Kuressaare haigla aasta arst: maakonna lastearst peab oskama kõike

Kuressaare Haigla tunnustas aasta lõpus oma töötajaid. Aasta arstiks valiti pediaater Ülle Käsk.

Kuidas te jõudsite pediaatria erialani?

Minu ameti valik on nagu mingi kiiks, sest teadsin juba varakult, et tahan saada lastearstiks. Arvasin vist, et kui meeldib lapsi hoida ja nendega tegeleda, siis see on piisav põhjus. Suguvõsas mul arste ei ole. Ülikooli astudes toimus vestlus ja seal esitati tore küsimus – kui oli vaadatud üle minu vanemate elukutsed – kas ma EPA-sse ei oleks tahtnud minna? Ma ei ole oma otsust kahetsenud, sest lapsed meeldivad mulle jätkuvalt.

Mis tõi teid just Saaremaale?

Kuna olen põline saarlane ja elanud maakohas, siis sai selgeks, et n-ö suurlinna elu ei ole minu jaoks. Nii ma kodusaarele naasesin. Mulle meeldib elada Kuressaares, kus saan liikuda jalgsi ja rattaga ning ükski vahemaa ei ole pikk. Kus suvel on melu ja talvel vaikelu.

Milline on lastearsti töö maakonnas?

Lastearsti töö maakonnas on veidi võrreldav perearsti tööga – peab valdama kõike. Elustad ära ühe vastsündinu, rõõmustad, et oled saanud ta hingama, ja siis tuled 17-aastase diabeediga neiu juurde, kes on raskest ketoatsidoosist välja toodud ja küsib, miks ta peaks oma tervise eest hoolitsema, kui tal pole elamise isu. Kõige keerulisemad ongi psüühikaprobleemid.

Kas lastearst on maakonnas vajalik? Haiglatöös kindlasti. Selleks, et säilitada mingitki kvalifikatsiooni, peab tegema ka ambulatoorset tööd. Teisalt saan aru, et perearstid on tänapäeval ise nii targad ja nutikad, et saavad enamus asjadega hakkama ja saadavad lapse probleemide korral juba spetsialist-pediaatrile. Nii et ma ei teagi, kas ja kui vajalik on maakonnas pediaater.

Milline on olukord pediaatritega Saaremaal?

Olen haiglas ainuke pediaater. Mul on suureks abiks kolleeg, taastusravi arst, kellel on samuti pediaatri kutse. Tema asendab mind ja aitab nädalavahetuste koduvalvetega.

Minu tööks on tegelus vastsündinutega sünnitusosakonnas, haiged lapsed lasteosakonnas ja ambulatoorne vastuvõtt. Lisaks käin ühe perearsti juures vastu võtmas ning jälgimas terveid imikuid ja väikelapsi.

Kuna Kuressaare haiglas on sünnitusosakond, siis tähendab see ootamatuid ja kiireid väljakutseid ka töövälisel ajal. Igal õhtul panen igaks juhuks valmis riided, mida siis öösel kiirelt selga tõmmata, kui peaks olema vaja minna. Seda ei juhtu sageli, kuid valmis peab olema. Võin öelda, et mul on kaks nädalavahetust kuus, mis on täiesti kohustustest vabad. Kui juhe on kokku jooksnud ja vaim ikka täiesti väsinud, siis olen vahel lihtsalt julmalt telefoni välja lülitanud. Nii on. Õnneks on nii sünnitus- kui ka lasteosakonnas väga tublid ja kogenud õed, kes saavad hakkama. Samuti tublid anestesioloogid ning EMO-arstid.

Vahel võib nalja teha, et pediaatrist tuntakse puudust vaid siis, kui teda mingil põhjusel kätte ei saa.

Mis on peamised probleemid, millega lapsed teie juurde jõuavad?

Sageli haige laps, kõhu- ja peavaludega, ülekaalu ja söömisprobleemidega lapsed. Väga sagedaseks on muutunud logopeedilise probleemiga lapsed, kes suunatakse lastearstile, et tehtaks aju-uuringud. Allergiat on järjest rohkem.

Mis mind murelikuks teeb? Laste ülekaal ja vähene liikumine. Piiramatu arvutis ja nutiseadmes olemise aeg ning sellest tulenevad probleemid. Olen ühe 10-aastase lapse n-ö pealaest jalatallani ära uurinud, kuna kaebuste ampluaa oli lai ja pidevalt muutuv alates sellest ajast, kui laps sai endale arvuti ja hakkas seal igapäevaselt mängima. Alles siis, kui enam midagi uurida ei olnud, nõustusid vanemad, et probleemid on arvutimängust. Viimasel ajal on muutunud sagedaseks vestlused vanematega, kes sünnitusosakonnas teatavad, et keelduvad vaktsiinidest, kuna tänu vaktsiinidele olevat palju ATH-ga ja autistlikke lapsi. Neid vanemaid on väga raske ümber veenda, sest dr Google jääb enamasti võitjaks. Aga kui siis vaktsineerimata pere lapsed jäävad läkaköhasse, küsib ema minu käest „Kuidas me nüüd ennast kaitseme?“. Mida vastaksite?

Mis teile teie töös rõõmu teeb ja millest puudust tunnete?

Lapsed teevad rõõmu – kui nad on terved või paranevad haigusest. Just väikelapsed oma muhedate ütlemiste ja tegemistega ning vastsündinud ja imikud oma targa ning kavala pilguga. Näiteks olukord, kus 3-aastane tüdruk vaatab peale palaviku krampi arsti valges paberkitlis ja ütleb „Keeruta!“ . Keerutasingi paar korda ja arvasin, et ega see kittel ikka väga lehvida ei taha, kuid selle peale teatas väike preili tõsiselt „Aga keeruta rohkem!“.

Millest puudust tunnen? Tahaks üsnagi sageli arutada üht või teist haiget ja tema probleemi, sest enamasti tekivad just valjusti arutades uued mõtted ja lahendused. Aga mis sa siin omaette ikka räägid! Kui väga häda käes, siis võtan telefoni ja helistan headele kolleegidele Tallinna. Ma olen väga tänulik, et mul on seal mitu imetoredat ja tarka kursusekaaslast, kes mind igal kellaajal oma nõuannetega aitavad.

Uskuge või mitte, aga saarlased on teistmoodi. Heas mõttes. Kui vaatan haiglas olevate laste vanemaid, siis imetlen nende rahulikkust ja mõistmist. Püüan alati ka neid tänada, kui laps on paranemas ja minnakse koju, sest lapse paranemine sõltub vägagi palju lapsevanema suhtumisest. Tuleb kohe juurde lisada tsitaat filmist „Siin me oleme“ – mõni „hull“ eksib vahel ära ka siia! Seda heas mõttes, sest see lisab elule ja tööle vürtsi.