Raseduse ja sünnituse võimalikud tüsistused seoses raseduseelse kehakaalu kõrvalekalletega Ukraina Mariupoli piirkonna näitel

Autor: Larysa Shelestova, õppejõud-juhtivlektor ämmaemanduse suunal, Tallinna Tervishoiu Kõrgkool. Artikkel ilmus augusti Lege Artises. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Kõikidele Lege Artise artiklitele, sh arhiivile saad ligipääsu tellides ajakirja siit!

Uuringu tulemusena leiti, et nii rasvunud kui ka alakaalulistel naistel esineb võrreldes normaalkaaluga naistega suurem rasedus-, sünnitus- ja perinataaltüsistuste oht, millega tuleb raseduse ja sünnituse käigus arvestada.

Normaalse kehakaalu olulisus

Kehakaal on naise füüsilise, vaimse ja reproduktiivtervise üks olulisemaid näitajaid. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) soovituste kohaselt on ala- ja ülekaalu tuvastamiseks kõige informatiivsem näitaja kehamassiindeks. Kehamassiindeks (KMI) arvutatakse järgmise valemiga: KMI = kehakaal (kg) : pikkuse ruut (m²) (1).

Tabel 1. Kehakaalu hindamisskaala, arvestades KMI-d (2)

KMI on üks parim ja kättesaadavaim kriteerium sünnitusabi ja perinataalse tulemi ennustamiseks (3). Majanduslikult arenenud riikides on ülekaaluga rasedate naiste osakaal 15,5–26,9% (4).

Tänapäevased uuringud on näidanud, et rasedate ülekaalu ja alakaalu esinemine on seotud sünnitus- ja perinataalsete tüsistuste suurenenud riskiga (1, 5–8).

2009. aastal avaldas Ameerika Meditsiiniakadeemia (National Academy of Medicine) juhised rasedate optimaalse kaalutõusu kohta. Nende juhiste kohaselt peaksid naised, kelle KMI on alla 18,5 kg/m², raseduse ajal juurde võtma 12,5–18 kg, ülekaalulised (KMI 25–29,9 kg/m²) 7–11 kg ja naised, kes on rasvunud (KMI 30 kg/m² või rohkem), ainult 5–9 kg. Normaalse KMI-ga (18,5–24,9 kg/m²) rasedate kaalutõus peaks olema 11,5–16 kg (1).

Uurimismeetodid

Uuringu eesmärk. Raseduse ja sünnituse võimalikud tüsistused seoses raseduseelse kehakaalu kõrvalekalletega.

Andmete päritolu ja meetodid. Uuring põhineb Ukraina Mariupoli piirkonnas sünnitanud 1360 naise haiguslugude retrospektiivsel analüüsil, kus määrati kindlaks ala- ja ülekaalu esinemissagedus raseduseelselt ning hinnati raseduse kulgu ja sünnitust 194 rasvunud, 127 alakaalulisel ning 150 normaalse kehakaaluga rasedal. Uuringusse kaasati 2020.–2021. aasta andmed.

Statistiliste andmete töötlemine ja analüüs viidi läbi tarkvaraprogrammi SPSS Statistics 22 abil. Seoseid testiti Pearsoni χ² testiga ja risttabelite jaoks kasutati Yatesi parandust. Arvutati riskisuhe ja 95% usaldusintervallvahemik (95% C1), et määrata risk naiste rasvumise ja alakaalulisuse ning sünnitus- ja perinataalsete tüsistuste tekke tõenäosuse suurenemise vahel võrreldes naistega, kellel on normaalne kehakaal. Kehakaalu tõusu analüüsiti vastavalt Ameerika Teaduste Akadeemia Meditsiiniinstituudi juhistele.

Uurimistulemused

Uuring näitas, et peaaegu pooltel rasedatest oli kõrvalekalle normaalsest kehakaalust (44,9%), sealhulgas peaaegu iga kümnes (9,3%) rase oli alakaaluline, iga viies rase (21,3%) ülekaaluline ja iga seitsmes rase (14,3%) oli rasvunud.

Rasedusega seotud tüsistused

Rasvunud rasedatel oli raseduse katkemise tõenäosus võrreldes normaalkaaluga rasedaga 2,1 korda suurem (95% Cl 1,2–3,6), alakaalu korral 3,2 korda suurem (95% Cl 1,8–5,7). Enneaegse sünnituse risk suurenes vastavalt 2,5 (95% Cl 1,1–5,8) ja 3,5 (95% Cl 1,5–8,2) korda.

Preeklampsia tekkis igal kolmandal rasvunud rasedal, mis oli rohkem kui alakaalulistel ja normaalse kehakaaluga rasedatel. Rasvunud rasedatel on suurem tõenäosus preeklampsia tekkeks (3,2; 95% Cl 1,8–5,5), samas kui alakaalulistel on selle tekke tõenäosus väiksem (0,3; 95% Cl 0,1–0,8). Tuleb märkida, et rasvunud rasedatel hakkas preeklampsia ilmnema varem, oli pikema ajakuluga ja tekkis ka resistentsus ravimeetmete suhtes.

Alakaaluga suurenes seevastu aneemia tõenäosus (3,4; 95% Cl 2,0–5,9), mis rasvumise korral vähenes (0,4; 95% Cl 0,2–0,8).

41%-l alakaalulistel rasedatel ilmnes raseduse ajal luude ja liigeste patoloogia, seda palju sagedamini, kui rasvunud ja normaalse kehakaaluga naistel. Kõige sagedasem patoloogia oli sümfüsiolüüs, esines sümfüsiiti, lumbalgiat. Kehakaalu 3,6-kordne defitsiit (95% Cl 2,1–6,4) suurendab rasedate luude ja liigeste patoloogia esinemissagedust, kuid rasvunud patsientidel seda ei täheldatud (0,9; 95% Cl 0,5–1,6).

Platsenta düsfunktsiooni tõenäosus suurenes nii rasvumise (7,2; 95% Cl 4,4–11,6) kui ka alakaalu (5,0; 95% Cl 3,0–8,4) korral. See seisund oli seotud ka sünnitustegevuse kõrvalekalletega (rasvumise korral 3,4; 95% Cl 1,9–6,0; alakaalu korral 2,2; 95% Cl 1,1–4,1). Ülekaalulisus suurendas selliste tüsistuste esinemissagedust nagu sünnitusteede pehmete kudede vigastused (2,7; 95% Cl 1,3–5,5) ja sünnitusjärgne verejooks (4,1; 95% Cl 1,2–14,5). Keisrilõige tehti igale kolmandale rasvunud naisele, mis oli statistiliselt oluliselt sagedasem kui alakaalulistel ja normaalse kehakaaluga rasedatel naistel (2,6; 95% Cl 1,6–4,4).

Loote arenguga seotud tüsistused

Naiste ala- ja ülekaaluga seotud riskid kajastusid ka perinataalsetes näitajates. Seega on rasvunud naistel suurem risk loote asfüksia tekkeks (4,2; 95% Cl 1,8–9,8), risk väärarenguks (2,8; 95% Cl 1,3–6,0), madala sünnikaaluga (2,7; 95% Cl 1,3–5,6) või makrosoomiaga (2,2; 95% Cl 1,1– 4,6) lapse sünniks.

Alakaalulistel naistel on risk suurem loote kasvupeetuseks (5,1; 95% UV 2,3–11,1) ja väikese kehakaaluga (4,7; 95% UV 2,2–10,0) lapse sünniks.

Kokkuvõte: tüsistuste tõenäosus patoloogilise kehakaaluga naistel

Uuringus hinnati, milline on sünnitus- ja perinataalsete tüsistuste riski tõenäosus ala- ja ülekaaluga rasedatel. Leiti, et rasvunud rasedatel suurenes võrreldes normaalkaalus rasedatega raseduse katkemise risk kaks korda, alakaalus rasedatel kolm korda ning enneaegse sünnituse oht suurenes vastavalt 2,5 ja 3,5 korda. Sarnast pilti täheldati platsenta düsfunktsiooniga, mille risk suurenes vastavalt seitse ja viis korda.

Rasvunud rasedatel on rohkem kui kolm korda suurem risk preeklampsia tekkeks, samas kui alakaalulistel on see risk väiksem. Aneemia juhtude risk seevastu alakaalu korral suureneb. Ka suurendab alakaal 3,6 korda rasedate luude ja liigeste patoloogiate esinemissagedust, kuid rasvumise korral seda ei täheldata. Sünnitustegevuse komplikatsioonide risk suureneb nii rasvumise kui ka alakaalu korral. Samuti tehti kindlaks, et rasvumine suurendab selliste komplikatsioonide esinemissagedust nagu sünnitusteede pehmete kudede vigastused, sünnitusjärgne verejooks ja keisrilõige. Rasvumine suurendab ka loote riske – võib esineda loote asfüksia, väärareng, hüpotroofia või makrosoomia. Alakaalulistel naistel suureneb risk loote kasvupeetuseks ja madala sünnikaaluga lapse sünniks.

Raseduse ajal mängib olulist rolli raseda toitumine, mis mõjutab nii tema isiklikku tervist kui ka sündimata lapse arengut ja tervist. Naiste kaalutõusu hindamisel raseduse ajal märgiti, et iga viies naine (20%) võttis kaalus juurde vähem kui 6 kg, mis on rasvunud naistel füsioloogiline.

80%-l rasvunud naistest ületas kaalutõus 9 kg: 10–14 kg 43%, 15–20 kg 27% ja üle 20 kg 10% rasvunud naistest.

61%-l alakaalulistel rasedatel oli kaalutõus raseduse ajal 12–13 kg, mis on alakaaluliste puhul normaalne. Ükski alakaalulistest naistest ei võtnud raseduse ajal juurde üle 13 kg. Alakaalulistest rasedatest 39%-l jäi raseduse ajal kaalutõus vahemikku 6–11 kg, mis on raseduse ajal patoloogiline kaalutõus.

Järeldused

Ala- ja ülekaaluga rasedatel on märgata sünnitusabi ja perinataalsete komplikatsioonide statistiliselt olulist suurenemist, millega tuleb raseduse ja sünnituse ajal arvestada. 80%-l rasvunud naistest on raseduse ajal kaalutõus olnud suurem kui optimaalne kaalutõus ette näeks, 39%-l alakaalulistest rasedatest on kehakaalu kasv aga ebapiisav.

Naistearstid ning ämmaemandad peavad rasedaid teavitama õigest toitumisest ja kehakaalu normist kõrvalekaldega seotud tüsistuste riskidest.

Ülekaaluga rasedate naiste jälgimisel tuleb arvestada tüsistuste suurema tõenäosusega, eriti raseduse katkemise ohuga, enneaegse sünnitusega, platsenta düsfunktsiooniga, samuti preeklampsia tekke riskiga. Alakaaluga naisi ohustab enim aneemia ning luude ja liigeste patoloogia.

Larysa Shelestova oli Ukrainas Donetski Meditsiiniülikooli Mariupoli osakonna sünnitusabi ja günekoloogia osakonna professor. Praegu töötab professor Shelestova Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis ämmaemanda õppekava õppejõud-juhtivlektorina.

Artikkel on tõlgitud vene keelest.

Kasutatud kirjandus

1. Goldstein RF, Abell SK, Ranasinha S, et al. Association of gestational weight Gain with Maternal and Infant Outcomes: A Systemic review and Meta-analysis. JAMA 2017 Jun 6; 317 (21): 2207–2225.

2. WHO report. Obesity and overweight. Fact sheet. 2014. N°311.

3. Бенюк ВО, Шевченко СБ, Ковалюк ТВ. Оцінка впливу індексу маси тіла вагітної двійнею на перебіг та наслідки вагітної. Таврический медико-биологический вестник 2012. том15; 1 (2), ч.1 (58): С. 31–33.

4. Ma RC, Schmidt MI, Tam WH, et al. Clinical management of pregnancy in the obese mother: before conception, during pregnancy and postpartum. Lancet Diabetes Endocrinol 2016; 4: 1037–1049.

5. Медведь ВИ, Грицай ИН. Ожирение и беременность. Мистецтво лікування 2013; 4–5: 28–31.

6. Kristensen J, Vestergaard M, Wisborg K, et al. Pre-pregnancy weight and the risk of stillbirth and neonatal death. B. J. O. G. 2005 Apr; 112 (4): 403–408.

7. Poston L, Caleyachetty R, Cnattingius S, et al. Preconceptional and maternal obesity: epidemiology and health consequences. Lancet Diabetes Endocrinol 2016; 4 (12); 1025–1036.

8. Грузинова ЕН, Герасимова ЛИ, Денисова ТГ, et al. Клиническая оценка репродуктивной функции женщин с дефицитом массы тела. Практическая медицина 2012; 57: 211–213.