Mis on imikute ja väikelaste kõhukinnisus ja kuidas sellega hakkama saada?

Oluline on rõhutada, et enne nõuannete ja ravisoovituste andmist peab olema nõuandjale teada, kas lapsel on üldse tegemist kõhukinnisusega. Kuigi enamikul lastest on kõhukinnisus seedetrakti funktsionaalne häire ehk neil esineb funktsionaalne kõhukinnisus, võib kõhukinnisus olla ka muu haiguse tunnus.

Iga lapse defekatsioonisagedus, rooja iseloom ja rooja kogus on väga individuaalsed, seetõttu puuduvad nende kohta ka kindlad arvud ja normid. Roojamise sagedus sõltub lapse seedetrakti tegevuse iseärasusest, samuti lapse vanusest, toidust, toitumisharjumustest ja -režiimist ning poti- ja elurežiimist.

Rinnapiimatoitu sööval tervel ja eakohaselt kasvaval imikul võib roojamine toimuda iga toitmiskorra järel. Terve, kõhukinnisuseta imik võib aga roojata ka harvemini, isegi mitme päeva tagant, sest rinnapiim imendub seedetraktist jääkideta. Olukorras, kus juba lisatoitu sööv imik saab koguseliselt vähe toitu, tekib seedetrakti ka vähe toidujääke, ning kui laps roojab harva, võib lapsevanematele jääda mulje lapse kõhukinnisusest. Sellisel puhul ei ole aga sooles peetunud roojamasse ega esine kõhukinnisust. Enne kui teha otsus, kas lapsel kõhukinnisus on või mitte, tuleb hinnata lapse ööpäevase toiduvaliku ja -koguse vastavust tema vajadusele ning lapse kaaluiivet, ja seda kindlasti hinnatuna dünaamikas kasvukõveratelt.

Lapsevanemad peavad lapse päevas söödud toidud ja joogid kirja panema ning kogused kokku arvutama. Kui laps saab toiduks vaid rinnapiima, saab täpse teabe rinnapiima ööpäevasest kogusest imiku kaalumisel enne ja pärast iga rinnapiimatoidukorda.

Seega ei ole harv roojamine kõhukinnisus, kui heas üldseisundis ja vaevusteta laps kasvab ning areneb hästi. Kõhukinnisuse korral on lapse roe kõva, roojamine toimub tavapärasest harvemini ning põhjustab vaevusi (näiteks nuttu, kõhuvalu jt).

Tekkepõhjused

Kõhukinnisus kujuneb sagedamini väikelapseeas, mil algab potitreening ning olulise elurežiimi muutusena lasteaeda minek. Väikelapseeas mõjutab kõhukinnisuse kujunemist toiduvalikule lisaks kindlasti ka pealesurutud, forsseeritud potirežiim ning erinevad elumuutused.

Oluline on rõhutada lapse vaevuste tegeliku põhjuse äratundmist – lastel võib põhikaebuseks olla hoopis kõhuvalu, mille põhjuseks on kõhukinnisus. Kõhukinnisus võib pikkamisi kujuneda ka lapsel, kes küll roojab iga päev, kuid ei tühjenda soolt regulaarselt täielikult.

Ekslikult võib lapsevanem ka enkopreesi käsitleda kui (kroonilist) kõhulahtisust või lapse oskamatust peput pühkida. Enkopreesi tegelik põhjus võib peituda hoopis kõhukinnisuses.

Murettekitav olukord on circulus vitiosus, mil pikka aega kestnud kõhukinnisuse tõttu on kõva roe vigastanud rektumi limaskesta ning kujunenud on päraku fissuur (viiteks sellele on terava valu tõttu lapse nutt defekatsioon ajal, ka ere veri rooja pinnal või pepupühkimise paberil). Kuna pärakupiirkonna fissuur põhjustab lapsele teravat valu, on selle tõttu loogiliseks jätkuks roojamise tahtlik vältimine ning rooja jätkuv kuhjumine soolde ehk kõhukinnisuse süvenemine veelgi.

Tähtis on lapse põhjalik läbivaatus enne soovituste-nõuannete andmist, sh kõhu palpatsioon, vajadusel ka per rectum palpatsioon – eelkõige funktsionaalse kõhukinnisuse ja orgaanilise põhjusega haiguse eristamisel. Lapse kõhukinnisusega kaasnevad muud vaevused ja sümptomid, näiteks lapse üldseisundi häirena väsimus või loidus, isutus või vähene isu, ka oksendamine, kõhupuhitus, vähene-puuduv kaaluiive või muud haigustunnused, viitavad haigusele. Alates sünnist kujunev ja edaspidi püsivalt esinev kõva, väikeses koguses pabulatena rooja vaevaline eritamine võib olla aga seedetrakti kaasasündinud arenguanomaalia tunnuseks. Ka mõne ravimi, näiteks rauapreparaatide andmise ajal võib lapsel tekkida kõhukinnisus.

Tuginedes uuele laste seedetrakti funktsionaalsete häirete Rooma IV klassifikatsioonile on imiku- ja väikelapseeas esinevale funktsionaalsele kõhukinnisusele iseloomulik vähemalt ühe kuu vältel vähemalt kaks järgnevatest kriteeriumidest.

• Kaks või vähem defekatsioonikorda nädalas.
• Esineb kõhukinnisus (kõva roe, harvaesinev roe).
• Rektumis suur roojamass (tuntav per rectum palpatsioonil).
• Varasemalt on esinenud kõvasid suuremahulisi roojamasse.
• Vähemalt üks kord nädalas enkoprees (hinnata vanuses, mil laps oskab ise peput pühkida, st väikelapseeas).

Imikute ja väikelaste kõhukinnisuse sagedasemad põhjused võivad olla järgmised.

• Kõhukinnisus võib kujuneda siis, kui laps saab ühekülgset ja kiudainetevaest toitu. Vältida tuleb liialdamist näiteks mannast või riisist valmistatud toitudega, makaronidega, prae- ja friikartulitega, kohupiimakreemidega, kohukestega, limonaadidega, magusate gaseeritud jookide ja mahladega, ka munaga. Ühekülgse toidu näiteks on ka liigne lehmapiimakogus. Kui laps joob palju piima, saab ta sellest kõhu täis. Seega ei tekigi tal isu muud toitu süüa. Kõhukinnisus ongi sage probleem nendel lastel, kellele ei pakuta mitmekesist toitu, näiteks köögi- ja puuvilju ning ka erinevaid putrusid ja teraviljatooteid.
• Kõhukinnisus võib kujuneda ka siis, kui laps saab vähe vedelikku. Vedelikupuudusel moodustuvad jämesoolde kõvad roojamassid, mille väljutamine on oluliselt raskem pehme rooja eritamisest. Vedelikupuudus ei tule kõhukinnisuse põhjusena arvesse rinnapiima söövatel imikutel, sest nad ei vajagi lisaks vedelikku, sh vett ega teed. Väikelaste joogiks sobib kõige paremini puhas gaseerimata vesi.
• Lapsele ebameeldiv potitreening. Väikelaps võib liigselt pealesurutud, talle ebameeldivaks kujunenud potitreeningule reageerida hoopiski potilemineku vältimisega. Sageli ongi väikelaste kõhukinnisuse põhjuseks olukord, kus last on sunnitud liigselt rangelt ja sageli potile minema või seal pikka aega istuma.
• Hingelised üleelamised. Mistahes hingelisi üleelamisi, eriti just väikelapseeas, ei tohi kõhukinnisuse puhul sugugi alahinnata. Mitmed elumuutused, näiteks lasteaeda minek, lasteaia või elukoha muutus, lähedase haigus või surm, aga ka väikese õe või venna sünd, võivad lapsele emotsionaalselt mõjuda ja seetõttu seedetrakti tegevuse rütmi muuta. Selleks, et regulaarne soole tühjendamine õnnestuks, on kindlasti oluline lapsele rahulik õhkkond roojamise ajal. See võib aga näiteks lasteaias või ka koolis puududa. Laps võib võõras ja mitteturvalises keskkonnas roojamist isegi karta ning reageerida sellises olukorras roojamise tahtliku vältimisega.

Mida teha lapse kõhukinnisuse puhul?

Kui kõhukinnisus on kestnud vähem kui kahe nädala vältel, piisab sageli vaid toitumisharjumuste korrastamisest ja toiduvaliku muutmisest ning potirežiimi regulaarsusest (regulaarsest soole tühjendamisest). Nii kõhukinnisuse vältimisel kui ka juba ravimisel ongi kõige olulisem soole regulaarne ja täielik tühjendamine. Selleks, et laps saaks roojata vaeva nägemata ja valu tundmata, peab roe olema pehme.

Seedetrakti normaalseks rütmiliseks tegevuseks on oluline, et laps sööks kindlatel toidukordadel eakohases koguses ja eakohast toitu. Laps peab päeva jooksul ka piisavalt jooma.

Kui kõhukinnisusega laps on saanud vähemalt neljakuuseks, võib talle ettevaatlikult, alguses vaid teelusikaotsatäie pakkuda juba lisatoitu: näiteks putru, juurviljapüreed, seejärel ka õuna-, pirni- või ploomipüreed. Alates kuue kuu vanusest tuleb lapsele kindlasti hakata pakkuma lisatoitu. Edaspidi tagab lapse toidu vaheldusrikkuse putrude, erineva koostisega teraviljatoodete ning ka erinevate köögi- ja puuviljade ning liha pakkumine.

Lapse roojamasse muudavad pehmemaks ploomid või ploomidest valmistatud toidud ja tooted. Sobivad nii ploomimahl, -püree, -jogurt kui ka -kompott. Ka mustadest ploomidest keedetud kissell sobib lapsele pakkumiseks. Lahtistava toimega on rabarber, õun ja punapeet. Kõhukinnisust võib leevendada ka vähene kogus punapeedimahla.

Lapse toiduportsjonile (näiteks pudru- või köögiviljapüreeportsjonile) võib lisada 1–2 teelusikatäit toiduõli või võid. Toidurasv muudab rooja pehmemaks ja seega ka kergemini väljutatavaks. Kui aga roe muutub vedelaks, on see jällegi viide, et rasvaine kogus oli lapsele liialt suur.

Mida lapse kõhukinnisuse puhul teha ei tohi?

Ei tohi last potile vägisi sundida. Ei sobi ka käsk, et laps potil pikka aega istuks. Kui lapse kõhukinnisuseprobleemile lisandub veel lapsevanemate ärevus, mure ja lapsega kurjustamine näiteks kas või püksi roojamise või pükste määrimise pärast, on niigi keerukat probleemi lahendada hoopiski raske. Laps võib hakata potti ja potilkäimist seostama hirmuga, mis kurjustamise ja karistamisega paratamatult kaasneb. Kuna roojamine on aga tahtele alluv tegevus, peab olema selle teostamiseks sobiv ja eelkõige rahulik õhkkond.

Kuigi lapsevanemate mure ja soov last kõhukinnisuse korral aidata on küll mõistetav, ei tohi nad lapse rooja pärakust püüda ise väljutada. Keelatud on kraadiklaasi otsaga päraku stimuleerimine, samuti omaalgatuslik klistiiri tegemine. Sellised teod teevad tõesti kasu asemel hoopiski kahju, sest päraku kui lapse intiimse piirkonna mittevajalikud manipulatsioonid süvendavad kindlasti veelgi juba kujunenud kõhukinnisust. Korrektselt teostatud klistiiril on oma kindel näidustus: kõvade roojamasside väljutamine soolest (enne, kui lapsele anda roojamasse pehmendavaid ravimeid suu kaudu).

Kokkuvõtteks

Sageli piisab imikute ja väikelaste lühiaegse kõhukinnisuse puhul toitumisharjumuste korrastamisest ja toiduvaliku muutmisest. Kõhukinnisuse vältimisel ja selle ravimisel on kõige olulisem soole regulaarne ja täielik tühjendamine. Selleks aga, et laps saaks roojata vaeva nägemata ja valu tundmata, peab roe olema pehme. Ravimi vajaduse ja valiku saab otsustada põhjaliku anamneesi ja lapse põhjaliku läbivaatuse (sh kõhu palpatsioonileiu) järel.

Kasutatud kirjandus

1. Benninga MA, et al. Childhood functional gastrointestinal disorders: neonate/toddler. Gastroenterol 2016; 150: 1443–1455.
2. Blackmer AB, Farrington EA. Constipation in the pediatric patient: an overview and pharmacologic considerations. J Pediatr Health Care 2010; 24: 385–399.
3. Fewtrell M, et al. Complementary feeding: a position paper by the European Society for Paediatric Gastroenterology, Hepatology and Nutrition Committee on Nutrition. J Pediatr Gastroenterol Nutr 2017; 64: 119–132.
4. Rutten JM, et al.Nonpharmacologic treatment of functional abdominal pain disorders: a systematic review. Pediatrics 2015: 9: 2014–2123.
5. Tabbers MM, et al. Evaluation and treatment of functional constipation in infants and children: evidence-based recommendations from ESPGHAN and NASPGHAN. J Pediatr Gastroenterol Nutr 2014; 58: 258–274.
6. Tack J jt. What`s new in Rome IV? Neurogastroenterol Motil 2017; DOI: 10.111/nmo.13053.
7. Uibo O, Grünberg H, Raukas R, Voor T. Imiku toit ja toitumine. Juhised lapsevanematele. Eesti Lastearstide Selts. Eesti Haigekassa 2012; 1–40.
8. Xinias I, Mavroudi A. Constipation in childhood. An update on evaluation and management. Hippokratia 2015; 19: 11–19.

Artikkel ilmus septembri Pereões.