Märt Elmet: ükski südamesiirdamine ei lähe päris probleemivabalt

14. septembril möödus viis aastat hetkest, mil tehti esimene südamesiirdamine eestlannale Helsingi Ülikooli keskhaiglas. Esimese südamesiirdamise ettevalmistused ja kokkulepete sõlmimised Helsingi Ülikooli keskhaigla ning Skandinaavia siirdamisorganisatsiooniga Scandiatransplant algasid juba kaks aastat varem. Esimesel südamesiirdamisel Helsingis viibisid nii Eesti kui Soome riigi arstid ning siirdamiseks kasutati Eestist pärit doonorsüdant. Helsingi Ülikooli keskhaiglas on projekti toimimisse panustanud suur hulk sealseid spetsialiste professor Karl Lemströmi juhtimisel ning viie aasta jooksul on Eesti ja Soome arstide koostöös tehtud 13 südamesiirdamist, viimati juulis 2020. Tänu Tartu Ülikooli kliinikumi aktiivsele projektis osalemisele on südamesiirdamisest saanud kliinikumi patsientidele kättesaadav ravimeetod. Südamesiirdamisest rääkis Med24-le esimese patsiendi raviarst dr Märt Elmet.

Tartu Ülikooli kliinikum andis teada, et möödus viis aastat esimesest südamesiirdamisest. Kuidas võrdleksite teadmisi, oskusi ja võimalusi Eestis siis ja praegu? Ehk, mis on muutunud?

Täpsustan, et see viis aastat on Eesti ja Soome koostööprojekti raames Eesti patsiendile tehtud südamesiirdamisest. Eesti patsientidele on südamesiirdamisi ka varem tehtud. Oluline on see, et nüüd on üles ehitatud süstemaatiline ja hästi toimiv koostööprojekt ja selle raames toimus viis aastat tagasi esimene siirdamine. Loomulikult on see Eesti kardioloogiale ja südamepuudulikkuse käsitlusele väga palju arenguhoogu juurde andnud.

Mis põhjustel on südamesiirdamist kõige sagedamini vaja?

Patsiendid on väga erineva taustaga. Nad kõik on mingil põhjusel jõudnud sellise südamepuudulikkuseni, mida ei õnnestu enam tavapäraste ravivõtetega ohjata. Südamepuudulikkust ravime iga päev ja neid patsiente on väga palju, ikka tuhandeid. Põhjused on erinevad. Selleks võib olla korduvalt läbi põetud südamelihase infarkt, mis on südame jõudlust halvendanud. Noortel inimestel on sagedasemad põletikulised südamehaigused. Meil on patsient, kel oli kaasa sündinud südamerike ja kes elas nii täiskasvanueani ja vajas nüüd siirdamist.

Kuidas Eesti patsientide puhul on olnud – kas siirdamine on õnnestunud alati?

Siirdamise operatsioon on kõigil patsientidel saanud tehtud edukalt. Ükski neist ei lähe päris probleemivabalt. Kuna siirdamine on keerukas tegevus, siis erinevaid tüsistusi ja tagasilööke on olnud kõigi patsientide puhul. Meil on viie aasta jooksul siirdamise läbinud 13 patsienti ja nendest 12 patsienti on praegu elus.

Kliinikumi pressiteates oli kirjas, et Eestis võiks vajada südamesiirdamist umbes 3-8 patsienti aastas. Kui vajadus on nii suur, siis miks seda vähem tehakse?

See number on natuke spekulatiivne. See on välja öeldud Euroopa riikide statistikale tuginedes. Siirdamine pole ainult siirdamise operatsioon üksi, vaid see on väga pikk protsess. Ettevalmistamine kestab mõnikord mitu aastat, mille jooksul patsienti ravitakse, jälgitakse ja tehakse ettevalmistavaid uuringuid. See valdkond areneb ja ma usun, et siirdamiste sagedus saab Eestis olema tulevikus suurem.

Mis neist patsientidest edasi saab?

Vahetu siirdamisjärgne elu on täis meditsiinikontakte ja sõltuvust meditsiinisüsteemist ja -personalist. Aga edaspidi saavad patsiendid suhteliselt tavapärase elu juurde tagasi. Nad küll kasutavad ravimeid ja käivad arsti juures, kuid suudavad elada tavapärast elu, mille üle on mul väga hea meel. Meie patsientide seas on näiteks kaks last, kes käivad praegu koolis, ja päris mitu inimest, kes töötavad oma erialal täiskoormusega edasi. Nad peavad olema ettevaatlikud ja end teatud olukordade eest kaitsma, aga suudavad elada tavalist pereelu, käia tööl ja olla sotsiaalselt aktiivsed.

Ehk siis see operatsioon ei pikenda eluiga vaid mõne aasta võrra?

Ei, sel puhul räägitakse elukvaliteedi ja prognoosi pikenemisest mitmekümne aasta perspektiivis.

Mis hoiab tagasi südamesiirdamise operatsioone Eestis või sellist ambitsiooni ei ole?

Seda teemat on palju arutatud. Praegu on sõnastatud eesmärk, et üritame taustsüsteemi saada hästi toimivaks ja korda. See hõlmab patsientide leidmist, ettevalmistust ja järelravi, mis on väga keeruline. Vahetu operatsiooni tegemist ja sellele järgnevat intensiivravi on praegu peetud meie väikeste mahtude puhul mitteotstarbekaks, kuna seda saab Soome kolleegide abil parema kvaliteediga teha.

Südamesiirdamine on asi, millest tahetakse palju rääkida, aga tegelikult siirdatakse ju palju teisi elundeid, mis on samuti väga keeruline – kopsud, maksad, neerud, kõhunäärmed… Kliinikumis on transplantatsioonikeskus, mis töötab ööpäev läbi. Keskus tegeleb pidevalt doonorite otsimise, organite saamise ja transpordiga. Kuna me kuulume Scandiatransplanti süsteemi, siis on kõik meie tegevused koordineeritud üle terve Skandinaavia ja kui on organ, siis otsitakse sellele uusi omanikke üle terve Skandinaavia. See on päris suur logistiline süsteem ja väljakutse. Eesti saab Scandiatransplanti kuulumisest kindlasti kasu. Me ei toimeta omaette, vaid oleme suure süsteemi üks osa.