Õige toitumine aitab luude hõrenemist ennetada

Autor: Katti Kõrve, Ida-Tallinna Keskhaigla reumatoloogiakeskuse õendusjuht. Artikkel ilmus septembri Apteekris.

Osteoporoos on skeletisüsteemi haigus, mida iseloomustavad luumassi vähenemine ning luukoe mikroarhitektuuri häirumine koos luude hapruse suurenemise ning kalduvusega luumurdude tekkele.

Osteoporoosidiagnoos tuleb inimesele sageli ootamatult, sest enne luumurru teket ei anna haigus endast enamasti mingil moel märku. Päris kindlasti aga on inimese luu mineraalse tiheduse näit aastate- ja aastakümnetepikkuse protsessi tagajärg. Nagu üldiselt teada, saavutatakse maksimaalne luutihedus umbes 30. eluaastaks ja osteoporoosi vältimiseks on oluline võimalikult suure luu tippmassi saavutamine. Edaspidi hakkab luu mineraalne tihedus vähenema.

Millal luutihedust mõõta?

Millal võiks siis soovitada luutiheduse mõõtmist, veendumaks, et ei ole tekkinud olulist luumassi kadu?

Kuna vanusega (eriti pärast 55. eluaastat) osteoporoosirisk kasvab ja rohkem on ohustatud postmenopausaalses eas naised, siis võiks arutada selles eas inimesega, missugused tegevused võiks aidata vältida osteoporoosi ja millal võiks mõõta luutihedust. Suurem osteoporoosioht on varase menopausiga naistel, aga ka munasarjade eemaldamise puhul kaob naissuguhormoonide kaitsev toime organismile ja võib tekkida luutiheduse kiirem langus.

Kuna luukoe areng, k.a luukoe tippmass on suhteliselt suures osas geneetiliselt määratud, siis võiks osteoporoosi peale mõelda ka perekondliku osteoporoosianamneesi puhul, aga ka siis, kui inimesel endal on olnud järjestikuseid luumurde või luumurd on tekkinud väga kerge trauma tagajärjel.

Riskitegurid

Sagedamini kujuneb osteoporoos välja alakaalulistel, väikese kehamassiindeksiga ja hapra kehaehitusega inimestel, riskiteguritena võib kindlasti arvesse võtta ka elu jooksul olnud toitumishäireid (buliimia, anoreksia).

Rääkides veel riskiteguritest, tuleb kindlasti ära märkida suitsetamine, alkoholitarbimine, liigne kohvijoomine ja ühekülgne toitumine, mille puhul toiduga ei saa piisavalt kaltsiumi, D-vitamiini ja teisi luu normaalseks arenguks vajaminevaid mineraale, nagu magneesium, fosfor jt.

Alkoholitarvitamise puhul lisandub veel kukkumisrisk, mis juba väljakujunenud osteoporoosi puhul omakorda mitmekordistab riski luumurru tekkeks. Päris selge on seegi, et alkoholi kuritarvitamise puhul jääb tagaplaanile nii tervislik toitumine kui ka regulaarne tervist edendav liikumine.

Osteoporoos võib tekkida mitme kroonilise haiguse foonil, näiteks süsteemsed sidekoehaigused, kroonilised maksa-, peensoole-, pankrease-, neeruhaigused ja endokriinhaigused. Samas võib luutiheduse vähenemist soodustada pikaajaline ravi glükokortikoididega, aga ka mitmete onkoloogiliste ravipreparaatidega.

Ennetamine

Tegevus luutiheduse parema seisundi nimel algab lapseeas ja kestab elu lõpuni. Olulisel kohal selles on liikumine, värskes õhus viibimine, hea tasakaalutunnetuse treenimine ja loomulikult tasakaalustatud toitumine.

Piisavat kaltsiumi- ja D-vitamiini kogust ei saa toidust kätte sageli noored, aga ka täiskasvanud inimesed, kes näiteks kehakaalu langetamise nimel on oma toidulaualt välja jätnud kõik rasvad või loobunud üldse kas lihast, piimatoodetest, süsivesikutest vm organismi arenguks ja tegevuseks vajalikest ainetest. Sel juhul võib kindlasti tekkida vajadus puudujäävat toidulisanditega asendada. Alati peab aga kaalulangetajatele meelde tuletama, et kaalu kaotatakse süües, mitte nälgides, vastasel juhul kaob koos kilodega ka tervis.

Hea toiduvaliku korral peame saama piisavalt kaloreid, adekvaatselt valke, süsivesikuid, rasvu ja vitamiine ning mineraale. Rääkides osteoporoosist, on tähtis eelkõige kaltsium ja D-vitamiin.

Kaltsium

Kaltsium on aine, mis on vajalik luu tippmassi saavutamiseks, südame, lihaste ja närvide tööks, vere hüübimiseks jm.

Inimese organism ise kaltsiumi toota ei suuda. 99% kehas asuvast kaltsiumist paikneb luukoes. Igapäevaselt kaotab inimene kaltsiumit elutegevuse käigus – higistades, nahakettudega, uriiniga, väljaheidetega jm. Eluks vajaliku kaltsiumitaseme säilitamiseks peab seda juurde saama piisavas koguses, vastasel korral võtab organism puudujääva kaltsiumi luudest.

Parimaks kaltsiumiallikaks on toit. Kõige kergemini ininorganismi poolt omastatavad kaltsiumi sisaldavad toiduained on vedelad piimatooted – piim, keefir, pett, jogurt. Kui inimene ei talu rõõska piima ja tal ei ole diagnoositud ei piimavalgu ega -suhkru talumatust, siis on võimalus tarbida hapendatud piimatooteid.

Piimatoodete puhul ei peaks valima väherasvaseid tooteid, sest piimarasvas leiduvad kehale vajalikud rasvhapped ja mõningates piimatoodetes on ka lisatud kujul D-vitamiin.
Peale piimatoodete sisaldavad kaltsiumi ka osa rohelisi köögivilju (lehtkapsas, brokoli); kalakonservid väikestest kaladest koos luudega (nt sardiinid), aga ka lõhe, pähklid, mandlid; aprikoosid, kuivatatud viigimarjad, tofu.

Lisaks piimale võime tänapäeval leida mitmeid toiduained, millele on kaltsiumi lisatud, näiteks osa hommikuhelbeid, puuviljamahlad, mandlipiim, riisipiim jm.

Oluline on ka teada, et liigne kohvi- ja soolatarbimine võivad suurendada kaltsiumi eritumist organismist.

Kaltsiumipreparaate võiks lisaks tarvitada, kui toiduga ei saada piisavalt kaltsiumi. Luutiheduse seisukohalt oluline kaltsiumi päevane vajadus on täiskasvanul keskmiselt 1000 mg, rasedatel ja rinnaga toitvatel emadel 1300–1500 mg, postmenopausaalses eas naistel 1200–1500 mg, meestel 1200–1500 mg.

Kaltsiumi paremaks imendumiseks on soovitatav päevadoos jagada mitmeks annuseks, maksimaalne ühekordne annus on 500 mg.

D-vitamiin

Tänapäeva keskealised ja üle keskea olevad inimesed on sageli kuulnud oma nooruses müüti, et D-vitamiini puudus on küll halb, aga ettevaatlik peaks olema D-vitamiini üledoseerimisega, sest see on lausa ohtlik. Mure on tavaliselt tingitud sellest, et soovituste põhjal tarbitakse D-vitamiini, aga mõned samaaegselt kasutatavad preparaadid on omakorda mõningase D-vitamiini sisaldusega. Sel puhul on hea teada, et meie kliimas, kus päikest leidub vähe, on D-vitamiini üledoseerimine suhteliselt raske. Motiveerimisel on kindlasti abiks on ka teadmine, et kaasajal on teave D-vitamiini olulisusest palju täienenud. D-vitamiin ei oma tähtsat rolli vaid rahhiidi profülaktikas ja kaltsiumi imendumisel, vaid ka immuunsüsteemi tugevdamisel, onkoloogiliste haiguste profülaktikas, infektsioonide vältimisel jm. Mitmetes tervishoiuasutustes saab määrata täpset D-vitamiini taset veres, et hajutada kahtlusi üleannustamise suhtes või saada teavet D-vitamiini täiendavast individuaalse annuse vajadusest.

Osteoporoosi ennetamiseks vajalik minimaalne päevane kogus on 800 TÜ D-vitamiini päevas. Juba olemasoleva osteoporoosi puhul võib D-vitamiini päevase koguse vajadus ulatuda kuni 2000 TÜ päevas.

Inimestele võiks siiski soovitada D-vitamiini lisaks tarbimise alustamise korral eelnevalt arutada seda perearstiga, mis võimaldab manustatava D-vitamiini doosi määramist parema tervikpildi alusel: vanus, osteoporoosi riskifaktorid, muud manustatavad ravimid ja toidulisandid, D-vitamiini tase veres jm määravad faktorid, millele inimene ise ei oska ehk niipalju tähelepanu pöörata.

Toiduainetest leidub D-vitamiini enim mitmetes kalades (sardiin, lõhe jt), munakollases, maksas, aga ka D-vitamiiniga rikastatud piimas ja piimatoodetes.

Aktiivsetele inimestele, kes on huvitatud õigest toitumisest, peamiste toiduainete vitamiinide ja mineraalide sisaldusest jm, võib muuhulgas soovitada Tervise Arengu Instituudi toitumisalast teavet, mida leiab veebilehtedelt toitumine.ee ja nutridata.ee.

Tüsistused

Kuigi osteoporoos oma kujunemise käigus ega ka juba tekkinult iseenesest patsiendile vaevusi ei põhjusta, on peamisteks osteoporoosipatsiendi elukvaliteedi languse põhjustajateks osteoporoosi tüsistused. Väga tugevaid seljavalusid võivad tekitada näiteks lülisamba kompressioonimurrud või mujal toeses tekkinud murrud, mis põhjustavad valu, aga võivad ka pikaajaliselt või jäädavalt piirata inimese liikumisvõimet. Sel juhul on juba välja kujunenud tõsine osteoporoos ja lisaks kaltsiumile ja D-vitamiinile võib haige vajada ka osteoporoosiravimeid.

Luutiheduse kordusuuringud

Reumatoloogiaspetsialistidelt uuritakse selle sageli kohta, kui sageli vajavad inimesed luutiheduse kordusuuringuid.

Näiteks naine, kellel vanust 50 või veidi enam ja kelle luutihedus on normi piirides, ei vaja enamasti järgmist uuringut enne kui 5–10 aastat pärast eelmist mõõtmist.

Osteopeenia esinemisel ravi ei alustata, kuid tavaliselt soovitatakse hakata tarvitama kaltsiumi ja D-vitamiini. Kordusuuringut soovitatakse 3–5 aasta pärast.

Kui on diagnoositud osteoporoos ja alustatakse ravi, siis esimesele kordusuuringule soovitatakse ravimi sobivuse määramiseks tulla tavaliselt 1–2 aasta pärast. Hilisema sobiva püsiravi puhul on optimaalseks kordusuuringu intervalliks 3 aastat.

Kordusuuringute pikk vahe tekitab patsientides kohati muret, eriti siis, kui on juba ilmnenud probleem luutihedusega ja/või määratud ka ravi. Vältimaks teadmatusest ja ebareaalsetest ootustest tingitud pettumust ja rahulolematust, peaks siinkohal taas kinnistama teavet, et nii nagu luutiheduse kadu on aastatepikkune protsess, nii ei toimu ka muutused paranemise suunas kuudega, vaid see võtab aega aastaid. Oluline on teada, et isegi kui ravimi manustamisel ei saavutata luutiheduse kasvu, siis ka luutiheduse vähenemise pidurdamine on positiivne ja oodatud tulemus.

Luutiheduse dünaamika paremaks hindamiseks soovitatakse kordusuuringud teha kas sama või vähemalt samasugust tüüpi aparaadiga, millega tehti eelmised uuringud. Osteoporoosi diagnoosimiseks kasutatakse röntgenkiirel töötavaid nn DEXA luudensitomeetreid, millega mõõdetakse luutihedust lülisambas ja/või reieluukaelas.

Vahel tehakse mõnel terviseüritustel luutiheduse uuringuid väikese UH-meetodil põhineva aparaadiga teistest kehapiirkondadest, näiteks randme- või kannapiirkonnast. Sealjuures on enamasti võimalik määrata osteoporoosi riskigruppi kuulumist ka spetsiaalse riskigrupi määramise küsimustikuga. See tegevus toimub eesmärgiga sõeluda välja inimesed, kellel suure tõenäosusega võib esineda luutiheduse vähenemine, kindlasti ei ole see meetod piisav osteoporoosi diagnoosimiseks ja ravi määramiseks. Ka ei sobi sellel meetodil tehtud uuring võrdluseks juba eelnevalt DEXA aparaadiga tehtud uuringuga.

Osteoporoos ei põhjusta valu

Üheks levinumaks eksiarvamuseks on see, et kui luud-liigesed kipuvad valutama, siis ilmselt on luuhõrenemine arenemas. Nagu juba enne märgitud, siis luumassi vähenemine, ka juba tekkinud osteoporoos ei põhjusta inimesele mingisuguseid vaevusi. Siinkohal aetakse sageli segi osteoporoos ja osteoartroos.

Osteoartroos

Nagu on osteoporoosi puhul, nii sageneb ka osteoartroosi esinemine vanemas eas. Osteoartroos on liigesekulumine, mis põhjustab inimesele valu, tegevuspiiranguid, halvendades oluliselt elukvaliteeti ja teovõimet. Osteoartroosi medikamentoosse ravi eesmärkideks on haiguse sümptomite, eelkõige valu ja reaktiivse põletiku leevendamine, milleks kasutatakse erinevaid mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid (NSAIDe).
Järjest enam eelistatakse osteoartroosi valuravis paratsetamooli või erinevaid ravimpreparaate kombineeritult. Osteoartroosi pikaajaliseks sümptomaatiliseks raviks kasutatakse mitmeid aeglaselt toimivaid osteoartroosiravimeid, nagu glükoosamiin, kondroitiin, hüaluroonhape ja mitmed taimsed vahendid (avokaado, sojauba, kibuvits, ingver jt).

Osteoartroosi pikaajaliseks raviks kasutatavate preparaatide eesmärgiks on ohtlike kõrvaltoimete poolest tuntud põletikuvastaste ravimite ja valuvaigistite doosi ja kestuse vähendamine.

Tuntuim ja kõige pikemalt kasutusel olnud ravim on kindlasti glükoosamiin, mis on ka mitmete toidulisandite koostises, eraldi preparaadina ja ka kombineerituna kondroitiiniga. Patsientide tagasiside põhjal ja mitmete randomiseeritud uuringute andmetel on glükoosamiini toime tuntav, pikaajalise tarvitamise puhul võib oodata valu vähenemist ja liigeste liikuvuse paranemist. Kõhrekahjustuse pidurdamisel on uuringute andmed erinevad, aga tulemused sõltuvad suuresti nii artroosi vormist ja kahjustuse staadiumist kui ka sellest, missuguse ühendina glükoosamiin ravimpreparaadis esineb (loodusliku aminosahhariidina, sulfaadina või soolana).

Toitumise seisukohalt kehtib artroosi puhul suuresti üldine tervisliku toitumise soovitus, nagu osteoporoosigi korral. Siinkohal peaks aga toitumisel väga hoolega jälgima ülekaalu vältimist, et mitte kulunud liigeseid veel ka liigsete kilodega koormata. Ehk siis ütlus „magus elu“ peaks antud juhul rohkem kirjeldama elukvaliteeti ja enesetunnet, mitte niivõrd toidu koostist ja maitseomadust.

Ühine on aga osteoporoosi ja artroosi puhul see, et nii nagu need mõlemad arenevad enamasti aeglaselt, pika aja vältel, nii on ka ravi pikaajaline ja üleöö muutusi ei toimu, st ravitulemusi kohe ei näe. Erandiks on muidugi valuravi, mis peaks tulemusi andma võimalikult kiiresti.