Metaboolne sündroom ja mehe reproduktiivhaigused

Autor: Kristo Ausmees, uroloog-androloog, Medita kliinik

Metaboolne sündroom on haiguste kvartett, mida iseloomustab ülekaalulisus, kõrgvererõhktõbi, vererasvade ainevahetuse häire ning kõrgenenud veresuhkrutase. On teada, et metaboolne sündroom suurendab diabeedi ja südamehaiguste tekke riski. Metaboolne sündroom mõjutab ka reproduktiivhaiguste kujunemist. Artiklist saab ülevaate, milline otsene või kaudne mõju on metaboolsel sündroomil mehe reproduktiivtervisele.

Olulisim mõjur on testosteroonitase

Mehe tervise vaatevinklist on tähtsaim hormoon testosteroon, mis mõjutab väikevaagna organite, sealhulgas peenise, normaalset toimimist, luukoe kasvu, mälu ja muid kognitiivseid funktsioone ning palju teisigi mehe üldist heaolu tagavaid näitajaid (1). Ligi 95% testosteroonist toodetakse mehe organismis munandites. Meeshormooni leidub veres kolmes erinevas vormis: 60–80% on seotud suguhormoone siduva globuliiniga (sex hormone binding globuline – SHBG), 20–40% albumiiniga ja 2–3% ringleb vaba testosteroonina.

Maailma ühe suurema meeste terviseuuringu, Massachusettsi meeste vananemisuuringu (Massachusets Male Ageing Study – MMAS) andmetel väheneb testosteroonitase üle 30-aastasel mehel keskmiselt 1% aastas (2). Testosteroonitaseme langust alla soovitatavate normväärtuste ehk hüpogonadismi esineb kuni ühel neljandikul üle 50-aastastest meestest, see väljendub lisaks libiidohäiretele ka üldise vitaalsuse ning vaimse ja füüsilise võimekuse vähenemise, depressiooni, unehäirete, suhkruhaiguse, vererõhu tõusu ja luuhõrenemise esinemise suurenemisena (3). Lisaks vanusele on testosteroonitaseme languse riskitegurid keskmisest väiksem munandimaht, munandit kahjustavad haigused (munandi veenilaiend (varikotseele), suguteede kroonilised põletikud), operatsioonid ja traumad kubeme piirkonnas, samuti  ülekaal, kroonilised neeru- ja maksahaigused, stress ning pikaajaline suitsetamine ja krooniline alkoholism. Hüpogonadismi põhjused jagunevad esmasteks (seotud häiretega munandi tasandil) ja sekundaarseks (seotud häiretega hüpotalamuse ja hüpofüüsi tasandil). Viimaste hulka loetakse ka kaalutõusu ja metaboolse sündroomiga seotud riskifaktorid.

Praegu ei saa täpselt vastata küsimusele, kas metaboolse sündroomiga seotud testosteroonitaseme langus on põhjus või tagajärg. Tegemist on suletud ringiga, kus osalevad kolm omavahel seotud komponenti: hormonaalne nihe, kehakompositsiooni muutus ja alaägeda põletiku foonil tekkiv süsteemne haigestumine. Eelnevatest suuremahulistest epidemioloogilistest uuringutest (MMAS, Multiple Risk Factor Intervention Trial – MRFIT) on teada, et madalam testosteroonitase võib olla iseseisev metaboolse sündroomi ja 2. tüüpi diabeedi teket võimendav riskifaktor (4), sarnaselt on kirjeldatud ka vastupidine patogeneesiahel (5). Lisaks on MMAS-i ja EMAS-i (European Male Ageing Study) uuringute alusel teada, et madalamal testosteroonitasemel ja suhkruhaiguse tekkel on seos varasema pikaajalise kehakaalu tõusuga (6, 7). Laboriuuringutes on näidatud, et seos võib olla ka vastupidine ehk stabiilsel, normi piiridesse jääval testosteroonitasemel on kaitsev roll rasvkoe liigse suurenemise vastu (8), sarnaseid kaudseid seoseid on leitud veel madala testosterooni- ning kõrgema üld- ja LDL-kolesterooli ning trigütseriidide taseme vahel (9). Viimast seost kinnitab ka teadmine, et madala meeshormoonitaseme korral kasutatav hormoonasendusravi vähendab üld- ja LDL-kolesterooli taset, samas ei avalda aga mõju HDL-kolesterooli tasemele veres (10).

Kuigi siiani ei ole leitud otsest seost testosteroonitaseme ja hüpertensiooni vahel, on teada, et ravimata kõrgvererõhktõvega meestel esineb madalam testosteroonitase võrreldes meestega, kelle vererõhk on eelneva raviga normi viidud (9). Lisaks vererõhu kontrollile on testosteroon kiiresti toimiv veresoonte laiendaja, parandades seeläbi verevoolu ja vähendades kardiaalse isheemiatõve riski (11).

Metaboolne sündroom mõjutab reproduktiivtrakti ka östrogeenide taseme tõusu tõttu organismis (5), mis tekitab hormonaalset düsbalanssi ja mõjutab erinevate patoloogiate avaldumist.

Metaboolne sündroom ja eesnäärmehaigused

Eesnäärme sõltuvust hormoonidest kirjeldas esmakordselt ligi 200 aastat tagasi inglise teadlane John Hunter, keda enamasti  seostatakse teaduspõhise kirurgia esmakirjeldamisega. Metaboolne sündroom mõjutab eesnäärmehaiguste teket ja avaldumist üsna mitmel moel.

Munandites toodetava testosterooni ja selle metaboliitide tase on kõige olulisem eesnäärme kasvu ja arengut mõjutav faktor, see tuleneb suguhormoonide keerulisest koosmõjust eesnäärmele. Kui poisi puberteediea alguses suureneb meessuguhormoon testosterooni tootmine munandites ja vabanemine organismi, põhjustab see ka eesnäärme suurenemist. Vahepealse „vaikelu“ taustal teeb eesnääre uue hüppe oma mahus pärast 40. eluaastat.

Eesnäärme kasvu mõjutavad testosteroon ja sellest ensüüm 5α-reduktaasi toimel toodetav metaboliit dihüdrotestosteroon, mille bioaktiivsus on prostatas võrreldes testosterooniga kuni kümme korda kõrgem ja põhjustab vanuse suurenedes eesnäärme mahu tõusu ja hüperplaasiat (12).

Eesnäärmehaiguste avaldumist võib lisaks androgeenidele mõjutada testosteroonist ensümaatiliselt aromataasi toimel toodetava östradiooli tase (13). Meestel, kellel rasvkoe mahu suurenemise tõttu östradioolitase organismis tõuseb ja testosteroonitase langeb, võib see olla eesnäärme põletiku, eesnäärme mahu suurenemise ja hilisema eesnäärmekasvaja tekke üks riskifaktor (14).

1960. aastal uuriti Hiinas eesnäärme funktsionaalsust 26 eunuhhil, kes noorpõlves kuulusid Hiina viimase keisri õukonda ja olid seega juba varases nooruses kastreeritud. Hetkel, kui mehi uuriti, olid kõik üle 60-aastased. 21 uuritud mehel ei olnud eesnääre palpeeritav ja viiel mehel oli tegemist eesnäärme rudimendiga (15). Sarnaseid kastratsiooni ja eesnäärme talitluse vahelisi seoseid on leitud ka varasemates Lõuna-Euroopas kastraatlauljatel läbi viidud uuringutes.

Lisaks eesnäärme arengule mõjutavad androgeenid ka mehe seemnepõiekeste, seemneväädi, munandimanuse ja välimiste suguelundite arengut.

Hüpotees, et eesnäärme healoomuline hüperplaasia on üks meeste metaboolse sündroomi komponent, on praeguste teadmiste ja meditsiini arengu kontekstis oma ajast ette vaatav. Sellisest seosest räägitakse üha enam ning ka varasemad uuringud viitavad võimalikele seostele. Rootsis tehtud 15 aasta tagune uuring näitas esmakordselt, et eesnäärme mahu suurenemine on seotud kõrgema diastoolse vererõhu, keskmisest madalama nn „hea kolesterooli“ taseme ja kehamassiindeksi tõusuga organismis (16). Seda, et metaboolse sündroomi ja eesnäärme mahu suurenemise seos pole ainult skandinaavlaste eripära, on näidatud ka sarnases Türgi meeste uuringus, kus ülekaalulisus ja sellega seonduv vererõhu kõrgenemine, veresuhkrutaseme tõus ja düslipideemia tõstsid lisaks eesnäärmemahu suurenemisele ka PSA taset organismis. Vahemere põhjarannikul tehtud uuringus oli eesnäärme mahu aastane kasv metaboolse sündroomiga meestel ligi 40% kiirem kui normkaaluga meestel (17). Lisaks aktiveerib metaboolne sündroom sümpaatilist närvisüsteemi, tuues pikaajalise mõjuna kaasa eesnäärme mahu suurenemise (18), vererõhu tõusu (18) ja mehe jaoks ilmselt kõige olulisemana seksuaalfunktsiooni halvenemise (19), seega on tegemist negatiivse ja mehe tervist oluliselt mõjutava patoloogilise ahelaga.