Kiirabi 2023 | Haiglaeelne transfusioon traumahaigetele

Autor: Doris Karask, meditsiinitoimetaja

15. septembril toimus Tartus Eesti Kiirabi Liidu (EKL) konverents „Kiirabi 2023“. Ürituse kava oli tihe ja mitmekülgne – käsitletud teemad varieerusid kiirabi hetkeseisu puudutavatest näitajatest tulevikuvisioonideni, lisaks räägiti kiirabitöötaja rollidest väljaspool operatiivtööd ning esitusele tuli ka mitu põnevat haigusjuhtu. Med24 avaldab valiku konverentsi ettekannete ülevaadetest. Pikem ülevaade ilmub oktoobri Lege Artises.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini arst dr Triinu Keskpaik rääkis haiglaeelsest transfusioonist traumahaigetele. Praegune seisukoht on, et ainuke vedelik, mida traumahaige vajab, on kiirabiauto diisel – see tähendab, et olulisim on jõuda kiiresti haiglasse. Haiglaeelses etapis ei soovitata vaatamata verekaotusele suures hulgas infusioonilahuseid manustada, samas kui militaarmeditsiinis kasutatakse sel juhul vereülekandeid.

Eestis on trauma kolme peamise surmapõhjuse seas, samuti tingib see paljude inimeste invaliidistumise. Verejooks on traumasurmade põhjustest teisel kohal. Põhja-Eesti Regionaalhaiglas on alates 2020. aastast haiglaeelse vereülekande võimekus – seni on kasutatud 0-negatiivset erütrotsüütide suspensiooni, aga praegu minnakse üle täisverepreparaadile. Juhendite järgi peaks traumahaige liikuma sündmuskohalt otse traumakeskusesse, see aga pikendab prehospitaalset etappi, mis veelgi suurendab haiglaeelse vereülekande mõttekust. Kirjanduse alusel tuleks traumahaigele teha vereülekanne näiteks juhul, kui on tekkinud traumaatiline südameseiskus. Kui patsient on elus, siis tuleks transfusiooni teha, kui kaotatud on üle 30% (pakutakse ka 15%) verest, verekaotuse hindamiseks on olemas spetsiaalne tabel. Kasutatakse ka kolmekomponendilist hindamist, milleks on trauma mehhanism (laskevigastus, suur kiirus, kukkumine üle kuue meetri kõrguselt); vigastused ja šoki indeks (südame löögisagedus jagatakse süstoolse vererõhuga, norm on 0,5–0,7). Arvatakse, et just šoki indeks on parim ennustaja massiivse transfusiooni vajaduse hindamiseks, kuigi normis indeks ei välista šokki.

Euroopa erakorralise meditsiini keskuste seas läbi viidud samateemalisele veebiküsitlusele vastas 172 keskust – 45%-s neist oli olemas haiglaeelse transfusiooni võimekus ning enamasti oli vajadus transfusiooniks harvem kui kord kuus. Põhiline näidustus oli trauma. Mittekasutamist põhjendati tõenduspõhisuse puudumisega, raiskamisohuga, väheste traumajuhtumitega ja keelavate regulatsioonidega.

Eestis on haiglaeelset transfusiooni tehtud kolme aasta jooksul 33 patsiendile: 17 traumahaigele, aga ka näiteks aordikatastroofi puhul. Verd said patsiendid mediaanvanusega 41 eluaastat, enamik neist olid mehed, kaasuvate haigusteta ja enamasti oli tegu tömptraumaga (liiklusõnnetus). Hüpotensioon oli pooltel, 73%-l oli šoki indeks üle 0,7 ning enamik vajasid vereülekannet ka REM-saalis.

Euroopa ravijuhised ei soovita ega keela haiglaeelset transfusiooni, sest tõendus on ebakindel – pole veenvat tõestust, et elumus paraneb, kuid samas ei tee see ka kahju. Kahes suuremahulises uuringus (PAMPer + COMBAT) tuli välja, et kasu on olemas, kui transpordiaeg ületab 20 minutit. Kokkuvõtvalt ütles esineja, et raske trauma peab minema otse traumakeskusesse reanimobiili kaasabil ning transfusiooni võiks kriteeriumide sobivusel proovida, kui tee haiglani on pikk – see kindlasti ei tee kahju.