PEREARSTI ARTIKKEL | Diabeediõde: digitaalsed diabeediseadmed panevad inimesi ennast rohkem jälgima

Artikkel ilmus novembri Perearstis. Telli ajakiri siit!

Millist tüüpi digitaalseid terviserakendusi/seadmeid on võimalik diabeedi haldamiseks kasutada?

Näiteks on diabeetikutel kasutuses glükoosisensorid. Need sensorid on 1. tüüpi diabeedihaigetele selle aasta esimesest jaanuarist kättesaadavad digiretsepti alusel, rasedatele ja siiratud neeruga patsientidele on need olnud kättesaadavad kaks aastat. Lastele on need sensorid kättesaadavad juba ammu.

Sensorid tulid turule 1999. aastal, aga siis kestsid need kolm päeva. Nüüd on ühe sensori tegutsemisperiood pikenenud 10–14 päevani. Aga see ei tähenda, et ära oleks kadunud glükomeetrid. Sensori ülesanne on jälgida patsiendi veresuhkrut ööpäevaringselt, pidevalt selle seis registreerida ning tuvastada kõrged ja madalad veresuhkru tasemed.

Üks vahend, mida haigekassa kompenseerib, on muidugi ka pumbad ja nende tarvikud. Aga kui laps saab 19, siis haigekassa soodustus kaob ja tekib suur vahe – kellel on finantsvõimalust jätkata pumbaga ja kellel mitte. Kellel ei ole, need jätkavad süstides. Meie patsientidest on pumbad umbes kahekümnel täiskasvanul, neid ei ole palju. Kõige uuema pumba hind on 3500 eurot, igakuiselt lisandub veel 350 eurot tarvikute kulu.

Pump on tavaliselt kasutuses koos sensoriga – sensor mõõdab ja annab info ning vastavalt sellele saab pumbast insuliini juurde manustada. Kui vanemad pumbad olid sellised, kus pidi insuliini pealevoolu manuaalselt sulgema, siis uuemad pumbad sulgevad selle automaatselt.

Kui sa oled kogu aeg pumbaga, siis võib üleminek pumbalt süstimisele olla raske, aga samas on meil noori, kes on väga rõõmsad selle üle, et said pumbast lõpuks lahti. On palju noori, kes häbenevad oma diagnoosi ja on suhtumisega „ma ei lähe sinna nõela otsa, ma olen siis nagu narkomaan“. Neile tuletame meelde, et see on justkui nende väline pankreas, mis on eluliselt vajalik.

Ka glükomeetreid on erinevaid, näiteks on olemas Bluetoothiga ühilduvad glükomeetrid, mis saadavad mõõdetud veresuhkrutaseme tulemuse kohe pärast mõõtmist rakendusse.

Samuti on olemas digitaalseid pliiatssüstlaid, mida saab Bluetoothi kaudu ühildada rakendusega. See süstal registreerib insuliinidoosid, mida süstitakse, samuti registreerib süstimise aja ja hakkab lugema aega alates süstimisest – kui on mäluprobleemidega patsient, siis on see väga hea moodus hoida meeles, süst on tehtud. Selliseid pliiatssüstlaid saab retsepti alusel kahe aasta jooksul ühe. Need ei ole eeltäidetud ja neis kasutatakse kolbampulle. Kuna neil patareisid vahetada ei saa, siis kestavad need süstlad nii kaua, kuni kestab patarei.

Mis on digitaalsete seadmete plussid? Kuidas on need muutnud diabeediravi?

Näiteks diabeedisensori kasutamise tulemusena paraneb patsiendi enesekontroll – väga paljud patsiendid on saanud oma kolme kuu veresuhkrunäidu oluliselt paremaks, kui see seniajani on olnud. See annab neile olulise kindlustunde.

1. tüüpi diabeetikud saavad sensori 90%-lise soodustusega, 2. tüüpi diabeetikutele see soodustus ei laiene, nende jaoks on sensorid päris kallid. Aga tegelikult oleks hädasti vaja ka neil võimalust kasutada sensoreid, sest see parandab oluliselt enesekontrolli.

Sensorid teevad 700 mõõtmist päevas, millest kuvatakse graafik. Positiivne on ka see, et saame ise jooksvalt patsiente ja nende verenäite jälgida, kui patsient meiega oma andmeid jagab. Seega pakub see võimalust diabeetikutel endil veresuhkrunäite paremini jälgida ja samas ka meil näha, mis on näitudega mingitel ajahetkedel toimunud. Kui patsient tuleb vastuvõtule, siis saame graafiku lahti teha ning vaadata ja uurida, mis neid näitusid põhjustas.

Aga see ei päästa diabeetikuid päeviku pidamisest, kuhu tuleb märkida tegevused ja emotsioonid – veresuhkur ei ole seotud ainult toiduga, vaid seda mõjutab näiteks füüsiline koormus, uni, kaasuvad haigused. See on mitme asja koosmõju. Ja kui lisaks toidule on juurde märgitud ka emotsioonid ja tegevused, siis saame vastuvõtul asjadest veel parema ülevaate.

Sensorist on palju abi, kui inimesel on hüpoglükeemiate hirm – hüpoglükeemia on väga halvav tunne, energiadefitsiit, mis toob kaasa valimatu magusasöömise, mis omakorda tõstab veresuhkru taseme liiga kõrgeks, ja siis inimene võitleb selle veresuhkruga 24 tundi, enne kui organism saab stabiilseks.

Mis on digitaalsete sensorite miinused?

Vanasti mõõtis diabeedihaige veresuhkrut nii nagu arst ette nägi – 1. tüüpi diabeetik 6–8 korda päevas –, ja siis ta nägi veresuhkru näitu ainult konkreetsel ajal. Näiteks hommikul mõõtis enne suhkru tarbimist, sai tulemuse, järgmine kord mõõtis, sai tulemuse. Aga mis toimus kahe veresuhkrunäidu vahepeal, seda diabeedihaige ei näinud. Kuna sensorinäidud näitavad ära ka veresuhkru vahepealse liikumise, siis tekib osadel inimestel paanika – ma sõin, veresuhkru tase tõusis, olgugi et süstisin! Seda hetke enne digitaalsete sensorite aega ei nähtud. See on sensorite miinus – võib tekkida ärevus sensorinäidu liikumisest.

Miinus võib olla ka see, et kuna sensor mõõdab veresuhkrut koevedelikus – elektrood võtab info ja edastab selle sensorisse, sensor omakorda on ühendatud rakendusega, aga glükomeeter lantsetiga –, siis võivad tekkida vahed glükomeetri näitude ja sensorinäitude vahel. Võivad tekkida suured vahed – võib-olla isegi viis millimooli, kui veresuhkru tase on kiires tõusus ja kiires languses või siis on tarbitud vähem vedelikku.

Veel saab tuua välja, et kui telefonihelid välja lülitada, siis ka rakendus ei tee häält, ei edasta häälega alarme.

Samuti loeksin miinuseks, et ametlikud glükoosisensorite rakendused ei ole n-ö rääkivad – kui veresuhkru tase läheb väga kõrgeks või väga madalaks, siis annab see heliga märku, aga kui inimene on vaegnägija või pime, siis on sellega väga keeruline toimetada. Sisuliselt peab olema abistaja kõrval.

Üks miinus on, et osade sensorite rakendused töötavad ainult Apple’i telefonis või siis teatud Samsungi mudelites, muudes telefonides need rakendused lihtsalt ei tööta. Kasutatakse küll ka vabavara, aga selleks peab inimesel olema teadmisi ja oskusi seda kasutada.

Tehniliste lahenduste kasutamisele seavad sageli piirangud majanduslik olukord ja ka näiteks tehnikakartus – mõned lihtsalt ei soovi tehnilisi vidinaid enda külge. Mõnele sobib nuputelefon, ja ta ei taha sellest loobuda. Kuid meil on siin mõned patsiendid, kes olid absoluutsed vastased, aga nüüd on väga rahul selle võimalusega.

Kuidas sensorit paigaldada?

Enne sensori paigaldamist peab olema laaditud alla vastav rakendus, seal peab patsient olema ennast teinud kasutajaks, ja alles siis saame sensori paigaldamiseks loa. Ütleme nii, et rakendus teeb puust ja punaseks, mida iga etapp tähendab. Kui rakenduses ilmub teade, et paigalda sensor, alles siis saame sensori paigaldada ja aktiveerida.

Kui sensor on nahale paigaldatud, siis edasi soojeneb see kaks tundi, ja alles pärast seda hakkab see reaalajas nutiseadmes olevale rakendusele infot andma. Andmete edastamiseks on oluline ka internetiühendus.

Sensori paigaldamiseks on oluline leida koht, mis ei ole seotud süstimisega, sest süstimine mõjutab sensori näitajaid. Kui me paigaldame selle sinna kohale või selle koha lähedale, kuhu me eelnevalt süstisime, siis võib juhtuda, et insuliin ei ole seal lõplikult imendunud, ja siis hakkab sensor valeinfot andma, on olnud selline kogemus. Sensori asukohta tuleb pigem muuta vastavalt süstimiskohale. Peamiselt asetatakse sensor käele, ükskõik kummale poole, või siis tuharale.

Selleks, et sensor tööle hakkaks, on olemas transmitter, mis samuti paigaldatakse.

Kuidas saada aru, millal on aeg sensorit vahetada?

Umbes kaks päeva enne seda, kui sensori tööiga hakkab lõppema, võib rakendus hakata näitama imelikke liikumisi veresuhkrunäitudes – tavapäraselt peab veresuhkru taset näitav joon olema ilus ja laineline, kuid siis võib see näiteks olla väga hüplev, siis saab inimene juba aru, et varsti tuleb sensorit vahetada. Samamoodi on transmitteriga – kui selle tegutsemisaeg hakkab lõppema, siis rakendus seda ka ütleb.

Vahel võib juhtuda nii, nagu tehniliste vahenditega ikka juhtub – see ei ütle midagi ja ühel momendil lõpetab lihtsalt töö.

Selleks, et rakendus annaks märku, tuleb määrata soovitud näitajad – näiteks saab määrata, et 15 mmol/l juures hakkaks rakendus andma märku, et veresuhkru tase tõuseb. Tasub mõelda, mis numbri peale reguleerida – kui jätta see number liiga väikeseks, siis annab rakendus pidevalt märku.

Millistel tingimustel saab glükoosisensori 90% soodustusega?

Selleks peab 1. tüüpi diabeetik käima endokrinoloogi juures, kes kirjutab 90% soodustusega retsepti. Perearst praegu veel seda kirjutada ei saa.

Aga kui patsient tahab sensori soetada oma raha eest, siis selleks ei ole ühtegi piirangut – ta saab apteegist ilma soodustuseta selle endale soetada.

Kuivõrd hästi on need tehnilised võimalused Eestis kättesaadavad?

Selle kohta ei saa midagi halba öelda. Hea, et meil need vahendid praegu kättesaadavad on. Tehakse tööd selle nimel, et nende kättesaadavus muutuks veelgi paremaks – et näiteks lapsed saaksid lastekliinikust täiskasvanumaailma tulles jätkata pumbaraviga. Aga kõik need läbirääkimised ja põhjendamised, miks seda on vaja, võtavad aega.

Millistele patsientidele millised seadmed sobivad?

Sensorid sobivad põhimõtteliselt kõigile, glükomeetrid täpselt samamoodi.

Võib-olla glükomeetritest veel nii palju, et kui patsient on vaegnägija, siis on olemas kõnelevad glükomeetrid, mida saab seadistada nii eesti- kui ka venekeelseteks. Selle miinus on aga see, et need on väikese testribaga, mida vaegnägijatel on keeruline kasutada.

Milline on diabeedihaigetele mõeldud digiseadmete tulevik?

Kui vaadata diabeediravi üldiselt, siis aastal 2013, kui mina tööd alustasin, oli insuliine näiteks hoopis vähem, praegu on valikut omajagu ja aina tuleb juurde – olemas on nii pikaajalised kui ka lühiajalised insuliinid näiteks.

Mine tea, võib-olla on kunagi olemas kiip, mis pannakse naha alla. Uuringuid tehnika osas tehakse, aga millal meieni need asjad jõuavad, on iseküsimus.

Aga tegelikult on meil väga hästi läinud – kahe viimase aastaga on sensorite olukord väga paranenud. Töö selle nimel käib, et neid veelgi rohkem turule saada, ja et oleksid veel paremad variandid ka valikus.