Milline on olnud riikliku rotaviirusvastase immuniseerimisprogrammi mõju?

Rotaviirus on peamine ägeda gastroenteriidi põhjustaja < 5-aastastel lastel. Viirus on väga variaabelne, sellel on 7 genogruppi ja üle 60 genotüübi, millest kümmekond põhjustavad inimestel haigusi. Vaktsineerimiseelsel ajastul oli mujal maailmas enam levinud genotüüp G1P[8], Eestis aastastel 2007-2008 G2P[4] ja G4P[8].

Enne vaktsineerimisi oli rotaviiruse tõttu Euroopa regioonis 300 000-600 000 ambulatoorset pöördumist, 150 000 hospitaliseerimist ja 200-300 surmajuhtumit aastas. Väliskeskkonnas on rotaviirus väga püsiv ja kergesti nakkav, pärast haigestumist eritub väljaheitega 2 nädalat. Haigestumist ei saa pidurdada ainult sanitaartingimuste parandamistega – rotaviirus on väga nakkav, nakatumiseks on vaja vaid 100 viirusosakest, mida võib saada näiteks mänguasja või ukselingi pealt.

2019.a. seisuga on rotavaktsiin maailmas 101 riigi immuniseerimiskavas, Eestis alates 2014.a. juulist. Põhjendused vaktsineerimiseks erinevad riigiti – arengumaades on eesmärgiks vähendada laste suremust, arenenud riikides seevastu vähendada haigestumust ja Eestis ka parandada laste elukvaliteeti.

Paljudes riikides on rotaviiruse vastase vaktsineerimisega kogemust juba üle kümne aasta ja tulemused on ootuspärased: paljudes riikides nähti kohe esimeste aastate jooksul nii ambulatoorsete kui haiglaravi vajavate rotaviirusgastroenteriidijuhtude (RVGE) vähenemist, samuti on vähenenud täpsustamata ägeda gastroenteriidi juhtude hulk, mis on ka ootuspärane, kuna suur hulk nendest on tõenäoliselt olnud diagnoosimata RVGE. Samuti on juba kirjeldatud laienevat immuunkaitset, st vähenenud on RVGE-sse haigestumine ka mittevaktsineeritud lastel või eakatel, kes on laste kodukontaktsed. Leitud on ringlevate rotaviiruse genotüüpide muutus, mille kohta pole teada, kas tegemist on otse vaktsiinist tuleneva muutusega või viiruse loomuliku fluktuatsiooniga. Huvitaval kombel on ka tõusnud haigestumine noroviiruslikku gastroenteriiti.

Dr Kõivumägi kirjutab rotaviiruse teemal oma doktoritööd. Töö eesmärkideks on hinnata immuniseerimisprogrammi mõju esimese kahe rotaviiruse hooaja jooksul, hinnata kõigi ägedate gastroenteriitidega hospitaliseerimiste dünaamikat pikema ajaperioodi vältel (2007-2018) ja hinnata rotaviiruse ringlevaid genotüüpe Eestis.

Esimese kahe aasta uuringus osales kokku 2249 patsienti seitsmest Eesti haiglast. Selgus, et rotaviiruse hooaeg algas 2015. aastal veebruaris ja kestis augustini; 2016. aastal oli haigestumus juba oluliselt langenud, hooaeg oli eelnevaga võrreldes oluliselt madalama aktiivsusega ja isegi keset hooaega kukkus haigestumus mõnedel nädalatel allapoole kokkuleppelist hooaja defineerimise läve.

Erinevalt teistest riikidest ei leitud Eestis, et hooaja vältel oleks vähenenud hospitaliseerimine ägeda gastroenteriidi tõttu – noroviirusega patsiente hospitaliseeriti varasemaga võrreldes kaks korda rohkem. Samas ei olnud hospitaliseeritud patsiendid kuidagi kergema haiguspildiga kui varasematel aastatel – uuringusse kaasates täideti kõigi patsientide kohta Vesikari raskusastmeskaala ja selle põhjal olid hospitaliseeritud patsiendid 2015. ja 2016. aastal sarnase raskusega. Võimalik, et varem olid haiglavoodid rotaviirusnakkusega haigeid nii täis, et noroviirusega haiged lihtsalt ei mahtunud haiglasse ära.

Teises, pikema vaate uuringus osales 29 495 last. Selgus, et aastatel 2007-2018 vähenes hospitaliseerimine ägeda gastroenteriidi tõttu 20% võrra. Kõige markantsem langus oli ootuspäraselt rotaviirusliku gastroenteriidi osas, mille tõttu hospitaliseerimine vähenes kuni 55% ja kui enne vaktsineerimist oli hospitaliseerimiskordaja 15 last 1000 kohta, siis pärast vaktsineerimise tulekut 3 last 1000 kohta. Võrreldes RVGE hooaegade aktiivsust vaktsineerimiseelsetel ja -järgsetel aastatel, siis esimese perioodi hooajad olid väga aktiivsed ja haigestumised praktiliselt ei kukkunudki allapoole hooaja defineerimise läve. Vaktsineerimisjärgsed hooajad olid selgelt tagasihoidlikumad, efekt oli selgelt näha juba 2016. aastal ja sealt edasi.

Kolmandas, genotüüpide uuringus selgus, et enne vaktsineerimisprogramme oli Eestis domineeriv G2P[4], samuti oli esindatud G1P[8]. Pärast vaktsineerimist on genotüüpide pilt kirjum ja levivad need genotüübid, mis on iseloomulikud pigem hooajavälisele perioodile. Seega võib järeldada, et vaktsineerimine on efektiivne ka siis, kui levivad ebatüüpilised genotüübid (võrreldes muu maailmaga).

Kokkuvõtteks võib öelda, et seoses rotaviiruse vastase vaktsineerimisprogrammi tulekuga on vähenenud rotaviirusest tingitud gastroenteriitide osakaal hospitaliseeritud patsientide seas, pärast vaktsineerimisi on vähenenud hospitaliseerimine ägedate gastroenteriitide tõttu, muutunud on ringlevate rotaviiruse genotüüpide profiil ja suurenenud on hospitaliseerimised noroviirusliku gastroenteriidi tõttu.