Levinud suguhaigus on jäänud piisava tähelepanuta

Ajakirjas Infectious Diseases ilmus äsja Eesti autorite artikkel, milles hinnatakse seksuaalsel teel levivate infektsioonide esinemissagedust kõrge riskikäitumisega meese seas ning selgitatakse nende võimet põhjustada kaebusi („Prevalence of Mycoplasma genitalium and other sexually transmitted infections causing urethritis among high-risk heterosexual male patients in Estonia“, Stanislav Tjagur, Reet Mändar & Margus Punab).

Uuringu eesmärk oli hinnata seksuaalsel teel levivate infektsioonide esinemissagedust (Mycoplasma genitalium, Chlamydia trachomatis [CT], Neisseria gonorrhoeae [NG], Trichomonas vaginalis [TV]) kõrge riskikäitumisega meeste seas ning selgitada nende infektsioonide tekitajate võimet põhjustada kaebusi ja põletikulist reaktsiooni esmasuriinis.

Uuringu esimene autor, Tartu Ülikooli Kliinikumi androloogiakeskuse androloogia-uroloogia eriala arst-resident Stanislav Tjagur rääkis Med24-le, et viimastel aastatel on lisaks klassikalistele uretriidi tekitajatele (klamüüdia, gonorröa, trihhomonoos) üha enam pööratud tähelepanu ka Mycoplasma genitaliumile (MG). Paljudes maades ei kuulu MG rutiinsete seksuaalsel teel levivate infektsioonide (STLI) testide hulka ja haigust diagnoositakse sündroomselt, näiteks mitte-klamüdiaalne mitte-gonokokiline uretriit. Samas viitavad sagedased ravikuuride ebaõnnestumised ja MG tüvede kõrge makroliid-resistentsus selle infektsiooni suboptimaalsele käsitlusele.

Uuringu tulemused

Uuringu valimisse kuulus 825 meest vanuses 18-49,5 aastat, kes külastasid Tartu Ülikooli Kliinikumi androloogi, kahtlustasides endal suguhaigust. 193 (23,4%) patsienti olid positiivsed ühe või mitme seksuaalsel teel leviva infektsiooni suhtes. CT, MG, NG, TV ja kombineeritud STLI juhtumite esinemissagedus oli vastavalt 14,3%, 4,4%, 2,7%, 0,7% ja 1,3%.

NG-l oli suurim võime tekitada põletikku esmasuriinis (100%), sellel järgnes CT (72%), MG (63,9%) ja TV (33,3%). NG ja TV tekitasid kõige rohkem kaebusi patsientidel (keskmiselt 2,5 ja 1,8 kaebust patsiendi kohta). Samas olid pooled TV juhtudest ja ligi viiendik MG ja CT juhtudest asümptomaatilised.

„Seda on oluline meeles pidada – üksnes patsiendi kaebustele tuginemine suguhaiguste diagnostikas ei ole õige,“ ütles Tjagur. „Alati tuleb silmas pidada esmasanalüüside tulemusi ja patsiendi riskikäitumist.“

Uuringu järgi on kõige suurema levimusega suguhaigused Eestis Chlamydia trachomatis ja Mycoplasma genitalium, mille esinemissagedus oli vastavalt 14,3% ja 4,4%.

„Mycoplasma genitalium on jäänud ilma piisava tähelepanuta,“ leiab Tjagur. Põhjuseid on tema sõnul mitu: esiteks on MG kliinilises maailmas „noor“ bakter, võrreldes teiste n-ö „klassikaliste“ uretriidi tekitajatega (klamüüdia, gonorröa). Teiseks, MG ei kuulu terviseameti raporteerivate suguhaiguste hulka (klamüüdia ja gonorröa kusjuures on). Kolmandaks, MG testimine ei ole Eestis laialt levinud. Näiteks seda bakterit enamasti ei testita või testitakse valikuliselt, mitte süsteemselt. „Sellest on olnud ka diskussiooni hiljuti toimunud Seksuaalsel Teel Levivate Infektsioonide Eesti Ühingu 19. konverentsil Rakveres.“

Tjagur avaldas arvamust, et Mycoplasma genitaliumi süsteemne testimine võiks olla võrdsel tasemel nii naiste kui ka meeste seas.

„Teiseks, enne kui minna edasi suguhaiguste testimisele, tuleb patsiendil ikkagi riskikäitumist uurida, sest sellest tihtipeale sõltub uuritavate haiguste spekter ja maht,“ lisas ta. „Tihtipeale on vastuvõtu ajal delikaatsete küsimuste esitamine ebamugav nii arstile kui ka patsiendile, mille tõttu suur osa tähtsatest vihjetest võib jääda märkamata. Spetsiaalsete riskiküsimustike loomine ja igapäevatöös rakendamine (elektroonselt või paberkujul) võib seda „ebamugavust“ oluliselt vähendada ning diagnoosimisprotsessi kiirendada.“

Ka ei ole piiratud rahaliste resursside tingimustes meelevaldne testimine „kõigile“ võimalikele suguhaigustele igati põhjendatud ning teatud universaalse käsitlusalgoritmi loomine riskiprofiili alusel selles osas suureks abiks, lisas ta.

Tjagur kinnitas, et tal on kindlasti plaanis jätkata uuringutega suguhaiguste osas.

„Uuringumaterjalid ja -ideed olemas – plaanis on hinnata uretriidi diagnostikat uute meetoditega, STI-positiivsete meeste riskikäitumisprofiili detailsemat analüüsi, M. genitaliumi resistentsuse levikut, hinnata Ureaplasma urealyticumi ja Ureaplasma parvumi rolli uretriidi tekitajatena,“ täpsustas ta.