Millal vajab patsient jalaraviõe abi?

Autor: Katti Kõrve, RN, MSc, reumatoloogiakeskuse õendusjuht, Ida-Tallinna Keskhaigla

Mured labajalgadega ei ole pelgalt lokaalseid vaevusi tekitavad probleemid. Kestev labajala asendi ebastabiilsus mõjutab ka ülejäänud toese sümmeetriat, põhjustades sellega väärasendist tulenevat põlvede, puusade ja lülisamba ebaühtlast kulumist, tekitades valu ja vähendades liikumisaktiivsust. Valu tõttu võetakse omakorda erinevaid sundasendeid, mis tekitavad lihaspingeid, süvendades valu veelgi, mõjutades elukvaliteeti ja vähendades elurõõmu.

2017. aasta algusest võimaldab Eesti Haigekassa raviteenuste hinnakirjatäiendus jalaravikabineti teenust mitte ainult diabeedipatsientidele, vaid ka teistele meditsiiniliste jalaprobleemide ja -vaevustega isikutele. Pikalt oodatud võimalus, mis tegi rõõmu, sest senini pidid abivajajad, kes diabeeti ei põdenud, aga kannatasid erinevatel muudel põhjustel tekkinud jalaprobleemide all, selle teenuse eest ise maksma. Kõigile see taskukohane siiski ei olnud, sest pahatihti on ikka nii, et mida suuremate terviseprobleemidega inimene, seda väiksem töövõime ja sellest sõltuvalt ka sissetulek.

Õigesti valitud jalats aitab probleeme ennetada ja leevendada

Kuna diabeediga patsientidele on jalaravi osutatud pikka aega, siis selles osas on teadlikkus enamasti piisav – ennetatakse diabeedist tulenevaid jalakahjustusi ja juba tekkinud probleemide korral abistatakse nende leevendamisel. Kuid seekord soovin kirjeldada teisigi võimalusi, mida jalaravikabinet patsiendile pakub.

Ida-Tallinna Keskhaiglas on jalaravikabinet aastaid reumatoloogiakeskuse koosseisus, sest reumaatilised haigused põhjustavad paljusid jalaprobleeme. Põletikulised reumaatilised haigused, aga ka artroos põhjustavad tihti hüppeliigeste, jalalaba ja varvaste luude, liigeste ja pehmete kudede muutusi ja deformatsioone. Seetõttu muutuvad aja jooksul ka jalatalla toetuspunktid. Valu ja turse vähendavad liigeste liikuvust, see häirib lihaste normaalset tööd. Tavalisemad deformatsioonid liigesehaigetel on haamervarbad, hallux valgus (väljapööratud suurvarvas) jm. Suurte deformatsioonide korral jalaravikabinet probleemi lahendada ei saa, ravi on kirurgiline, küll aga saab leevendada erinevate ortooside-abivahendite ja nende kasutamisõpetuse abil valu ning vähendada survet probleemsele kohale, näiteks kuni kirurgilise sekkumiseni.

Kui deformatsioonid ei ole veel nii suured, et vajaksid operatiivset sekkumist, olulised muutused aga häirivad, siis saab jalaravikabinet aidata jalatsivaliku nõustamisel, jalahoolduse õpetamisel, asendit korrigeerivate abivahendite valmistamisel või nende hankimise juhendamisel.

Mõned olulisemad näpunäited, mis aitavad vältida vigu jalatsivalikul.

• Jalatsi piisav pikkus on 5-millimeetrise varuga.
• Jalats on toetav, õige laiusega (jalg ei tohi vajuda külgsuunas).
• Konts on 3–4 cm kõrge.
• Tugev kannaosa.
• Paks (1–2 cm), tugev põhi, mis toimib põrutuse pehmendajana.
• Vastupidav välistalla materjal ning muster.
• Pestavad sisetallad.
• Soovitatavalt ja võimalusel naturaalsest nahast.
• Enne ostmist tuleb proovida mõlemat jalanõud, sest jalad on erinevad.
• Jalanõusid tuleks proovida ja osta pealelõunasel ajal, sest päeva jooksul jalad tavaliselt tursuvad veidi ja hommikul ostetud jalanõud ei pruugi igapäevaselt sobida.
• Samu soovitusi tuleks pidada silmas ka sobivate sisejalanõude muretsemisel. Pehmed toasussid ei toeta jalga piisavalt.
• Kui jala suurus, ehitus, väärasend või vigastus on sellised, et sobivaid valmisjalatseid pole võimalik leida, siis tuleks kaaluda individuaalselt valmistatud jalanõu tellimise vajadust ja võimalust.
• Kui kasutada jalatsites tugitaldasid, siis tuleb proovida ka nende sobivust jalanõuga.

Jalaraviõed aitavad erinevate jalaprobleemide korral

Reumaatiliste haigustega patsientidel on levinud ka labajalgade ja säärte nahamured, mis on põhjustatud väikeste veresoonte haaratusest mitmete reumaatiliste haiguste korral. Ka mitmete ravimite kõrvaltoimena võib jalanahk muutuda kuivaks ja hapraks (nt kortikosteroidid). Sellest tingituna on üpris sagedased säärehaavandid, varbavahede haudumine ja muud vaevused, mille ravi on pikaajaline ja kulukas. Sel juhul on väga oluline jalgade õige hooldus ja teadlikkus infektsioonide vältimise võimalustest ja vajadustest.

Oma jalgade hoolduses saab patsient ise palju ära teha. Lisaks tekkinud kahjustuse ravimisele õpetame patsiendile õiget jalahooldust ja rõhutame vajadust oma jalgade seisukorda regulaarselt jälgida. Kui patsiendil on ainult säärehaavandid, mida tuleb hooldada ja siduda, siis sellises olukorras saab jalaravikabineti asemel abi pigem kirurgiavaldkonna sidumiskabineti õdedelt.

Kõige sagedasemad jalavaevused, mis ei esine ainult reumaatiliste haigustega patsientidel, vaid millega kõik inimesed mingil eluhetkel kokku võivad puutuda ja mis häirivad igapäevaelu, on konnasilmad, valulikud soolatüükad jalatallal, küünemuutused (sagedasti tingitud küüneseenest), sissekasvanud küüned ja mitmesugused nahapaksendid.

Kindlasti suureneb jalaravi vajadus vanusega, sest vananedes kasvab jalaprobleeme põhjustavate tegurite osakaal, sh lihasjõu ja painduvuse vähenemine, mis teeb iseseisva jalahoolduse raskeks. Nägemise halvenemine suurendab seda katsumust veelgi. Tundlikkuse vähenemine aitab kaasa mitmete hõõrdumiste tekkele ja tasakaalu vähenemine suurendab traumade ohtu. Vereringeprobleemid ei jäta mõju avaldamata ka alajäsemete verevarustuse tõhususele, see omakorda lisab jala- ja küüneprobleemide riski.

Kirjeldatud probleemide korral saab enamasti jalaravikabineti külastamisest abi, pikaajalisem kasutegur saavutatakse aga õige jalahoolduse õpetamise teel.

Õige jalahoolduse õpetuse raames jagame peale jalanõude valimise oskuse veel näpunäiteid jalgade pesemise ja kuivatamise, jalanaha hoolduse, sokkide valiku ja kasutamise, küünte hooldamise, sobivate jalaharjutuste ja abivahendite kohta. Kuigi tundub, et soovitused on lihtsad, ei ole inimeste jaoks väga kerge oma sisseharjunud tegevusi muuta, mistõttu on abistamine inimese individuaalse motivatsiooni leidmisel väga oluline ja nii mõnigi kord ka väga keeruline.

Näiteks kannalõhed ja varbavahede haudumine viitavad esmajoones valele või puudulikule jalahooldusele. Ka jalgade pesemine, kuivatamine ja kreemitamine on kunst, seda eriti erinevate jalaprobleemide korral või inimestel, kellel on eeldused nende tekkeks, näiteks vanemas eas või juba eelnevalt mainitud terviseprobleemide korral.

Jalahoolduse võtted

Igapäevast jalapesu on soovitatav teha ihusooja veega, pestes iga varbavahe eraldi, ja võimalusel kasutada selleks duši veejuga. Igapäevasel jalapesul ei ole soovitatav kasutada seepi ega dušigeeli nende kuivatava toime tõttu, välja arvatud siis, kui tegemist on tugevalt higistavate jalgadega.

Jalgade sage leotamine ei ole soovitatav, kuna leotamisel pehmenenud nahka on kerge vigastada. Ka liigne jalgade leotamine vannisoolalahuses kuivatab nahka. Nahapaksendite eemaldamisel kodusel teel tuleks kasutada naturaalsete harjastega pesuharja, pimsskivi või koorivaid kreeme. Metallist, teravapinnalise kannariivi kasutamine ei ole soovitatav nahavigastuste ohu tõttu, ka ärritab liiga intensiivne hõõrumine nahka, soodustades selle paksenemist veelgi. Vanemas eas või liikumispiirangute korral, kui on raskendatud jalgade hooldus, saab kasutada selleks pikendatud varrega abivahendeid, mida on võimalik kohandada ka kodusel teel.

Jalgade kuivatamiseks sobib pehme, hästi imav rätik, millega tuleks hoolikalt kuivatada kõik varbavahed eraldi. Haudunud jalgade korral võib kasutada puudrit või talki, kuid sel juhul tuleks varbad üksteisest eraldada, näiteks kasvõi linaste kangaribadega, et puuder niiskes keskkonnas omakorda ei tekitaks koorikuid, mis süvendab haudumust ja loob infektsiooni arenguks soodsa keskkonna.

Jalgade kreemitamisel tuleb baassalvi rasvasusaste valida vastavalt naha kuivusele, kuivema naha korral rasvasem kreem või salv. Kreem tuleks hõõruda nahka, kuni see on imendunud. Kui jalgadele on umbes 15 minuti pärast jäänud kreemijääke, mis pole imendunud, siis tuleks need pehme salvrätiga tupsutades eemaldada. Sealjuures ei kreemitata varbavahesid, sest see võib soodustada nende haudumist. Kui käega kreemitamine pole võimalik, võib tallale tilgutada veidi kreemi ning hõõruda jalgu teineteise vastu. Abiks võib olla ka suure imamisvõimega pehme riidetükk, millega kreemi hõõruda. Tugevasti higistavate jalgade korral tuleks kaaluda vajadust jalgu kreemitada, seni kui higistamise põhjus on välja selgitatud (tegemist võib olla jalaseenega) ja ravitud.

Küünehoolduses on oluline teada, et varbaküüs lõigatakse otse, pikkusega kuni varba otsani. Vältida tuleb küünte lõikamist liiga lühikeseks. Sealjuures ei tohiks küünenurki liialt ümardada, viiliga tuleb tasandada vaid lõikamisest tekkinud teravad küünenurgad, vältimaks kõrval asetseva varba vigastamist. Väga kuivade küünte ja küüneümbruse naha korral võib neid kreemitada. Pärast sauna või pesemist on küüned pehmemad, siis on neid ka kergem hooldada. Vajadusel tuleb siiski küünelõikamisel paluda abi kelleltki kodustest või tuttavatest või pöörduda spetsialisti poole jalaravikabinetti.

Eelnevalt kirjeldatu oli vaid osa jalaprobleemidest, millega pöördutakse, ja teadmistest, mida inimestele jalaravikabinetis jagatakse. Individuaalse ja vajadusele vastava teenuse eeldus on aga kindlasti sisukas saatekiri, mis annab nii suunavale arstile kui tema patsiendile kindlustunde, et patsient registreeritakse just antud eriala vastuvõtule, kus tema tervisemure lahendamisel saab õde parimal moel aidata.

Kuidas vormistada täisväärtuslik saatekiri?

Digisaatekirja koostades soovitan valida erialaks üldõendus ja otsitavaks teenuseks jalaravi. Kui on tegemist diabeeti põdeva patsiendiga, on valik veelgi lihtsam, eriala on siinkohal endokrinoloogia ning teenus õe vastuvõtt endokrinoloogia erialal, jalaravi. Kõige olulisem on märkida saatekirjal visiidi eesmärk – see on võti, et patsient saaks talle vajaliku teenuse!

Mida on jalaravihoolduse ja jalaraviteenuse korral tähtis saatekirjale veel märkida? Kindlasti soovitud jalaraviteenuse kordade arv. Kui teenuse kordade arv saatekirjal ei ole märgitud, siis käsitletakse seda vaikimisi ühekordse vastuvõtuna. Kuigi teenust osutades võib õde näha vajadust pikemaks ravikuuriks, siis temal otsustusõigust ravikuuri jätkata ei ole. Kui teenuse kordade arv saatekirjal ei ole dokumenteeritud, patsiendil jääb aga ühest jalaravikabineti külastusest probleemi lahendamisel väheseks, peab õde paluma patsiendil pöörduda raviarsti poole sooviga saada uus saatekiri jalaravi jätkamiseks.

Olen nõus, et niisugune eelnev jalaravi kordade ennustamine on suur katsumus, kui mitte pea võimatu tegevus. Võin vaid soovitada, et kui patsiendi probleem tundub tõsisem, siis on tõenäoliselt võimalik teenuse kordade arvuks panna näiteks vastavalt vajadusele 1–3 korda. Märgin veel ära, et kuna jalaravi on teenus, sarnaselt näiteks mitmete taastusraviteenustega, siis selle tellimisel perearsti poolt saadetakse arve osutatud teenuse eest perearstile.

Kui aga patsient vajab lisaks kirjeldatud teenusele jalakabineti õelt jalaprobleemidega toimetuleku osas sisulist nõustamist, siis on võimalik saata patsient jalaravikabinetti konsultatsioonile/nõustamisele ja jalaraviteenusele, mispuhul õpetame patsienti, kuidas oma probleemidega võimalikult hästi toime tulla, neid edaspidi vältida, ja lahendame juba tekkinud probleemid. Siinkohal on taas võti saatekiri, kust selgub konkreetne teema, mille suhtes patsient juhendamist vajab, ning vajadusel ka jalaraviteenuse soov ja eeldatav kordade arv. Õe nõustamisvisiidi ja sellega kaasnevate teenuste eest perearstile arvet ei saadeta.

Lahendus on olemas ka olukorrale, kus perearst ei näe patsiendil meditsiinilist näidustust jalaravile suunamiseks, patsient aga muretseb oma jalgade tervise pärast ja soovib pöörduda jalaraviõe vastuvõtule. Jalaravikabinet pakub tasulist jalaraviteenust, millele saab registreerida ilma saatekirjata, patsient maksab ise teenuse eest vastavalt tervishoiuasutuses kehtivale hinnakirjale. See võimalus on kasutamiseks ka isikutele, kellel puudub ravikindlustus.

Haigusjuhu lõppedes koostab jalaravikabineti õde epikriisi, mis sisaldab teavet nii tehtu kui ka edaspidiste soovituste/vajaduste kohta. Epikriis on sarnaselt arstliku epikriisiga kättesaadav digiloos.

Lõpetuseks soovin veel öelda, et tänapäevaste vahenditega saab inimene piisava teadlikkuse ja soovi korral jalahooldusega päris edukalt hakkama. Kui aga siiski jalaprobleemide tekkides napib mingil hetkel jõudu või teadmisi, siis jalaraviõed on olemas ja valmis andma parimat, et eluteel edasiliikumine oleks jätkuvalt võimalikult mugav ja valutu.