Liis Toome: Eesti on turvaline riik sünniks ja lapsepõlveks

Artikkel ilmus novembri Lege Artises. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Lege Artist ja teisi meditsiiniajakirju saab tellida siit.

Milline oli teie teekond Tallinna Lastehaigla ravijuhi ametikohani?

Pärast Tallinna 21. keskkooli lõpetamist ei olnud ma veel oma valikutes kindel. Olen oma edasise teekonna eest tänu võlgu dr Põldemaale, kes suunas mind suvisel koolivaheajal Pirita-Kose sanatoorsesse üksusesse lastega töötama.

Ülikooliaastatel töötasin sanitariametis lastekirurgia osakonnas ja alates neljandast kursusest ka lastekliiniku õena. Vahemärkusena lisan, et sellest on väga kahju, et tänapäeval ei ole arstiteaduse tudengitel võimalust õena töökogemust saada. Armastust neonatoloogia vastu süstisid minusse dr Anne Ormisson ja Marja-Liis Mägi.

Edasi veetsin ma suure osa internatuuriaastast Tallinna Lastehaigla enneaegsete ja vastsündinute patoloogia osakonnas. Pean ütlema, et töö toimus tollal küll väga professionaalses meeskonnas, kuid tagantjärele tunnen, et minu väljaõpe teistel lastehaiguste erialadel jäi väga kitsaks. Seega on mul väga hea meel, et tänapäeval on lastehaiguste residentide õppeprogramm tunduvalt laiem ja läheb rohkem süvitsi.

Edasi minu elukestev õpe jätkus: sain arstist vanemarstiks ning seejärel lastehaigla suurima osakonna juhatajaks. Jõudsin ennast täiendama ka välismaale – uudishimu ja soov areneda viisid mind 1990. aastatel täiendõppele Soome, Rootsi, Norrasse ja Ameerika Ühendriikidesse, kus pediaatriline abi oli võrreldes Eestiga väga erinev. Saadud kogemused tekitasid minus huvi nii teadustööd tegema kui ka pediaatrilist abi kodumaal parendama – inspiratsiooni sain selleks 1990. aastatel dr Ragnar Tunellilt Rootsist ja 2000ndatel professor Liisa Lehtonenilt Turu Ülikoolist. Arvan, et iga noor arst vääriks arenguvõimalust taoliste korüfeede tuules.

Tallinna Lastehaigla ravijuhiks kandideerisin, kuna tundsin soovi jätkata lastehaigla arendusse panustamist – mind on alati kõnetanud muutused ühiskonnas, meditsiinis ja organisatsioonides.

Kas jätkate ka tegevarstina?

Jah, jätkan ka tegevarstina. Teen 1–2 valvet haiglas väljaspool juhatuse lepingut nädalavahetustel, et näha, kus saaks midagi paremaks muuta, ja et sõrme pulsil hoida. Kuni mul energiat jagub, seni sellega ka jätkan, sest minu arvates saab rohujuure tasandil näha kitsaskohti paremini.

Millise kokkuvõtte saate teha esimesest aastast ravijuhina?

Alustuseks tunnustan ma väga kõigi eelnevate haiglajuhtide tööd. Pean siinkohal tunnistama, et vaatamata eelnevate aastate kogemustele oli esimene aasta ravijuhina tormiline ja muutusterohke ning seda võib julgelt nimetada õpiaastaks. Eesmärkide saavutamine osutus väljakutsete rohkeks ning vastutus ulatus kaugemale, kui varem olin kogenud. Küsimus, mis mind pidevalt saatis, oli see, et milliste mõõdikute põhjal hinnata, kas liigume haigla arengus õiges suunas?

Mida olete seadnud eesmärgiks järgmiseks tegutsemisaastaks? Teie sõnu kasutades – kas võib öelda, et õpiaasta on möödas, mõõdikud leitud ja sihid muutunud konkreetsemaks?

Haigla juhatuse esimees Konstantin Rebrov on loonud ühtse visiooniga meeskonna, kellega koostöös oleme eesmärgid selgelt paika seadnud. Minu esmased ülesanded ravijuhina on eelkõige ravitöö korraldamine, meeskondade koostöö tagamine ning ravikvaliteedi arendamine ja analüüs. Koostöös kliiniliste valdkondade juhtidega – dr Liis Tõnisbergi, dr Anne Kleinbergi, dr Helgi Padari ja dr Matis Märtsoniga – suuname kvaliteedi arendust ja mõõtmist. Tegemist jagub, sest lastehaiglas on kokku 30 eriala, kusjuures mitmed neist pakuvad Eestis ainulaadseid teenuseid, näiteks spastilise pareesi pädevuskeskus ja kranioplastika. Lisaks oleme loomas ka uusi meeskondi unehäirete, toitmisravi ja valuravi valdkonnas. Eraldi tahaksin veel välja tuua projekti, mis on käsil sotsiaalministeeriumi ja vanemkaplan Katri Aaslav-Tepandi juhitud töörühma koostöös, millega pöörame erilist tähelepanu laste palliatiivse ravi põhimõtetele.

Meie eesmärk on vastata kasvavatele kvaliteedinõuetele, seda eriti kehtima hakanud patsiendikindlustuse valguses. Kvaliteedisüsteemi arendamisse panustab hindamatult kvaliteedijuht Ülle Rohi. Analüüsime patsiendi raviteekonda haiglas, et see oleks efektiivne, aga patsiendikeskne.

Kõige selle juures on võtmetähtsusega haigla organisatsiooni- ja töökultuur – soovime haigla usaldusväärsust kasvatada lähtuvalt empaatiast, hoolivusest ja avatust suhtlemisest. Oluline on liikuda jagatud otsustamise suunas, mis kaasaks nii lapse kui ka pere, sest sageli kipume raviotsustes suhtlema lapsevanematega ja unustama lapse. Oluline on mõista, mis vanuses on laps võimeline ise tegema kaalutletud otsust, ja sellega arvestada. Selline suhtlusviis nõuab rohkema aja panustamist. Püüame tagada lapse ja pere autonoomia ning privaatsuse ka haiglakeskkonnas. Lisaks oleme pühendunud lugupidava ja toetava suhtluskultuuri edendamisele, sest lastehaigla suurim väärtus on inimesed.

Ütlete, et lastehaigla suurim väärtus on inimesed. Kuidas hoida lastehaigla töötajaid ja toetada nende arengut?

Meie eesmärk on Tallinna Lastehaigla töötajatele pakkuda keskkonda, mis toetaks nende arengut, soodustaks edutamist ja järelkasvu ning pakuks õppimisvõimalusi. Seetõttu oleme sõlminud kliiniliste struktuuriüksuste juhtidega tähtajalised lepingud ning jätkame läbirääkimisi sel teemal õendusjuhtidega. Oleme koostöös personalijuhi Katrin Ligiga arvamusel, et kui eesmärgid on ajaliselt mõõdetavad, siis on tulemuste saavutamine jätkusuutlikum, mis on kasulik ka töötajatele.

Jah, personaliprobleemid mõjutavad meidki, personali vananemine ja nappus on meie haiglas tõsised teemad. Seega on meil vägagi fookuses tudengitest praktikantide ja residentide toetamine, sest nemad on tegelikult meie tulevased töötajad. Noorema põlvkonna tagasiside on meile oluline ja püüame sellega arvestada. Meil on tööle tulevatele õdedele ka stipendium ning oleme tööle võtnud abiarste. Samas soovime, et erinevate põlvkondade sümbioos aitaks mitmekesistada haigla organisatsioonikultuuri ning muudaks meid atraktiivseks tööandjaks.

Mõned üldisemad küsimused. Millised on Eesti suurimad probleemkohad pediaatrias?

Eesti ühiskond vananeb, mistõttu mõistan, et tervishoiukorralduslikes ja finantsküsimustes keskendutakse eelkõige täiskasvanuid puudutavatele teemadele. Samas ei tohi unustada, et lapsed on meie riigi tulevik. Sündimus oli Eestis 2023. aastal kõigi aegade väikseim alates 1919. aastast, mil hakati järjepidevalt statistikat avaldama.

Peamine probleemkoht on pediaatrilise abi alarahastus. Rahastuses peaks arvestama, et lastega töö on aeganõudvam, seda näiteks juba ainuüksi suhtlemise tõttu, kuna võib öelda, et meil on ühe patsiendi asemel vähemalt kaks − laps koos vanemaga, enamasti isegi kogu perega –, sama kehtib ka raviprotsessi kohta. Lihtsa näitena võin tuua, et väga erinev on see aeg, mis kulub lastel võrreldes täiskasvanutega vere- ja uriinianalüüside võtmisele või uuringute teostamisele. Seega ei saa lastearsti ja -õe ajakomponent olla vastuvõtu ja voodipäeva teenuste piirhindades samaväärne täiskasvanutega tegelevate arstide ja õdede omaga.

Üks probleemkoht on kindlasti tööjõupuudus, vähe on nii lastearste kui ka teisi lastega tegelevaid spetsialiste, kelle õpe tuleb läbi erinevate residentuuride. Probleem on ka vähenev lastearstide võrgustik maakondades, sest nii kaugeneb pediaatriline abi pere elukohast, kuid samas transpordi- ja ajakulu meil Eestis peredele ei kompenseerita. On juhtumeid, kus mujal piirkonna elav pere tuleb oma lapsega otse Tallinna Lastehaigla erakorralise meditsiini osakonda, sest nad teavad, et nende haiglas lastearsti ei ole. Meile on nii tuldud isegi Hiiumaalt.

Mille üle võime rõõmustada? Mis on meil pediaatrias hästi?

Õige ta on, et probleemide rägastikku ei tohi rõõmu kaotada. Kuigi meil on kahtlemata uusi probleeme, näiteks laste vaimne tervis, riskikäitumine ning autoimmuunhaiguste sagenemine, peab nentima, et laste tervis ja lasteabi kvaliteet on läbi aegade parimad. Oleme oma demograafilise ja sotsiaalse arengu ning tervishoiunäitajatega esirinnas ning vastsündinu- ja imikusuremuse poolest madalamate näitajatega riikide seas. Võib öelda, et Eesti on turvaline riik sünniks ja lapsepõlveks.

Millised on Eesti pediaatria kõige olulisemad verstapostid?

Olen pediaatriaga olnud seotud ligi 40 aastat. Selles virvarris, kus me oleme, ei teeks ma maha nõukogudeaegset süsteemi, kus oli mitmeid tugevaid aspekte, näiteks riiklik juhtimine. Kas me tänapäeval kujutaks ette, et igas maakonnas oleks maakonnapediaater, nagu oli tollal rajoonipediaater, kes juhtis laste meditsiiniabi korraldust? 1962. aasta Leida Kerese raamatus “Juhendeid lastearstile” on detailselt kirjeldatud pediaatrilist teenindamist linnades ja maapiirkondades.

Aga üldiselt on märkimisväärsed verstapostid Eesti pediaatria arengus olnud tõenduspõhise ravi kasutuselevõtt, vaktsineerimised, eelnevalt ebaeetiliseks peetud laste kliiniliste uuringute läbiviimine, lisaks on tõhusamaks ja peredele suunatumaks muutunud haiglaravi. Ka lastearstide väljaõpe on lastehaiguste residentuuriga tunduvalt paranenud.

Eestis on kaks suurt lastehaiglat, Tallinnas ja Tartus. Kuivõrd on need haiglad oma tegemistes seotud?

Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliinikuga on koostöö olnud tihe ja ladus. Regionaalsete haiglatena on meie eesmärk ühine – pakkuda parimat tõenduspõhist kõrgema etapi abi lastele. Kahte haiglat seob omavahel tihe teadustöö, kuid oleme teineteisele abiks ka keerulistes haigusjuhtudes, seda nii arutelu kui ka teisese arvamuse pakkumisega.

Milliseid võimalusi pakub rahvusvaheline koostöö?

Tallinna Lastehaiglal on välishaiglatega arvestatav rahvusvaheline koostöö, mis lisab meile arenguvõimalusi ja võimaldab pakkuda patsientidele parimat ravi. Oleme seotud mitmete Euroopa keskustega, näiteks Helsingi ja Turu Ülikooli lastekliinikutega, Charité Ülikoolikliinikuga Berliinis ja Great Ormond Street Hospitaliga Londonis, neid keskuseid on veelgi. Need koostöösuhted on arenenud arstkonna initsiatiivil. Mul on hea meel, et Tallinna Lastehaigla residentidel on võimalik viibida täiendõppel Soomes ning meie kolleegid läbivad doktoriõpet Helsingi ja Turu ülikoolides.

Lõpetuseks, kas teie arvates on Eesti lastele kättesaadavad uusimad ravivõimalused?

Julgen öelda, et kui ravi on olemas, siis meie lapsed seda ka saavad. Probleem on muidugi teatud harvikhaiguste korral, kuid näiteks riigieelarvest on selleks aastaks eraldatud 4,2 miljonit eurot selliste ravimite ja teenuste kulude katteks, mida ravikindlustus ei hüvita. Eesti on väike ja sellest tulenevalt suuname lapsi vajadusel ravile välisriikidesse, ravi eest tasub reeglina Tervisekassa. Kui perel on veel rahalist toetust vaja, abistavad ka toetusfondid ja annetajad.