsteeme.

Lõpetuseks küsin veidi ka sisetüli kohta. Nimelt lõi kliinikumi EMO-s palju laineid sisetüli teie ja osade töötajate vahel. Miks selline olukord tekkis?

Ma arvan, et seal oli palju erinevaid põhjuseid. Üks põhjus on kindlasti see, et töötajate ootused töökeskkonnale, suhtlemisele ja väärtustele on aja jooksul muutunud. Mõned käitumismustrid, mis varem on olnud normaliseeritud, ei ole meie noorte kolleegide jaoks enam aktsepteeritavad, ja seda igati põhjendatult. Oma osa andis ka see, et paljud töötajad olid väga pikalt suure pinge all töötanud, seega oli seal konfliktis palju läbipõlemist ning muutused olid osade töötajate jaoks viimane piisk.

Üldiselt see tüli keerleski selle ümber, millist suhtluskultuuri me oma osakonnas tahame ning kuidas me tahame, et töökaaslasi koheldakse – kui on ikkagi näha käitumist, mis kahjustab teisi inimesi, siis seda ei saa lõputult tolereerida. Kui kõik muud lahendused on ära proovitud, siis tuleb lõpuks teha tõsisem otsus.

Inimesed ja isiksused on erinevad ning tülis osalejad ei olnud halvad inimesed, olid lihtsalt erinevad väärtused ja arusaamad. Tüli lõppes sellega, et osad töötajad leidsid endale uue töökeskkonna, mis nende väärtuste ja soovidega paremini sobib.

Pean ütlema, et frustratsiooni ja pinget oli osakonnas juba pikemat aega – ma arvan, et juba aastaid enne seda, kui mina siia tööle tulin. Sarnaseid pingeid on näha mitte ainult meie osakonnas, vaid kõikjal tervishoiusüsteemis, sest uue põlvkonna ootused on natuke teistsugused ja muutused ei kulge täiesti valutult.

Kokkuvõtteks: sisetüli oli keeruline olukord, aga tundub, et see on praeguseks lahenenud ja inimestel on natuke kergem töötada.

Mida see olukord teile õpetas?

Ma arvan, et põhiliselt andis see julgust keerulistes olukordades enda sisetunnet rohkem usaldada. Isegi siis, kui osad inimesed arvavad, et tehakse valesid otsuseid ja muutustele on vastasseisu, tuleb lühiajalises võtmes ebapopulaarsed otsused pika perspektiivi nimel ikkagi ära teha.

Samuti andis see konflikt palju üldist juhtimiskogemust: sa võid küll õppida ülikoolis või koolitustel juhtimist, aga lõpuks õpetab rohkem ikkagi see, mida praktiliselt läbi teed. Võib-olla õpetas see mind rohkem märkama murekohti, mis on inimeste jaoks olulised ning võivad kergesti tähelepanuta jääda.

Tahaksin loota, et edaspidi saab selliseid olukordi paremini ära hoida, ja ma arvan, et tegelikult on sellest kriisist alates liikunud paljud asjad osakonnas paremuse poole. See oli katalüsaator muutustele, mida oleks olnud vaja juba ammu läbi viia.