Miks jõutakse südamepuudulikkuse optimaalse raviskeemini sageli liiga hilja?

Südamepuudulikkusega patsientide arv suureneb pidevalt. Ameerika Ühendriikides põeb südamepuudulikkust (SP) hinnanguliselt 6,2 miljonit täiskasvanut, eeldatavasti kasvab see arv 2030. aastaks 8 miljonini (1). Südamepuudulikkus on üle 65aastaste haiglaravi peamine põhjus, aastas hospitaliseeritakse ligikaudu 20% SP-d põdevatest patsientidest. Samas ei saa SP-d enam pidada eakate probleemiks: alla 65aastaste haiglaravi vajavate patsientide osakaal on aastatel 2000–2014 suurenenud 23%-lt 30%-le ja ei ole alust arvata, et see suundumus peatuks (2, 3). Ägeda SP elulemus on jätkuvalt väga väike ja korduvate hospitaliseerimiste sagedus suur: 10% ägeda südamepuudulikkusega patsientidest sureb haiglaravi käigus, 20–40% sureb aasta jooksul pärast hospitaliseerimist ning 20–25% patsientidest hospitaliseeritakse korduvalt kuu aja jooksul (4). Kõrge hospitaliseerimiste sagedus põhjustab tervishoiu­süsteemile suurt majanduslikku koormust – SP hinnanguline kogumaksumus USAs oli u 30 miljardit dollarit, mis võib 2030. aastaks kahekordistuda (1). Kuigi viimase 20 aasta jooksul on tehtud märkimisväärseid edusamme nii kroonilise SP medikamentoosses kui ka instrumentaalses ravis, püsib suremus suur – ühe aasta suremus ulatub erinevate registrite andmetel kuni 20%-ni (4, 5).