Rohkem kui pooled Eesti ämmaemandatest tajuvad läbipõlemist

Autorid: Grete Tamm^1,2,3, Käthlin Vahtel⁴, Janne Kommusaar²

¹õendusteaduse üliõpilane, ²TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut, ³ AS Lõuna-Eesti Haigla, ⁴ AS Lääne-Tallinna Keskhaigla

Tervishoiutöötajate läbipõlemist on kirjeldatud juba alates 1970ndatest. Seda tuntakse kõikehõlmava kurnatusseisundina, mis on tekkinud pikaajalise haldamata tööstressi tulemusena ning mida iseloomustavad erinevad füüsilised, psüühilised ja emotsionaalsed tunnused. Tähelepanuta jäetud läbipõlemisel on pikaajalised ning negatiivsed mõjud nii ämmaemanda enda tervisele kui ka ta tehtava töö kvaliteedile, mõjutades sealjuures ka patsiendiohutust ning sünnitusabivägivalla esinemist.

Ämmaemandad on Eestis autonoomsed tervishoiuspetsialistid, kes töötavad emadushoolduses ning reproduktiivtervise ja günekoloogia alal läbi terve naise elukaare. Nende töö on ühtaegu intensiivne, isiklik ja kaasahaarav, ent teisalt stressirohke ning suure vastutusega. Tervishoiutöötajate läbipõlemist on varasemalt Eestis uuritud vaid üksikute erialaspetsialistide gruppide raames ning ämmaemandaid varasemalt uuritud ei ole. Eesti ämmaemandusabi arendamiseks ning teenuse kvaliteeti tagamiseks on oluline teada, kas ja millisel määral on ämmaemandad läbipõlenud ning millised tegurid on sellega seotud. Ämmaemandate läbipõlemist ning sellega seotud tegureid uuriti magistritöö raames, mis kaitsti sellel kevadel Tartu Ülikoolis peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudis Grete Tamme poolt. Töö juhendajateks olid Janne Kommusaar ja Käthlin Vahtel.

Uurimistöö andmed koguti veebipõhise eesti keelse küsimustikuga ajavahemikul mai kuni august 2022. Vastama oodati kõiki ämmaemandaid ja abiämmaemandaid, kes sellel ajaperioodil töötasid, olenemata nende tööstaažist või -valdkonnast. Läbipõlemise hindamiseks kasutati varem mujal maailmas laialdaselt kasutatud Kopenhaageni läbipõlemise küsimustikku (CBI), mis hindab läbipõlemist kolmes erinevas dimensioonis – isiklik, tööalane ning klientidega seotud läbipõlemine. Taustandmete küsimused põhinesid varasemal teaduskirjandusel.

Uuringus osales kokku 171 ämmaemandat, mis on ligikaudu 33% kõigist töötavatest ämmaemandatest Eestis. Sealhulgas võttis uurimistööst osa 9 abiämmaemandat. Noorim vastaja oli 22-aastane ja vanim 72-aastane. Esindatud olid ämmaemandad kõikidest ämmaemanduse valdkondadest, kaasaarvatud ämmaemandusjuhid ning -õppejõud, ja kõikidest võimalikest töökohtadest – piirkondlikest suurhaiglatest esmatasandi tervisekeskuste ja kõrgkoolideni välja. Tööstaažilt oli alles alustanud kui ka üle neljakümne aastase töökogemusega ämmaemandaid. Ligi kaks kolmandikku vastanutest tunnistas, et teeb regulaarselt ületunnitööd. Enim olid vastanud rahul koostööga kolleegide ning teiste erialaesindajatega. Samas rohkem kui pooled vastanutest ei olnud rahul juhtkonna toetusega osakonnale.

Isikliku läbipõlemise dimensioonis, mis kirjeldab üleüldiselt läbipõlemisega seotud tunnuste esinemist, koges 67% vastanutest läbipõlemist. Tööga seotud dimensioonis, kus hinnati spetsiifiliselt tööga ning selle keskkonnaga seotud läbipõlemise tunnuste esinemist, esines läbipõlemist 42% ämmaemandatel. Klientidega seotud läbipõlemises jäi esinemine 16% juurde. Seejuures 15% vastanutest koges läbipõlemist kõigis kolmes dimensioonis samaaegselt.

Eestis on varem sama mõõdikuga uuritud füsioterapeutide läbipõlemist ning nendega võrreldes esines ämmaemandatel isiklikku ja tööga seotud läbipõlemist rohkem. Samas klientidega seotud läbipõlemise tajumist esines ämmaemandate seas märkimisväärselt vähem. Sarnast olukorda on täheldatud ka mujal maailmas, et ämmaemandatel esineb vähem just klientidega seotud läbipõlemist. Seda võib seostada nende töö eripäradega, mille üheks määravaks komponendiks on positiivne ning edasiviiv suhtlus naiste ja nende peredega, mis eeldatavasti võib olla selles dimensioonis läbipõlemise eest kaitsvaks faktoriks.

Üldiselt on Eestis ämmaemandate läbipõlemise tasemed sarnased Leedu ja Saksamaa ämmaemandatega. Silmapaistvaks teguriks osutus aga see, et Eestis esineb nende riikidega võrreldes rohkem läbipõlemist samaaegselt kõigis kolmes dimensioonis. Samas võrreldes Norras töötavate kolleegidega on Eesti ämmaemandate olukord märkimisväärselt halvem. Uurimistööst selgus, et kõik kolm dimensiooni on üksteisega tugevalt negatiivselt seotud ehk ühe läbipõlemise dimensiooni esinemise korral on tõusnud märkimisväärselt ka risk teistes dimensioonides läbipõlemise esinemiseks.

Kokku leiti uurimistöö käigus 25 erinevat tegurit, mis olid seotud läbipõlemisega. Kõige märkimisväärsemalt olid sotsiaaldemograafilistest teguritest seotud läbipõlemisega vanus, emakeel, laste olemasolu ning omaste hooldamine. Kui nooremat vanust on varasemaltki teistes uurimistöödes täheldatud kui läbipõlemist soodustavat tegurit, siis näiteks emakeele mõju varasemates uuringutes välja toodud ei ole. Uurimistööst selgus, et vene keelt emakeelena kõnelevatel ämmaemandatel oli märkimisväärselt suurem tõenäosus kogeda nii tööalast kui ka klientidega seotud läbipõlemist võrreldes eesti keelt emakeelena kõnelevate kolleegidega. Sarnaselt on mitmekordselt suurem tõenäosus läbipõlemise kogemiseks kõigis kolmes dimensioonis ämmaemandatel, kes töö kõrvalt tegelesid omaste hooldamisega.

Tööalastest teguritest olid läbipõlemisega kõige enam seotud lühem tööstaaž, regulaarne ületunnitöö ning rahulolu erinevate tööalaste aspektidega. Abiämmaemandatel oli kõrgem keskmine isikliku läbipõlemise dimensiooni punktisumma, mis võib viidata nende varajasele ohustatusele läbipõlemisest, veel enne, kui nad on oma karjääriga korralikult alustanud. Samaaegselt kooli kõrvalt erialase töö tegemine võib olla küll ühest küljest edasiviiv ning motiveeriv jõud, ent teisalt paneb nad väga haavatasse olukorda. Muude ämmaemanduse valdkondade ja läbipõlemise vahel puudusid statistiliselt olulised seosed.

Läbipõlemise esinemisega oli seotud lühem tööstaaž, sarnasele tulemusele on jõudnud ka varem mujal maailmas läbiviidud uurimistööd. Lühema tööstaažiga ämmaemandad on rohkem ohustatud isiklikust ja tööalasest läbipõlemisest, võrreldes nende pika tööstaažiga kolleegidega. Seda on võimalik seostada ka sellega, et just alustanud töötajad on altimad töökohta vahetama. Mistõttu pikaajalise staažini jõuavadki ämmaemandad, kes läbipõlemist ei koge või saavad abi perioodil, millal nad veel ei kaalu töökoha vahetust. Varasemates töödes on küll täheldatud ületunnitöö mõjusid, kuid antud tööst selgus, et regulaarselt ületunnitööd tegevatel ämmaemandatel on tõusnud risk kogeda tööalast läbipõlemist.

Enim mõjutas läbipõlemist just ämmaemandate rahulolu erinevate tööalaste aspektidega. Näiteks rahulolu töö-eraelu tasakaaluga, koostööga teiste erialaesindajatega kui ka juhtkonna toetusega olid seotud kõigi kolme läbipõlemise dimensiooniga. Rahulolematus nende tööalaste aspektiga tõstis läbipõlemise esinemise tõenäosust kõigis kolmes dimensioonis neli kuni kuus korda võrrelduna oma rahulolevate kolleegidega.

Läbipõlemise esinemine Eesti ämmaemandate seas ei olnud ootamatu tulemus, kuid negatiivsena üllatas selle ulatus. Võttes arvesse läbipõlemise mõjusid töötajate tervisele ning töö kvaliteedile, on hirmutav tõdeda, et rohkem kui pooled Eesti ämmaemandatest tajuvad läbipõlemist. Kuigi esinemise poolest on olukord sarnane teiste riikidega, siis peaks sellised tulemused olema suureks häirekellaks tervishoiusüsteemile tervikuna. Seda enam, et tööalastest teguritest, mis olid seotud läbipõlemisega, olid kõige enam mõjutajateks just rahulolu aspektid. Näiteks rahulolu juhtkonna, töö-eraelu tasakaalu ning koostööga teiste erialaesindajatega. Tegemist on faktoritega, mida peaks töökeskkondadel endal olema kõige kergem positiivses suunas mõjutada.

Uudne ja alarmeeriv oli samuti, kui palju üleüldse tehakse ämmaemandate seas ületunnitööd, kui ka selle mõju läbipõlemise esinemisele. Teine täiesti üllatav tulemus oli emakeele seos läbipõlemise esinemisega ämmaemandate seas. Sellist tulemust polnud varem kuskil välja toodud ning on kindlasti oluliseks mõtte- ning uurimiskohaks, et miks selline olukord on tekkinud.

Arvestades läbipõlemise mõju ämmaemandate tervisele ning töökvaliteedile, siis on kindlasti oluline jätkata uurimistööde läbiviimisega ning seda kindlasti ka Eesti töö- ja kultuurikeskkonnas ning ämmaemandate seas.Uurimist vajab heaolu nii pikemaajaliselt kui läbipõlemise mõju täpsemalt töökvaliteedile ning klientide rahulolule.Oluline oleks teada ka seda, milline on läbipõlemise esinemine teiste tervishoiutöötajate hulgas, sest neid teadmisi kasutades saab edendada tervishoiuteenuste kvaliteeti ning tagada püsiv tööjõud. Tähelepanuta ei tohi jätta ka küsimusi, kuidas oleks võimalik läbipõlemist vähenda ja teha algust esimeste sammudega sellel teel. Alustada näiteks sellest, kuidas töötajate rahulolu töökeskkonnas tõsta, mida on võimalik igal tööandjal ise nii uurida kui ka sobivad esmaseid samme rahulolu suurendamiseks astuda.