Liighigistamine vajab ravi

Autor: Bret Kaldvee, dermatoveneroloogia resident, Dr Niine Nahakliinik. Artikkel ilmus mai Apteekris.

Higistamine on keha normaalne füsioloogiline reaktsioon. Eelkõige on seda vaja kehatemperatuuri reguleerimiseks. Teatud juhtudel on higinäärmed liialt aktiivsed ning higistamine toimub ka normaalse temperatuuri juures, kus keha jahutamist ei vaja (1).

Sellisel juhul on tegemist liighigistamise ehk hüperhidroosiga. Tihti algab see noores eas ning võib oluliselt häirida inimese elukvaliteeti. Liighigistamine võib esineda absoluutselt kõigis keha piirkondades, kuid kõige sagedasem on see peopesades, jalataldadel ning kaenlaalustes. See võib olla idiopaatiline, kuid võib esineda ka sekundaarsena teiste haiguste tõttu. Hüperhidroos jaotatakse kolmeks: emotsionaalselt indutseeritud hüperhidroos, lokaalne hüperhidroos ning generaliseerunud hüperhidroos (1).

Hüperhidroosi puhul on kirjeldatud ka geneetilist eelsoodumust, ¬on näidatud et 30–¬65%-l patsientidest on positiivne perekonnaanamnees. Arvatakse, et pärilikkuse eest vastutab kromosoom 14q (2;3).

Generaliseerunud hüperhidroos võib olla seotud autonoomse närvisüsteemi düsregulatsiooniga, kuid põhjuseks võivad olla ka infektsioonid, endokriinsed probleemid (hüpertüreoidism, hüperpituitarism, diabeet, menopaus, rasedus, feokromotsütoom, akromegaalia) aga ka näiteks neuroloogilised probleemid (parkinsonism), pahaloomulised kasvajad (müeloproliferatiivsed sündroomid, Hodgkini lümfoom), mõningad ravimid (antidepressandid), intoksikatsioon, võõrutusnähud alkoholist, aga ka teistest ainetest (2;3). Lokaalse hüperhidroosi põhjuseid võib samuti olla mitmeid: ¬on pakutud, et tegemist võib olla sümpaatiliste närvide ebanormaalse regeneratsiooni, ekriinsete näärmete arvu või jaotuse normist kõrvalekaldumisega, samas võib see olla põhjustatud ka teistest (tavaliselt vaskulaarsetest) probleemidest (1).

Generaliseerunud hüperhidroosi puhul, eriti mis algab pärast 20. eluaastaid, peaks kindlasti tegema täpsustavaid uuringuid võimalike põhjuste väljaselgitamiseks.

Epidemioloogia

Uuringud on leidnud, et hüperhidroosi all kannatab umbes 0,6 ¬1% rahvastikust (2), mõnede kirjandusallikate andmetel ulatub see isegi 3%¬-ni kogu populatsioonist (4). On leitud, et palmoplantaarset hüperhidroosi esineb jaapanlastel umbes 20 korda sagedamini kui teistes etnilistes gruppides. Meeste ja naiste suhe on 1:1. Hüperhidroosi all võib kannatada ükskõik mis eas inimene, erinevalt generaliseerunud hüperhidroosist algab lokaalne hüperhidroos tavaliselt lapsepõlves või teismeeas (1).

Primaarse hüperhidroosi diagnoosimiseks peavad olema täidetud järgmised kriteeriumid: liigne higistamine üle 6 kuu, lisaks 4 sümptomit järgmistest: higistamisest on haaratud eelkõige ekriinsete näärmete rikkad piirkonnad (kaenlaalused, peopesad, jalatallad); higistamine on bilateraalne ja sümmeetriline; higistamine puudub öösiti; higistamise episoodid on iganädalased; algus enne 25. eluaastat; positiivne perekonnaanamnees; igapäevased tegevused on häiritud (1; 2).

Ravi

Hüperhidroosi ravi on keeruline nii patsiendile kui ka klinitsistile. Üldised soovitused hüperhidroosi all kannatavatele patsientidele on kanda vabasid, mitteliibuvaid ja mittemäärduvaid rõivaid. Juhul kui riietus või jalanõud saavad niiskeks, siis peaks neid vahetama, kuna tihti põhjustab juba olemasolev niiske tunne probleemsetes piirkondades higistamise suurenemist. Hõbedat või vaske sisaldavad sokid vähendavad infektsiooniriski, aga ka ebameeldivat lõhna. Soovitatakse kasutada niiskust imavaid sisetaldasid ning vahetada neid sageli. Pesemiseks oleks hea kasutada seebivabasid pesuvahendeid. Juhul, kui patsient täheldab, et kofeiini sisaldavad söögid ja joogid halvendavad higistamist, siis peaks neid vältima. Samuti peaks võimalusel lõpetama ravimite tarvitamise, mis põhjustavad hüperhidroosi. Sümptomite vähendamiseks tuleks kasutada regulaarselt antiperspiranti.

Ravis kasutatakse nii süsteemseid kui ka lokaalseid preparaate, aga ka iontoforeesi ja botuliintoksiini süste. Selles artiklis peatume eelkõige lokaalse hüperhidroosi ravil, kuna generaliseerunud hüperhidroosi puhul on tihti vaja teha eelnevalt täpsustavaid uuringuid higistamise põhjuse välja selgitamiseks.

Toopilistest vahenditest kasutatakse kõige sagedamini lokaalseid antikolinergilisi preparaate, boorhapet, 2–5% parkhappe lahust, resortsinooli, kaaliumpermaganaati, formaldehüüdi ja alumiiniumisoolasid sisaldavaid tooteid. Kõikide nende preparaatide sagedasemateks kõrvaltoimeteks on riiete ja naha määrdumine, kontaktärrituse teke, limiteeritud ja suhteliselt lühiaegne toime (1).

Alumiiniumisoolad on põhilised hüperhidroosi puhul kasutatavad lokaalsed preparaadid. Toimemehhanismiks on alumiiniumi ja higinäärmetes asetseva keratiini interaktsioon, mis põhjustab näärmete oklusiooni. Arvatakse, et pärast pikaaegset kasutamist võib tekkida ka rakkude atroofia (3).

Alumiiniumisoolad on lisatud enamikele vabalt kättesaadavale higipulkadele kontsentratsioonis 1–2%, kuid liighigistamise probleemiga patsientidele jäävad need tihti liialt nõrgaks. Liighigistamise esmavalikupreparaadiks on suuremas kontsentratsioonis (15–20%) alumiiniumisoolasid sisaldavad tooted. Neid soovitatakse kasutada õhtuti enne magamaminekut kuival nahal; juhul kui toode hakkab toimima, võib kasutuskordasid vähendada. Ärrituse vähendamiseks soovitatakse hommikuti preparaat maha pesta, piirkonda võib neutraliseerida näiteks söögisoodaga. Toime peaks nähtavale tulema pärast 1-kuulist kasutamist. Alumiiniumisoolad on efektiivsed hüperhidroosi kergemate variantide puhul, kuid kahjuks piirdub toimeaeg 48 tunniga (2).

Süsteemsetest preparaatidest kasutatakse kõige sagedamini antikolinergilise toimega preparaate (propanteliinbromiid, glükopürrolaat, oksübutiin ja benstropiin), aga ka beetablokaatoreid (1,2).

Süsteemsete preparaatide puhul on probleemiks nende suhteliselt lai kõrvaltoimete spekter. Need võivad tekitada müdriaasi ehk pupillide laienemist, udust nägemist, suu ja silmade kuivust, tahhükardiat, pearinglust, probleeme urineerimisega, kõhukinnisust jne. Palmoplantaarse hüperhidroosi puhul võib olla kasu kaltsiumikanali blokaatoritest.

Vaieldamatult kõige efektiivsemaks mittekirurgiliseks lokaalse hüperhidroosi raviks on botuliintoksiini süstid probleemsesse piirkonda. Süstid tehakse intradermaalselt ning tänu nendele inhibeeritakse atsetüülkoliini vabanemist sudomotoorsetest sünapsidest. Toime sõltub oluliselt piirkonnast ning sellest, missugust toodet on kasutatud. Keskmiselt püsib toime 4–7 kuud, niikaua, kuni sudomotoorne innervatsioon on taastunud (3). Kõige sagedamini tehakse botuliintoksiini süste aksillaarselt, peopesadesse ja jalataldadele. Süstid on suhteliselt väheste kõrvaltoimetega ning patsientidele hästi talutavad. Regulaarse kasutamise järel on kirjeldatud süstide toimeaja pikenemist. Süstide tegemiseks võib suunata patsiendid dermatoloogi vastuvõtule.

Teatud juhtudel võib higistamise vähendamiseks kasutada ka kirurgilist ravi (lokaalne näärme ekstsisioon, sümpatektoomia jne). Sümpatektoomia puhul destrueeritakse kirurgiliselt liigse higistamise eest vastutav närviganglion. Enne kirurgilise ravi kaalumist peaksid kindlasti olema kõik lokaalse ravi võimalused kasutatud.

Komplikatsioonid

Raskemate hüperhidroosijuhtude puhul võib probleem häirida oluliselt patsiendi elukvaliteeti, kuna põhjustab sotsiaalseid probleeme, ebamugavust, riiete määrdumist, aga ka näiteks töövõimetust (patsiendid ei soovi esineda või kätelda).

Liigne higi võib ärritada nahka, põhjustades punetust või pindmisi valulikke erosioone. Aksillaarne hüperhidroos võib ebameeldiva lõhna tõttu suurendada veel enam sotsiaalset ebamugavust.

Lokaliseeritud primaarne hüperhidroos paraneb tihti vanusega. Sekundaarse lokaalse või generaliseerunud hüperhidroosi prognoos sõltub põhjusest (4).

Kokkuvõte

Hüperhidroos on oluline ja sage probleem, mille ravi võib olla keerukas ja aeganõudev. Üheks kõige efektiivsemaks ravivõimaluseks on botuliintoksiini süstid probleemsetesse piirkondadesse. Juhul, kui lokaalne käsimüügiravi ei anna oodatud tulemust, peaks patsiendi kindlasti suunama dermatoloogi vastuvõtule edasise ravitaktika planeerimiseks, kuna tegemist on oluliselt inimese elukvaliteeti langetava probleemiga.

Kasutatud kirjandus:

1.Schwartz R. Hyperhidrosis. URL= http://emedicine.medscape.com/article/1073359-overview.

2.Lakraj AA, Moghimi N. Hyperhidrosis: anatomy, pathophysiology and treatment with emphasis on the role of botulinum toxins. Toxins (Basel). 2013 Apr 23;5(4):821-40.

3.Schlereth T, Dieterich M. Hyperhidrosis--causes and treatment of enhanced sweating. Dtsch Arztebl Int. 2009 Jan;106(3):32-7.

4.Oakley A. Hyperhidrosis. URL=http://www.dermnetnz.org/topics/hyperhidrosis