Liigesevalu on üks kõige enam esinevatest kaebustest

Autor: Aire Kiviväli, Ida-Tallinna Keskhaigla reumatoloog. Artikkel ilmus septembri Perearstis.

Kellel meist ei oleks kunagi liigesed valutanud? Liigesevalu ehk artralgia on valu, mis tingitud liigesest, teda ümbritsevatest kudedest või liigesest kaugemal olevatest struktuuridest.

Liigesevalu võib haarata ainult ühe liigese, aga samas võivad valutada ka kõik liigesed. Liigesevalu korral ei ole liiges turses ega punetav. Krooniline liigesevalu kestab üle kolme kuu.

Peamised liigesevalu põhjused on ülekoormussündroom, trauma, hüpermobiilsus, osteoartroos, viirushaigused, põletikulised liigesehaigused, ravimid, pahaloomulised haigused ja endokriinhaigused. Lihtsam on jagada liigesevalu valulike liigeste arvu järgi.

Ühe liigese valu

Ühe liigese valu on kõige sagedamini tingitud traumast (sh ülekoormussündroomist). Sellisel juhul on kindlasti vajalik korralik anamnees, sest trauma võib olla varasem. Ülekoormusvigastused võivad olla kõigis liigese struktuurides: tendinopaatiad, lihas-kõõlusstruktuuride ülekoormus (nt epikondüliit), pehmetes kudedes ja närvikoes, bursiidid, periostiit ning ka stressmurrud.

Ülekoormuse peamine põhjus on kas muutused keha biomehaanikas (lihaste balansi muutus, lihaste nõrkus, lihasstruktuuri muutused) või vale tehnika liigeste kasutamisel. Vastavas piirkonnas tekivad mikrotraumad ning need kuhjuvad. Ülekoormussündroom võib tekkida treeninguvigadest või ka vale tehnika kasutamisest sportimisel, tööl, muude hobide korral. Sageli näeme ülekoormussündroomist tingitud vigastusi rutiinseid tööliigutusi tegevate inimeste hulgas.

Ülekoormussündroomi näited on epikondüliit, deQuervaini sündroom, karpaalkanali sündroom, ileotibiaaltrakti sündroom, metatarsalgia, hüppaja põlv, jooksja põlv jne.

Mitme liigese valu

Oligoartralgia, kui haaratud on kuni neli liigest; polüartralgia, kui haaratud on rohkem kui neli liigest.

Polüartralgia peamine põhjuse on viirusinfektsioon. Sageduselt teine põhjus on noortel hüpermobiilsus ning vanematel inimestel osteoartroos.

Sagedamini tekitavad viirusinfektsioonidest liigesevalusid Ebstein-Barri viirus, adenoviirus, punetised, äge A-hepatiit, äge B-hepatiit ning äge C-hepatiit, HIV, mumps, leetrid, enteroviirus. Liigesevalu võib olla väga tugev, kestvus võib olla pikem kui viirusinfektsiooni enda pikkus. Enamasti on valu laialdane, valulikud võivad olla kõik liigesed.

Samuti tekitavad liigesevalusid bakteriaalsed haigused, näiteks borrelioos ning süüfilis. Liigesevalusid esineb ka sepsise korral, kuid siis on juhtivad põhihaiguse sümptomid.

Hüpermobiilsussündroom ehk sidekoe nõrkuse sündroom on sel juhul, kui liigeste liikuvus on suurem kui normaalselt. Liigesevalu tekib koormusel või pärast seda ja öösiti. Hüpermobiilsuse korral on sagedamini valu labakätes, randmetes, küünarliigestes, põlve- ja hüppeliigestes.

Osteoartroosist tingitud liigesevalu võib alata juba kolmekümnendates eluaastates, eriti kui on kaasasündinud liigeshaigusi, näiteks puusaliigese düsplaasia, eelnevad traumad. Osteoartroosi korral esineb lisaks hommikust stardivalu/kangust ning oluline on valu seos koormusega. Osteoartroosi korral on peamiselt haaratud labakäed ning põlve- ja puusaliigesed.

Reumaatilised haigused. Sageli võib põletikuline liigesehaigus alata liigesevaluga, kuid sel juhul on patsiendil lisaks veel muid kaebusi. Esineb liigeste kangust kas antud piirkonnas või mujal, samuti üldsümptomid, lihasvalu jne. Fibromüalgia korral esineb laialdane valu, mis on nii lihastes kui erinevate piirkondade pehmetes kudedes. Lisaks esinevad unehäired.

Veel põhjustavad liigesevalu erinevad kroonilised haigused ning ravimid, näiteks hüpo- ja hüpertüreoos, diabeet, akromegaalia, hemokromatoos, sarkoidoos, pahaloomulised kasvajad jt.

Ravimitest tingitud liigesevalu. Paljude ravimite kõrvaltoimetena on kirjas artralgia. Liigesevalu tekitavad fluorokinoloonid, statiinid; onkoloogilised ravimid, näiteks tamoksifeen, aromataas-inhibiitorid.

Liigesevalu põhjustavad labajalahaigused. Pes cavus ehk kõrge võlviga labajalg, mille korral on väike kontaktipind maaga ning jala jäikus on suurenenud. Sellise labajala korral esineb sageli plantaarfastsiiti. Lampjalgsuse sümptomid on labajala ligamentide lõtvumine, jalgade kiire väsimus, valu koormusel. Pikivõlv lameneb ning koormusel kanduvad valud ka hüppe- ja põlveliigestesse. Lampjalgsus põhjustab ka plantaarfastsiiti, samuti Achilleuse kõõluse valusid. Samuti tekitavad liigesevalusid haamervarbad, hallux valgus, hallux rigidus (suure varba liigese liikuvus on vähenenud). Ülepronatsioon ja -supinatsioon hüppeliigesest põhjustab valu nii hüppeliigeses endas kui ka labajalaliigestes.

Liigesevaluga patsiendi uurimine

Liigesevaluga patsiendi puhul on kõige olulisem anamnees ning objektiivne leid. Anamneesis on tähtsad patsiendi tegevus nii tööalaselt kui ka vabal ajal, samuti kõik harrastused – milliseid liigutusi teeb patsient tööd tehes, mis spordialaga ta tegeleb, kas kannab kõrge kontsaga jalanõusid, ega ole jalanõud kitsaks jäänud. Kindlasti tuleb arvestada, et inimesed taluvad koormust erinevalt. Vajalik on täpsustada eelnevalt põetud ning kaasuvaid haiguseid. Enamus liigesevalu põhjuseid selgub anamneesiga.

Oluline on küsida, kuidas liigesevalu tekkis, kas valu on seotud koormusega ja mis leevendab. Hinnata valu tugevust näiteks VAS-skaalal. Kas esineb mingeid muid kaebusi koos liigesevaluga, kas esineb üldsümptomeid?

Objektiivse leiu korral on tarvilik hinnata antud liigest ning teda ümbritsevaid kudesid. Kindlasti on vajalik antud piirkonna vaatlus, mitte ainult palpatsioon. Soovitatav on hinnata valulikku piirkonda sümmeetriliselt, ka juhul, kui valutab ainult üks liiges. Siis saab paremini mõista, kas antud liiges ei ole turses, punetav või deformeerunud. Kas valulik on liiges või hoopis teda ümbritsev kude? Kas palpatsioonil valu kiirgub või esineb ainult lokaalselt? Metakarpofalangeaalliigeste ja metatarsaalliigeste korral kasutada pigistustesti. Vajalik on liigese liikuvuse hindamine: kas liigutamisel esineb valulikkust, krepitatsioone või liikuvuse piiratust. Samal ajal jälgida, kas liigese piirkonnas on nahk patoloogiata, naha temperatuur normaalne.

Ainult liigesevaluga patsient kuulub esmatasandile, perearst peaks tegema vajalikud esmased uurimisvõtted, et leida liigesevalu põhjus. Esmatasandil on kõige tähtsamad uuringud anamnees ja objektiivne leid. Trauma kahtluse korral on soovitatav röntgeniülesvõte ning süsteemse haiguse kahtluse korral vereanalüüsid.

Süsteemse haiguse korral on alati lisaks liigesevalule veel midagi, näiteks palavik, nahalööve, liigeste turse, lihasvalu, isutus, kaalulangus, kaalutõus, väsimus.

Esmane käsitlus liigesevalu korral

Enamasti on patsientidel tegemist ühe liigese valuga, antud piirkonnas ei ole turset ega punetust. Tavaliselt need probleemid lahenevad ise ning raviks on vaja rahu, optimaalset koormust liigesele ja valuravi. Tavaliselt mööduvad kaebused 2–6 nädalaga.

Ülekoormussündroomi korral on soovitatav koormuse vähendamine, korduvate liigutuste vältimine, kasu on füsioteraapiast. Kõige olulisem on patsiendile selgitada probleemi põhjuseid. Sageli on valuravi ülekoormuse korral vähese efektiga, eriti kui probleemse piirkonna ülekoormamine jätkub. Mõnikord aitavad ka steroidisüstid. Spordiga seotud ülekoormussündroomide korral on väga vajalik füsioterapeudi ja/või spordiarsti konsultatsioon.

Hüpermobiilsuse korral on vaja tugevdada liigesestruktuure, abi saab lihaseid tugevdavatest harjutustest. Vajadusel füsioterapeudi konsultatsioon.

Osteoartroosi korral on soovitatav adekvaatne valuravi ning patsiendi füüsilise aktiivsuse säilitamine. Samuti aitab kaalu langetamine ning vajadusel liigeseid kaitsvad ortoosid.

Artralgia, mis võib üle minna reumatoidartriidiks. Kui järgnevatest sümptomitest esineb viis või enam, siis on suure tõenäosusega tegemist reumatoidartriidiga ning patsient vajab täpsemaid uuringuid: sümptomite kestvus alla ühe aasta, valulikkus metakarpofalangeaalliigestes, hommikune kangus üle ühe tunni, kaebused kõige suuremad varahommikul, peres reumatoidartriidiga patsient, raske on panna kätt rusikasse ning tere-test (pigistustest) positiivne (pigistades metakarpofalangeaalliigeseid).

Ravimid liigesevalu korral

Kui esineb ainult liigesevalu, siis kasutatakse valuraviks paratsetamooli. Kui on tegemist bursiidi või tendinopaatiaga, siis sobivad paremini mittesteroidsed põletikuvastased ravimid. Samuti võib kasutada toopilisi ravimeid, näiteks NSAID-geele jt.

Liigesevalu korral on kõige olulisem patsiendiga koos arutada liigesevalu põhjuseid ning leida lahendus, mis sobib ka patsiendile. Pole mõtet suunata valuga patsienti lihtsalt eriarstile, vahel aitab täiesti füsioterapeudi konsultatsioonist. Patsiendile valuravi määrates on vajalik ka patsiendi korduskonsultatsioon ravi toime osas ning leida koos patsiendiga põhjustele lahenduste otsimine.

Milline patsient vajaks kindlasti reumatoloogi konsultatsiooni?

Liigesevalu iseenesest ei ole põhjus reumatoloogi konsultatsiooniks. Reumatoloogi konsultatsiooni ei vaja hüpermobiilsussündroomiga, ülekoormussündroomiga ning osteoartroosi diagnoosimiseks suunatud patsient, keda kohtame oma vastuvõttudel siiski veel liiga sageli. Kindlasti ei ole vaja suunata reumatoloogile liigesevaluga patsienti, kellel puuduvad muud kaebused ning liigesevalu tekib ainult koormuse järel.

Reumatoloogi konsultatsiooni vajab patsient, kellel kahtlustatakse põletikulist liigeshaigust, s.t et on lisaks liigesevalule liigesekangust või liigestes sünoviiti ja/või on lisaks üldsümptomid.

---

Kasutatud kirjandus

1. van Steenbergen HW, et al. EULAR definition of arthralgia suspicious for progression to rheumatoid arthritis. Ann Rheum Dis 2017; 76: 491–496. doi:10.1136/annrheumdis-2016-209846.
2. 19 Common Foot Disorders. http://reference.medscape.com/features/slideshow/common-foot-disorders#p...
3. The Approach to the Painful Joint. http://emedicine.medscape.com/article/336054-overview.