Kristo Ausmees: erektsioonihäire põhjused ja ravi

Autor: Kristo Ausmees, MD, PhD, meestearst, Medita kliinik

Laiemalt võttes jaotatakse seksuaalhäired kolmeks: ejakulatsioonihäired, libiido muutused ja erektsioonihäired. Tihti esinevad seksuaalhäiretega meestel erinevad patoloogiad ka koos, mis võimendab probleeme veelgi.

Kuigi enneaegne seemnepurse on tõsine probleem ligi 90%-l selle häire all kannatavatest meestest, pöördub neist abi saamiseks arsti poole vaid tühine osa. Ejakulatsiooniprobleemid süvenevad vanuse kasvades ja on tihti seotud samaaegsete urineerimis- ja erektsioonihäirekaebustega.

Libiido langus, mis on enamasti seotud väsimuse, stressi, paarisuhtekonfliktide, metaboolse sündroomi komponentide, aga vanematel meestel eelkõige meessuguhormooni testosterooni taseme langusega, on seksuaalhäirete teine oluline komponent. Testosteroon omab tähtsust nii peenise kui ka kesknärvisüsteemi normaalses toimimises. MMAS-uuringu (Massachusets Male Ageing Study) andmetel väheneb testosteroonitase üle 30-aastasel mehel keskmiselt 1% aastas. Hormoonide taseme muutus on üheks olulisemaks põhjuseks, miks vanematel meestel esineb rohkem seksuaalhäireid ja seksuaalse huvi vähenemist. Testosteroonitaseme langust ehk hüpogonadismi esineb kuni ühel neljandikul üle 50-aastastest meestest – tihti on see lisaks libiido langusele seotud ka depressiooni, unehäirete, füüsilise vormi halvenemise, suhkruhaiguse, vererõhu tõusu, luuhõrenemise ja vaimse võimekuse langusega.

Seksuaalhäired on Eesti meeste seas levinud

Seni suurim ja maailmas enim tsiteeritud meeste vananemise MMAS-uuring näitas, et üle 40-aastaste meeste risk erektsioonihäire tekkeks on ligi kaks korda suurem kui kümme aastat noorematel ning risk kahekordistub veelgi järgmisel elukümnendil. MMAS-uuringu alusel esineb ligi pooltel 40- kuni 70-aastastest meestest erektsiooniprobleeme, seejuures ühel kolmandikul uuritud meestest on kaebused keskmise või suure tugevusega.

Sarnased andmed Eesti kohta on üsna vähesed, peamiselt saab toetuda Tartu piirkonnas 2004. aastal korraldatud Euroopa Meeste Vananemise Uuringu (European Male Ageing Study – EMAS) tulemustele. Üllatusi see uuring ei pakkunud – seksuaalhäired on ka meie meeste hulgas üsna levinud. Uuringul osalenud 40- kuni 79-aastastest Eesti meestest elab regulaarset seksuaalelu 73%, mis oli uuritud kaheksa Euroopa regiooni kõige madalam näitaja. Tartu piirkonna meeste hulgas hindas oma seksuaalsust nõrgaks või mittepiisavaks 43% uuritutest, Rootsis ja Belgias oli selliseid mehi alla ühe neljandiku.

Ilmselt on seksuaalsus või sellest tulenevad probleemid üks olulisemaid komponente, mis mõjutab Eesti meeste depressiivsust ja suuremat enesetappude suhtarvu, lühemat keskmist eluiga ja krooniliste haiguste avaldumist võrreldes Euroopa eakaaslastega.

Erektsioonihäire riskifaktorid

Oluline seksuaalhäirete riskifaktor on seksuaalelu ebaregulaarsus või puudumine. Eelnev pikk seksuaalelu paus tekitab ebakindlust ja hirmu vahekorra ebaõnnestumise ees, riski suurendavad veelgi kaasuvad haigused. Brasiilias on eelnevalt vallaliste ja seksuaalkogemusteta meeste kõige suuremateks erektsioonihäire riskifaktoriteks vanus, diabeet, depressioon ja urineerimishäired.

Tervisehäirete tekkel on peaaegu alati mingi vallandav põhjus. Kui küsida tavalise mehe käest, millised on meeste seksuaalhäirete peamised põhjused, siis enamasti on vastuseks suitsetamine, kõrge vererõhk, ülekaal, vähene liikumine ja manustatavad ravimid. Viimastel aastatel maailma erinevates piirkondades tehtud uuringud näitavad, et sarnaselt eelnimetatutega tuleb vähemalt sama olulisteks riskifaktoriteks pidada ka eesnäärme ja kusepõiega seotud patoloogiaid. Austrias ligi 3000 mehel läbi viidud uuringud näitavad, et urineerimishäireid põhjustavad alumise kusetrakti kaebused on erektsioonihäire riskifaktorina võrreldavad nii hüpertensiooni, düslipideemia kui ka 2. tüüpi diabeedi ehk metaboolse sündroomi (MS) komponentidega.

Seni suurim seksuaalsuse riskifaktorite hindamiseks tehtud uuring, mis toimus kuues Põhja-Ameerika ja Euroopa riigis (Multinational Study of Ageing Male – MSAM), näitas, et erektsiooni- ja urineerimishäired esinevad sõltumata kaasuvatest faktoritest enamasti koos. Samasugune seos leiti ka ejakulatsioonihäirete ja urineerimiskaebuste vahel. Ka eesnäärme mahu suurenemisel on leitud seos seksuaalfunktsiooni langusega.

MS kui riskifaktor on organismis seotud sümpaatilise närvisüsteemi osakaalu kasvu, aterosklerootiliste muutustega veresoontes ja verevoolu vähenemisega organismis.

Metaboolne sündroom mõjutab ka lämmastikoksiidi (NO) ja sellega seotud ensüümide taset väikevaagna organites. NO on multifunktsionaalne molekul, mis ühe positiivse toimena aitab kaasa veresoonte lõõgastumisele. Peenises tähendab NO langus lihtsustatult verevarustuse ja võimaliku erektiilsuse langust, aga näiteks eesnäärmes ja kusepõies põhjustab pikaajaline NO taseme madaldumine silelihaste lõõgastumishäireid, mis viib obstruktiivsete kusemishäirete tekkeni. NO langust kompenseerivad hästi mitmed PDE-5 ensüümi inhibeerivad erektsioonihäirete ravis kasutatavad ravimid.

Erektsioonihäire ravi

Erektsioonihäire efektiivse ravi peamiseks eelduseks on kindlasti tervislikud eluviisid ning hea ja toetav paarisuhe.

Seksuaalteraapia. Umbes 25%-l meestest on erektsioonihäire põhjustajaks psühhogeenne faktor. Sellisel juhul kasutatakse ravi ühe osana seksuaalterapeutilist psühholoogilist nõustamist. Nõustamise eesmärk on vähendada pinget, stressi ja sooritushirmu ehk parandada seksuaalsuhet. Oluline on, et nõustamine toimuks üheaegselt mõlemale partnerile.

Tihti kasutatakse seksuaalteraapiat täiendava vahendina lisaks teistele ravimeetoditele.

Tablettravi

Tablettravi ehk PDE-5 inhibiitorid on enamiku ravijuhiste alusel hetkel nn esimese rea ravimeetod. Toimeainetest on apteekides saadaval sildenafiil, tadalafiil, avanafiil ja vardenafiil. Olulisemateks pikaajalise tarvitamise kõrvaltoimeteks on peavalu, vererõhu langus, seljavalu, iiveldus ja lihasevalud. PDE-5 inhibiitorite kasutamise absoluutseks vastunäidustuseks on samaaegne nitraatpreparaatide kasutamine.

Ravimeid eristab erinev toimekiirus ja -kestus. Seetõttu on raske anda üldist soovitust, milline ravim toimiks kõige paremini. Kliinilise kogemuse alusel võib kinnitada, et ravimi toime on individuaalne ning tihti on see seotud ka kaasuvate ravimite kõrvaltoime(te)ga. Kindlasti on oluline, et esmase ravi järel oleks mehel võimalus anda tagasisidet oma raviarstile ning vajadusel ravi jätkata või muuta.

Teise rea ravimeetodid

Meestel, kellel ei anna esmane ravi PDE-5 inhibiitoritega soovitud tulemust, soovitatakse kasutada süstitavat või geelina kusetorusse manustatavat alprostadiili. Peale ravimi manustamist ei ole toime kestuse ajal soovitatav urineerida. Olulisemad kõrvaltoimed pikaajalisel kasutamisel on peenise valulikkus, valulik erektsioon, priapism ja kavernooskehade sidekoestumine. Kasutamise absoluutne vastunäidustus on teadaolev ülitundlikkus alprostadiili suhtes, priapismirisk ja vereloomehaigused.

Artikkel ilmus septembri Apteekris.