Kuido Nõmm: saame EMOs hakkama, kuni tagauksed on avatud

Missugune on olnud koroonaajal töö erakorralise meditsiini osakonnas?

See on kestnud üle pooleteist aasta ja see aeg pole olnud ühesugune. Esimese laine ajal kartsime kõige hullemat ja tänu sellele, et kõik kartsime, kaasa arvatud riigijuhid, saime õigel ajal piduri peale. Koroonahaigeid ei olnud massiliselt ja meil oli isegi valmisolek rohkem inimesi vastu võtta. Kliinikumis tekitasime kaks EMO-t, millest üks oli puhas EMO mitte COVIDi-haigete jaoks ja must EMO COVIDi-haigetele. Sel ajal olid meie teadmised sellest haigustest oluliselt väiksemad kui praegu.

Kui esimene laine sai läbi, lootsime kõik, et sellega asi piirdub ning hullemaks enam ei lähe. Möödunud sügisel nägime siiski, kuidas olukord hakkas kiiresti muutuma ning vaadates muu maailma statistikat, oli selge, et asi läheb hulluks. Nii ka läks. Meie teadmised COVID-19 haigusest olid selleks ajaks juba palju paremad. Kui esimese laine ajal kartsime, et võime varustusega jänni jääda (õnneks ei jäänud), siis teise laine ajal seda muret polnud. Käsitlesime haigeid samas osakonnas, lihtsalt isoleerides. Tekitasime erinevate ruumide arvelt juurde isolaatoreid ja olime valmis osakonnasiseselt ümber kolima, et koroonapatsiente ära mahutada.

EMO vaates pole tegelikult küsimus üldse niivõrd koroonahaigetes kui pigem infektsiooniga haigetes. Meil on haiglasisene kokkulepe, et kui on teada COVIDi-haige, kes vajab haiglaravi – enamasti tulevad nad kiirabiga –, siis lähevad nad otse osakonda. Ehk päris COVIDi-haiged meid niipalju ei puudutagi. Palju suurem probleem on see, et me ju ei tea, kes on COVIDi-haige. Peame suhtuma kõikidesse infektsiooniga haigetesse selliselt, kuni pole tõestatud vastupidist. Selleks, et kaitsta teisi patsiente ja personali, võtame kõiki palaviku või respiratoorsete sümptomitega patsiente, kes EMOsse tulevad, kui potentsiaalseid COVIDi-haigeid ja paigutame nad isolaatorisse. Kuni pole vastust koroonatestile, tegeleme nendega kaitsevarustuses. See tähendab EMO jaoks olulist ressursikulu. Kuni 10 protsenti EMOsse pöördujatest on infektsiooniga või respiratoorsete nähtudega. Loomulikult, kui patsient on kriitilises seisundis, siis me paigutame ta selleks eraldi saali, kus kaitsekostüümis meeskond läheb kohe temaga tegelema.

Praeguse laine ajal, kui hakkame jälle tippu jõudma, testime ära ka kõik haiglasse minevad haiged, kel pole infektsiooni. See tähendab täiendavat raha ja ajakulu, aga peaaegu igapäevaselt on mõni haiglasse tulev asümptomaatiline patsient, kelle test osutub positiivseks.

Kas nüüd, kui haigestumus jälle tõuseb, mõjutab koroonaolukord ka muud EMO tööd peale selle, et kõiki tuleb võtta kui võimalikku COVIDi-haiget?

Teise laine ajal oli näha, et koroonaviiruse leviku tipus jäi ülejäänud kergemaid pöördumisi EMOsse vähemaks. Ajakirjandus rääkis, et EMOd on ülekoormatud ja inimesed kartsid, et võivad sealt ka ise nakkuse saada. Praeguse laine ajal ma seda ei julge väita. Täna ütles professor Joel Starkopf, et haigla jaoks on hullemad päevad veel ees ("Joel Starkopf: olukorda saame muuta ainult vaktsineerides", 8.10.2021). Meil on juba praegu mitu osakonda COVIDi-haigete jaoks. See on väga suur probleem mitte COVIDi-haigetele ja ka EMO-le, sest meil on ju vaja paigutada haigla osakondadesse mitte COVID-patsiente.

Kuidas töötajad sellele kõigele vastu peavad?

Erinevalt. Läbi lainete on olnud haiglasse juurde vaja täiendavalt inimesi COVIDi osakondadesse, kuid neid ju põllult või tehasest kutsuda ei saa, vaid nad peavad olema meditsiinilise haridusega. Õed, põetajad ja ka arstid on oodatud COVIDi osakondadesse appi. Kahjuks tundub, et läbi nende lainete on valmidus kaasa teha vähenenud, sest inimesed on niigi koormatud. Tahtmine COVIDi osakonnas töötada on vähenenud. Inimesed töötavad ja pingutavad, aga mulle tundub, et aina väiksema innuga. EMOs saame oma tööga seni veel hakkama, kuni meil on tagauksed – selleks, et saame esiukse lahti hoida, peab meil olema tagauks ehk patsiendid peavad edasi liikuma. Kui see on järjest rohkem blokeeritud, siis on patsiendid meil kauem, nad on raskemad, ja see suurendab meie inimeste tööd.

Üha enam on räägitud ravimitest, mis võimaldaksid COVID-19 ravida. Mina neile väga ei loodaks. Ravi on ikkagi neile, kes on juba nakatunud. Vaadates, kui palju kliinilised uuringud aega võtavad, siis lähiajal ei ole ravimitest küll abi oodata. Inimestele, kes arvavad, et ei maksa vaktsineerida, sest küll vajadusel ravitakse, võin öelda, et selle laine ajal need ravimid kindlasti kohale ei jõua ja kaldun arvama, et ka mitte järgmise laine ajal, mis tuleb niikuinii.

Kuna haigestumus ja haiglate koormus taas kasvab, siis kas peaks riigi tasandil võtma vastu otsuseid, et midagi muuta?

Ma olen täiesti kindel, et peaks. Me oleme Euroopa Liidu riikide seas nakatumiste osas eesotsas. Haigestumine haigestumiseks – kui inimene on vaktsineeritud, siis nakatunud inimene ei põe raskelt ehk tegemist on kergemat sorti respiratoorse infektsiooniga ja see meid ju nii väga ei morjendakski, aga halb näitaja on see, et haiglate koormus kasvab ja raskeid haigeid tuleb juurde. Kindlasti peaks riik tegema midagi selle jaoks, et haiguse ülekandumist vähendada ja saavutada vaktsineerimise eesmärgid. Olen nõus nende poliitikutega, kes ütlevad, et valitsus ja sotsiaalministeerium pole oma tööga hakkama saanud ja eesmärgid on täitmata. Põhjendusi võib olla erinevaid, aga fakt on see, et me pole jõudnud sinna, kuhu tahtsime jõuda. Selge see, et enne valimisi pole Keskerakond nõus ühtegi liigutust tegema, et negatiivset sõnumit enda peale võtta, aga lõpuks peab keegi vastutama (tervise- ja tööminister Tanel Kiik kuulub Keskerakonda - toim). Kui asjad ei liigu, peab juhti vahetama. Praegu on ohverdatud ettureid.