Katrin Pruulmann: paljud abi vajavad lapsed tunnevad end ebaolulisena

Pälvisite presidendilt Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgi. Milliste tunnete ja mõtetega tunnustuse vastu võtsite?

Teenetemärgi saamine oli minu jaoks täielik üllatus. See on väga tore, et sel aastal on vaimse tervise ja seal hulgas laste vaimse tervisega tegelejaid märgatud ja tunnustatud. Ka arst, kellega oleme koos töötanud üle 25 aasta, dr Inna Lindre, sai tunnustuse. Hea on tunda, et oleme koos ajanud õiget asja. Ma pole küll kunagi mõelnud, et selline tunnustus on vajalik, et teha seda, mida õigeks ja vajalikuks pead. Tänuga mõtleme meie keskuse esimesele lastepsühholoogile Reet Montonenile, kes kahjuks meie hulgast enneaegselt lahkus. See, mida oleme lastepsühhiaatrias püüdnud kliinilise lapsepsühholoogia arendamisel teha, rajaneb tema algatustele. See on tunnustus ka temale.

Ühtlasi on see võimalus rääkida laste vaimse tervise probleemidest siin ja praegu.

Mida see näitab, et vaimse tervise teemad on üha enam esil? Kas ühiskond on küpsemaks saanud või on selle taga praegune olukord?

Ilmselt tõesti räägitakse rohkem sellepärast, et ühiskond on küpsemaks saanud. Terve maailm saab üha enam aru, et sellele teemale ei saa jätta tähelepanu pööramata. Maailmas arvutatakse igal aastal kokku, millist kahju tekitab ühiskondadele vaimse tervise probleemidega õigel ajal tegelemata jätmine... seega tuleb tegeleda ennetavalt, mitte ainult tagajärgedega. Erakorraline olukord on ehk võimaldanud korraks rattalt maha astuda ja vaadata, mis ümberringi toimub, saada aru, et materiaalne heaolu ja majanduskasv on mõttetu, kui inimesed ei suuda elust rõõmu leida ja maailma vaid mustades värvides näevad.

Milline on olnud n-ö koroona-aasta psühhiaatriakliinikus?

Kui see aasta tagasi väga äkiliselt algas, muutus igapäevatöö korraldus oluliselt. Peaaegu kogu plaaniline töö hakkas toimuma telefoni või interneti kaudu. Kohapealseid ambulatoorseid kohtumisi kuni suveni praktiliselt ei olnudki. Statsionaarne töö taastus tasapisi mai alguses. Tuli väga kiiresti kohaneda. Inimeste mured ja vajadused jäid üldjoontes samaks, kuid mõne meie patsiendi seisund muutus natuke keerulisemaks. Olukorra muutumine võimendas pigem nende seisundit, kes juba enne ärevuse all kannatasid. Pakkusime välja telefoninõustamise ajad meie lapsevanematele, kes olid äkki seatud koduõpetaja rolli, ja patsientidele. Jätkasime tööd nende psühhoteraapia patsientidega, kes olid nõus seda tegema telefoni, Skype’i või muu vahendi teel, kuid kaugtöö reeglid tuli siis alles luua. Praeguseks on need paigas.

Kui agaralt sellest võimalusest kinni haarati, et on võimalus helistada ja nõu küsida?

Ühest küljest tulid sõnumid, et vajadus on väga suur, aga siis, kui meil olid kellaajad ja valved paika pandud, see väga suureks ei osutunudki. Pakkumine ületas nõudlust ja mais lõpetasime selle sellisel kujul ära. Sügisel tõstatus see teema jälle, et kui inimesel tekib äkiliselt mingisugune probleem, siis juurdepääs abile on väga keeruline. Lastega on ju sageli nii, et probleem tekib ja on just täna. Kolm-neli kuud järjekorras oodates läheb probleem (selleks korraks) üle või süveneb ja seda võidakse ka hakata lahendama mitte just tõenduspõhistel viisidel. Hiljem läheb rohkem aega ja ressurssi sellele, mis oleks kohe olnud kergemini lahendatav. Praegu saab erakorralise abi vajaja endiselt pöörduda valvearsti poole või ka psühhiaatriaõdede vastuvõttu, kes hindavad olukorda ja korraldavad edasise, ka psühholoogi vastuvõtu.

Missugune on olukord praegu, kui pandeemia on kestnud juba üle aasta – kas teie poole pöörduvaid patsiente on rohkem ja kas nende mured on muutunud, süvenenud?

Väga suurt sisulist muutust vähemalt praktiseeriva psühholoogi tasandilt ei oska praegu välja tuua. Need, kelle uuringud lükkusid edasi ja kes pidid kauem ootama, olid loomulikult rahutumad ja murelikumad. Ma arvan, et suve ja sügisega jõudsime eelmisel kevadel kuhjunud tegemata vastuvõtud siiski ära teha. Praegu loodame, et olukord saab kontrolli alla ja tänu vaktsineerimisele ei pea enam kontaktvastuvõtte edasi lükkama. Psühholoogideni jõuavad meie keskuses need patsiendid, keda suunavad arstid esmaselt vastuvõtult ja nende järjekorrad kindlasti on pikenenud. Mõnele patsiendile – põhiliselt noorematele – ei sobi kaugvastuvõtud üldse. Nende psühhoteraapia on kahjuks olnud ka pausidega või seisnenud üksnes vanema toetamises.

Praeguseks hakkavad eristuma kaugõppe probleemid. See, kellele ta sobib ja kellele mitte, on isikuti erinev. Need on kõik konkreetsed juhtumid individuaalsete nüanssidega ja väga suurt üldistust, et kõigiga on väga halvasti või hästi, teha ei saa.

Kui mõelda veel sellele, mis on muutunud, siis on üliõpilastel erinevate probleemidega praktika käigus kokku puutumine läinud ootamatult keeruliseks. Meil on näiteks ühe õppeaine raames ülesanne tutvuda vabalt valitud lapsega, kelle erisust põhjalikumalt tundma õppida. Seda ülesannet on sel aastal väga raske täita – üldiselt ei tohi ju praegu kohtuda teise pere lapsega. Praegune olukord on praktiliste oskuste õppimise/õpetamise mõttes suur väljakutse. Kutsun lugejaid üles mitte ära ütlema, kui mõni üliõpilane palub abi ja teda on võimalik kehtivate reeglite piirides aidata. Nagu on juba palju kirjutatud, on meil laste vaimse tervisega tegelevaid inimesi liiga vähe ja järelkasvu järjepidevus on väga oluline.

Missuguste probleemidega lapsed ja noored teie juurde jõuavad?

Viimase viie aasta pealt võib üldistades öelda, et kõige põhilisem on ärevus, mis võib olla ka osa mingi laiema probleemi ilmnemisest lapsel. Väiksemate laste puhul on ärevus tekkinud ennekõike vanematel, kellele tundub, et lapsega pole kõik nii nagu peaks ehk siis märgatakse mingeid arenguprobleeme või käitumisprobleeme. Natuke suuremate laste puhul võivad vanemad näha, et lapsel endal on mingisugune ärevus, samas võib see jääda ka erinevate käitumisprobleemide varju, mida siis esile tuuakse. Suuremad lapsed tajuvad oma ärevust ise, kuid ei tarvitse seda osata sõnastada, sageli märgatakse vaid seda käitumist, millega probleeme välja elatakse (näiteks praegu väga levinud enesevigastamine, mis pole enamikul juhtudel otseselt seotud sooviga elust lahkuda). Kui laps, kel on mingid eripärad, läheb kooli, võivad tekkida lisaks spetsiifilised kooliprobleemid – õpiraskused, keskendumisraskused suures grupis, kiusamine jms. Kõike seda võimendab see, kui perekonnal ja vanematel on omakorda probleeme. Moodustub sasipundar, mida on vaja erinevatest otstest lahti harutama hakata.

Kui räägime noorukitest, siis nemad väljendavad oma mõtteid ja tundeid juba ise. Põhiprobleem tundub viimasel ajal olema see, et nad tunnevad end ebaolulisena. Nad arvavad, et pole olulised, pole piisavalt head – ennekõike oma lähedastele ja vanematele, aga ka sõpradele ja eakaaslastele üldse – ja paljudele on siis turvalisemad need sõbrad, kellega suheldakse vaid interneti kaudu. Sageli on nad arvamusel, et nad ei saagi kunagi olla piisavalt head kellegi ega millegi jaoks, mõtlevad, et „kedagi ei huvita, et ma olemas olen” ja tulevik paistab lootusetu. Mõnikord süvendab seda see, et vanemad ongi väga koormatud ja hõivatud, on raskustes oma (perekonna)eluga toimetulemisega või siis on tööalane edukus prioriteet ja laps on jäänud tahaplaanile. Maailma laste vaimse tervise spetsialistide foorumitel on hakatud tõdema ka seda, et järjest enam kohtame lapsi ja noori, kelle vanemad pole ise piisavalt küpsed täiskasvanud inimesed. Lapsed ja noored on sunnitud siis võtma mitte-eakohast vastutust, et aidata vanematel enda kasvatamisega toime tulla. See on lastele väga raske ja võib viia vaimse tervise probleemideni. Ja kui laps näeb, et täiskasvanu olla on väga keeruline, kahandab see tema soovi ja julgust suureks kasvada. Siiski kohtame ka peresid, kus vanemad on pühendunud ja kompetentsed, kuid elu on neile esitanud raske väljakutse väga keerulise lapse näol. Ka sellised pered vajavad mõnikord spetsialistide toetust.

Kas abi, mida saate lastele ja noorukitele pakkuda, on piisav või tunnete mingisugustest võimalustest ja tugiteenustest puudust?

Pikka aega on teinud muret, et paljud vanemad, eriti venekeelsete perede vanemad, kardavad väga töökoha kaotuse või ka tööandja suhtumise pärast ning lapsega uuringutel või psühhoteraapias käimine tavapärasel tööajal on nende jaoks suur probleem. 13 aastat tagasi oli võimalus lähemalt tutvuda Soome lastepsühhiaatrilise abiga ning muljetavaldav oli see, et tööandja oli kohustatud andma vanemale vabu päevi oma lapse vaimse tervise eest hoolitsemiseks.

Ennekõike tunneme puudust sellest, et riik panustaks rohkem hindamisvahendite (laiemalt tuntud kui psühholoogilised testid) loomisse, sisseostmisse ja kohandamisse. Selleks, et abi osutada, peame kõigepealt teadma, mis osas täpselt inimene abi vajab, mis on just tema probleemi eripära. Pole võimalik seda püüda kindlaks teha üksnes „palja silmaga”. Tänapäeva maailmas on kasutusel spetsiifilised tõenduspõhised hindamismeetodid ja -vahendid, mis on välja töötatud ning mida arendatakse ja turustatakse vastavalt rahvusvaheliste reeglitele. See tagab, et hindamine erinevates riikides on võrreldav. Vajame hindamisvahendeid, mille abil saame ravimeeskonnaga kindlaks teha, millist kooliprogrammi või õpiabi vajab konkreetne laps vastavalt oma vaimsele võimekusele või kas talle oleks põhjust panna mingi diagnoos, mis annab talle õiguse saada erituge haridussüsteemis. Sisuliselt esindame me nendes otsustes riiki. Ka Eesti lapsed liiguvad koos vanematega erinevate riikide vahet, juhtumid, kus palutakse näiteks lapse seisundit hinnata emakeelsete vahenditega ja saata tulemused teise riigi haridussüsteemile, pole enam haruldased.

Paraku on meie seis praegu nukker: pole kindlat üksust, kelle roll ja funktsioon oleks eestikeelsete hindamisvahendite arendamine ja nendega praktikute varustamine. Seni on sellist tööd tehtud näiteks ülikoolide erinevate projektide raames, suures osas ka praktikutest entusiastide poolt. Ehk siis selleks, et Eestis vastaks hindamine mingilgi määral tänapäevasele tasemele, kulutavad need inimesed, kes on ennekõike koolitatud vahetult abi osutama, palju aega ja ressurssi vabatahtlikule ühiskondlikule tööle, et neid hindamisvahendeid hankida ja kohandada. Sealjuures vajavad need töövahendid regulaarset uuendamist, protsess peab olema järjepidev ja terviklik. Testikeskuse loomise ettepanekut on psühholoogide poolt riigile erinevate institutsioonide kaudu korduvalt esitatud, kuid tulemust veel pole. Siiski on meie valdkonnas mõned lootust andvad sammud valitsuste poolt viimasel poolel aastal: kliiniliste psühholoogide kutseaasta rahastamine ja muudatused psühhiaatrilise abi seaduses on väga olulised. Loodame, et järg jõuab ka hindamisvahenditeni.

Kui rääkida veel positiivsest, siis saab rõõmuga öelda, et haridussüsteemis on erivajadusega laste abistamiseks viimastel aastatel olnud suur edasiminek. Praegu on juba võimalik leida pea igale lapsele sobiv õppevorm ja -viis. Mõnes piirkonnas on veel spetsialistidest puudus, aga reeglid on paigas ja kõik on võimalik, kui ainult tegijatel entusiasmi jätkub. Koostöö lastekaitsega, koolipsühholoogide ja teiste valdkondade tervishoiutöötajatega on täiesti olemas ja toimib. Hetkel küll peab ka koostöös distantsi hoidma ja ekraani vahendusel suhtlema, kuid kohaneme ja tegutseme edasi. Head tervist kõigile!