Psühhiaatrite seltsi hinnangul pole mõeldav, et kõik vaimse tervise õed omandaksid magistrikraadi
Eesti Psühhiaatrite Selts tunnustab kõiki vaimse tervise õenduses magistrikraadi omandanuid, kuid näeb igapäevatöös ka teisi võimalusi vaimse tervise õenduse valdkonnas praktiliste pädevuste saavutamiseks.
Avaldatud
Viimati uuendatud
Teadaolevalt on Eesti meditsiini- ja erihoolekandesüsteemis puudu hulk vaimse tervise õdesid. Samas võib tervishoiuteenuste loetelu määruse järgi osutada vaimse tervise õe teenuseid ka psühhiaatria erialal töötav õde kuni 2023. aasta 31. detsembrini. Eesti Psühhiaatrite Seltsi juht Anne Kleinberg kirjutab tervisekassale ja sotsiaalministeeriumile saadetud pöördumises, et vajalik on paralleelselt tagada uute õdede väljaõpe tulevikuvajadusi arvestavate koolitusmahtude näol ning juba praegu psühhiaatria valdkonnas töötavate vaimse tervise õe kutseta, kuid pädevate õdede võimalus jätkata tööd tunnustatud ja väärtustatud vaimse tervise spetsialistidena.
"Ei ole kuidagi otstarbekas eeldada, et kõik valdkonnas juba aastaid töötavad õed peaksid omandama magistrikraadi selleks, et kinnitada enda sobivust vaimse tervise õe kutsetööks," selgitab ta. "Eesti Psühhiaatrite Selts tunnustab väga kõrgelt kõiki vaimse tervise õenduses magistrikraadi omandanuid, kuid igapäevatöös näeme ka teisi võimalusi vaimse tervise õenduse valdkonnas praktiliste pädevuste saavutamiseks."
Kleinberg märgib, et vaimse tervise õdede puudust ei ole lähemate aastate jooksul ka kõige parema tahtmise juures võimalik lahendada magistriõppe kaudu, sest aastas lõpetab õppe maksimaalselt 25-30 isikut, kuid puudujääk nii psühhiaatriaasutustes, esmatasandil kui erihoolekandes kokku on sadades.
Seetõttu peab psühhiaatrite selts vajalikuks luua eraldi õppeformaat vaimse tervise õe kutsepädevuste omandamiseks, mis annaksid lõpptulemusena võimaluse osutada vaimse tervise õe teenuseid tervishoiuteenuste loetelu määruse (TTL) tähenduses.
"Mõistame ja toetame magistrikraadi omandanud õdede ootust suurema väärtustatuse suunas ja seda on võimalik lahendada näiteks palgaerisuste kokkuleppimisega," kirjutab Kleinberg. Ta lisab, et õdede liidu poolt pakutud eriõde III pädevuse hindamise läbimine on üks mõeldav variant juba töötavate ja sisult pädevate õdede tunnustamiseks eeldusel, et hinnatakse vaimse tervise õendusega seotud pädevusi. "Küll aga arvestades vaimse tervise teenuste kriitilist olukorda riigis tervikuna ning eeldust, et valdkond on siiski riigi jaoks prioriteet, ei tundu kohane jätta pädevuse taotlemisega seotud kulud ja vastutus täiel määral tervishoiuteenuse osutajate või pädevust taotlevate isikute õlgadele."
Tervishoiuteenuste loetelu määruse sätte pikendamata jätmine tähendab Kleinbergi väitel üle Eesti ambulatoorsete Tervisekassa psühhiaatriateenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi olulist halvenemist, Tervisekassa ja EPSi ambulatoorse psühhiaatria koostööprojekti „Klaabu“ vaibumist ning juba niigi tööjõukriisis oleva valdkonna tegevuse halvamist. Psühhiaatrite selts teeb ettepaneku seda määruse sätet pikendada viieks aastaks ning paralleelselt tagada vajalikud protsessid õppe ja pädevuste saavutamiseks.