Kodade virvendus- ja laperdusarütmia sarnasusest ja erinevusest
Kodade virvendus- ja laperdusarütmia on üldpopulatsioonis ning eriti eakate inimeste seas väga sagedased rütmihäired, mis põhjustavad olulist koormust meditsiinisüsteemile nii pöördumistega rütmi taastamiseks kui ka hospitaliseerimistega südamepuudulikkuse või tüsistusena tekkinud isheemilise insuldi tõttu. Seetõttu on oluline olla kursis nende rütmihäirete olemuse ning käsitluse põhitõdedega.
Avaldatud
Viimati uuendatud
Autor: Anna Maria Punab, kardioloogia resident, Tartu Ülikooli Kliinikum
Kodade virvendusarütmia (KVA) on kõige sagedasem täiskasvanutel esinev püsiv rütmihäire, mille esinemissagedus lääneriikide täiskasvanute üldpopulatsioonil põhinevate uuringute alusel on 2–4% (1). KVA esinemine sageneb oluliselt vanusega ning Euroopa päritolu 55 aasta vanustel inimestel on risk elu jooksul KVA kujunemiseks ~1/3 (2, 3). Ennustatakse, et valdavalt demograafilistest muutustest tulenevalt suureneb selle levimus järgmise 40 aasta jooksul kaks korda (4). Kodade laperdusarütmia (KLA), mille esinemissagedus samuti suureneb eaga, esineb KVA-ga võrreldes rohkem kui kümme korda harvemini (5, 6).
Kuigi KVA ja KLA korral on tegemist täiesti erinevate rütmihäiretega kodade aktivatsioonisageduse, substraadi ja elektrofüsioloogiliste mehhanismide tasemel, võivad need kaks rütmihäiret sageli esineda samal inimesel. Mõlemal rütmihäirel on suuremas osas ühised riskitegurid ning mõlemad kannavad endas oluliselt suurenenud südamepuudulikkuse, isheemilise insuldi tekke ja suremuse riski (1, 5). Seetõttu on ka mõlema rütmihäire käsitluse põhiaspektid ühised – antikoagulatsioon, rütmi taastamine või kohene sageduskontroll ja riskifaktorite agressiivne ohjamine (1, 7).