Liigeste kaitsmine ja taastusravi podagra korral

Autor: Katti Kõrve, õendusjuht, Ida Tallinna-Keskhaigla reumatoloogiakeskus

Podagra on põletikuline liigesehaigus, mis kimbutab rohkem mehi ja vanemaealisi naisi. Podagra avaldub kusihappetaseme tõusuna (hüperurikeemia) organismis, korduvate valusate artriidiatakkidena, mille sagedasim esinemiskoht on suure varba põhiliiges, kuid podagraatakk võib esineda ka teistes liigestes, nagu kand, hüppeliiges, põlv jt. Pikaajalise kroonilise podagra korral on haiguse väljendus ka uraatide kogunemine kudedesse podagrasõlmede ehk toofustena, sealjuures võivad kusihappekristallid ladestuda nii nahaalustesse kudedesse, liigestesse kui ka neerudesse ja teistesse elundeisse.

Peamiselt satub podagrapatsient arsti juurde podagraataki vallandudes, siis on esmajoones oluline põletikuprotsessi ja valu vähendamine. Üks podagraatakk ei jää tavaliselt viimaseks ja siinkohal oluline, et patsient oleks järgmiseks korraks paremini valmis ehk teaks järgmist.

• Kiireks esmaabiks kortikosteroidisüsti näol peaks pöörduma EMO-sse, reumatoloogi või ortopeedi vältimatule vastuvõtule (juhul kui perearst ei süsti ise liigest).
• Põletikulise liigese jahutamiseks peavad olema kodus külmaaplikatsioonid, mida siiski ei või asetada otse nahale, vaid rätiku vahele, ja mida hoitakse järjest liigesel max 15 minutit, et vältida kudede külmakahjustust. Jahutamist võib korrata 30-minutiliste intervallidega.
• Kodus peaks olema kättesaadav vähemalt paariks võtmiskorraks sobiv valuvaigisti, millega kohe alustada.
• Valuvaigistav ravi peaks umbes 10–14 päeva vältel olema regulaarne, st mitte oodata valu tekkimist ja manustada valuravimit alles siis.
• Mittepiisava valuvaigistava toime korral on võimalik valuvaigisteid küll kombineerida, kuid mitte omavahel kahte NSAID-i. Sel juhul sobib NSAID-ile lisaks kas paratsetamool või peaks pöörduma arsti vastuvõtule valuravi tõhustamiseks.
• Podagrahoo ajal on täielikult keelatud alkohol, mis pidurdab uraatide väljaviimist organismist. Järgima peab rangelt puriinidevaest dieeti.

Ägeda haigushoo vaibudes vajab inimene nii ravi kui ka elustiilialast nõustamist, sh valu vähendamine, puriinisisalduse jälgimine toidus, piisav vedelikutarbimine, kehakaalu jälgimine jm.

Liikumisravi võimalused

Nagu kõigi teiste põletikuliste liigesehaiguste nii ka podagra korral on oluline osa taastusravil. Kehalise tegevuse tähtsust võitluses podagraga ei saa kuidagi alahinnata – see tagab parema vereringe, mis omakorda soodustab neerude ja soolestiku tööd ning tõhustab kusihappe väljutamist loomulikul teel; samuti on liikumine oluline komponent kehakaalu kontrollimises, tugevama luu- ja lihaskonna säilitamises, ainevahetusprotsesside tõhustamises.

Füsioteraapia eesmärgid ägedas faasis podagra korral on valu ja turse alandamine, liigeste liikuvuse ja lihasjõu säilitamine ning parandamine, aeroobse võimekuse säilitamine ja liigesekontraktuuride vältimine. Kõike seda on võimalik saavutada vaid patsiendi hea koostöö korral, juhul kui ta on teadlik järgnevast.

• Koormust tuleks piirata, anda liigestele rahu (liikuda vähem).
• Kasutada võiks liikumise abivahendeid (tugikepp, küünarkargud, rulaator).
• Liikumisel on abiks mugavad jalanõud, ortoosid ja tallatoed.
• Valu ja turse korral peaks kasutama külmaaplikatsioone.
• Abiks võib olla ka see, kui lamades tõsta haige jäse kehapinnast kõrgemale.

Podagra remissioonifaasis pööratakse eelnimetatud eesmärkidele lisaks tähelepanu veel ka koordinatsiooni ja tasakaalu parandamisele, aeroobse võimekuse säilitamisele ja vajadusel ka kõnnimustri parandamisele.

Muidugi on taastusravi vajadus individuaalne ja põhineb patsiendi hindamisel. Hindamiskriteeriumiteks on rüht, kõnnimuster, valu VAS-skaala järgi, liigeste liikuvus (goniomeetriga), lihasjõud (MMT skaala järgi 1–5 palli), aeroobne võimekus (nt kuue minuti kõnnitest) ja funktsionaalse võimekuse testid (nt UP&GO test).

Tasakaalu ja koordinatsioonitreening aitab parandada rühti ja sellega raskusjõu ühtlast jaotumist keha liigestele, samal ajal ennetab kukkumistest põhjustatud luumurde, kõõlusvenitusi ja -rebendeid. Tasakaaluharjutusi tuleks teha regulaarselt kaks korda nädalas.

Sobivad harjutused on

• varvastel-kandadel kõnd,
• tandemkõnd (kõndimisel asetatakse kand vahetult teise jala varvaste ette),
• seismine kinniste silmadega, ühel jalal, seismine tandemseisus (kand vahetult teise jala varvaste ees).

Aeroobse võimekuse arendamiseks soovitatakse liikuda mõõduka koormusega vähemalt 30 minutit päevas ning vähemalt 3–4 korda nädalas. Sobivad liikumismeetodid on kõnd, kepikõnd, vesivõimlemine, rattasõit, tantsimine. Suurema riskiga liigesekaebuste ägenemise suhtes on jooks, erinevad pallimängud, tennis, mäesuusatamine. Liigesehaige peaks aga vältima sagedast treppidest käimist, töötamist põlviliasendis ja sügavas kükkasendis ning hüppeid.

Väga hea treeningualternatiiv on vesivõimlemine, mis on näidustatud eriti ülekaalulistel patsientidel, aga ka tugevama valusündroomiga, kaugelearenenud artrootilise protsessiga ja väiksema aeroobse võimekusega isikutel, sest vees on võimalik vähenenud keharaskuse tingimustes sooritada kompleksset treeningut, mis muidu võib osutuda liiga raskeks või võimatuks. Soovitatav veetemperatuur liigesehaigetele harjutusteks on 30–34 kraadi. Kuna veekeskkond kergendab liigutuste sooritamist, võimaldab see patsiendil sooritada suurema amplituudiga harjutusi valutult. Tulemuseks on lihasjõu ja vastupidavuse suurenemine, samuti paranenud lihaskoordinatsioon ja tasakaal. Vees treenides on otstarbekas kasutada erinevaid lähteasendeid (püsti, selili, kõhuli). Ka treeningviiside valik vees on mitmekesine – kõnd eri suundades, jooks, väljaaste, hüpped, kükid, mängud, harjutused abivahenditega.

Venitusharjutusi probleemsetele piirkondadele soovitatakse teha iga päev. Venitusi teha rahulikus tempos tugeva valupiirini, hoides pinget umbes 20 sekundit 2–3 korda.

Treenimist peab alustama järk-järgult, vältides tugevat koormust haiguse ägeda faasis. Jälgida tuleks, et kui liigesevalu kestab pärast harjutuste tegemist kaks tundi ja enam ning liiges valutab veel ka järgmisel hommikul, siis tuleks analüüsida liikumisravi koormust ja võtteid.

Muud taastusravi liigid

Füsioteraapia on oluline ja sellega peaks tegelema regulaaselt, kuid samal ajal ei tohiks unustada oma jõu säästmist ja ökonoomset kasutamist. Tegevused, sealhulgas füsioteraapia, tuleks päeva peale ühtlaselt ära jaotada, et vältida ülekoormust ja sellest tulenevaid vaevusi.

Üks liikumisravi eesmärk on kindlasti kehakaalu jälgimine ja ülekaalu vältimine, sest ülekaal on oluline tegur podagra tekkes. Kehakaaluprobleemiga tegelemisel tuleks aga kindlasti jälgida, et kaalulangus ei oleks liiga kiire, sest tulemus võib taas olla järsk kusihappetaseme tõus. Kehalisel tegevusel tuleks vältida külmetamist, näiteks rattasõidul on oht käte külmetamiseks, samuti peab hoolitsema, et jalanõud oleksid sobivad, et deformeerunud labajala liigeseid mitte veelgi kahjustada.

Elektriravis ehk füüsikalises ravis on põletiku- ja valuvastase ning turset vähendava toimega meetoditest kasutatavad nii magnetravi, magnetlaser, ultraheliravi kui ka transkutaanne elektriline närvistimulatsioon (TENS). Elektriravi siiski ei ole kohaldatav kõigil patsientidel, vastunäidustusteks on näiteks kardiostimulaator, pahaloomulised kasvajad anamneesis või metallimplantaat protseduuri piirkonnas. Samuti ei pruugi elektriravi sobida puudulikult korrigeeritud hüpertooniatõve korral, ka südame rütmihäirete esinemisel.

Soojaravi kasutatakse podagra korral remissioonifaasis peamiselt muda- või parafiiniaplikatsioonidena. Soe parandab pehmete kudede elastsust ja verevarustust, vähendab liigesejäikust ja kroonilist valu. Soojaravi ei sobi sünoviidi ja haiguse ägeda põletikulise faasi korral. Vastunäidustused on samad kui elektriravil, kuid kardiostimulaatoriga tohib seda kasutada.

Sarnaselt soojaraviga aitavad lihapingete, kroonilise valu ja liigesejäikuse korral haiguse vaibefaasis ka erinevad massaažiliigid – klassikaline massaaž, lümfimassaaž, meemassaaž, veealune duššmassaaž jt. Ei sobi ägeda põletiku korral.

Külmaravis kasutatakse lokaalselt juba mainitud külmaaplikatsioone, jääkuubikuid, külmapihust, jäägeeli jm meetodeid. Ägeda, aga ka kroonilise põletiku ja valu korral on rakendatud ka ülikülmravi (külmakamber). Ülikülmravi peamised vastunäidustused on külmakartlikkus, Raynaud’ sündroom, klaustrofoobia, stenokardia, infarkti- ja insuldijärgne seisund, krooniline obstruktiivne kopsuhaigus ning rütmihäired ja kardiostimulaator.

Liigeste kaitsmine ja jalaprobleemid

Kuna podagra areng ja podagraatakkide kordumine viib tavaliselt liigesekahjustusteni, tuleb mõelda ka liigeste kaitsmisele. Siinkohal on paslik rääkida tegevusteraapia võimalustest podagrapatsiendi elukvaliteedi ja toimetuleku parandamisel. Tegevusterapeudi osaks on liigesekaitse ja energiasääste põhiprintsiipide õpetamine, abivahendite ja ortooside soovitamine ning kasutuse juhendamine. Samuti soovitab tegevusterapeut vajalikke keskkonnakohanduslikke meetmeid nii kodu kui ka töökoha suhtes. Kui võimlemist jalgadele koordineerib peamiselt füsoterapeut, siis kätevõimlemine on enamasti tegevusterapeudi pärusmaa.

Tekkinud labajalaprobleemide korral, aga ka nende ennetamiseks on võimalik patsient suunata jalaravikabinetti, kus on jalaraviõe abil võimalik lahendada mitmed deformeerunud labajala muutunud survepunktidest tingitud probleemid, samuti saab nõu ja abi jalanõude, tugitaldade ja leevendavate abivahendite valikuks ning õigeks jalahoolduseks kodus.

Kokkuvõte

Vaadates kõiki kirjeldatud taastusravivõimalusi, võib kindlalt väita, et igale abivajajale peaks leiduma sobivaid meetodeid enesetunde ja toimetuleku parandamiseks. Kuna aga podagra on krooniline haigus, siis on ilmselt mainimatagi selge, et käegakatsutavaks tulemuseks ei piisa üksikutest kaootilistest taastusraviprotseduuridest või -kuuridest. Siinkohal kohtamegi raskeimat etappi taastusravi tulemuslikkuse poole püüdlemisel – inimeste motiveerimist ja arusaama kujundamist, et oma tervise heaks on vaja muuta elustiili.

Kui patsient teeb füsioterapeudi juhendamisel kas või kakskümmend liikumisravi seanssi, siis püsivaks tulemuseks sellest ei piisa. Peaeesmärk on siiski spetsialisti juhendamisel õppida selgeks harjutused ja nende õige sooritamine, et neid regulaarselt ja süstemaatiliselt parema terviseseisundi huvides jätkata.

Selleks soovingi jõudu meile kõigile, et ikka nõu, jõu ja isikliku eeskujuga olla abiks inimestele, kes mõistavad, et taastusravi on vägagi aktiivne ravi ning sõltub suuresti abivajaja enda osalemisest selles tegevuses.

Artikkel ilmus detsembri Perearstis.