Jalgade veenilaiendid on enamasti kosmeetiline probleem

Autor: Heli Järve, veresoontekirurg, Tartu Ülikooli Kliinikum

Veenide kaudu toimub vere liikumine kudedest südame poole. Jalgadel aitab sellele kaasa nn lihaspump: (peamiselt) säärelihaste kokkutõmbed soodustavad vere voolamist ülespoole. Veenilaiendid ehk varikoossed veenid, vaariksid või varikoos on venoosse puudulikkuse üks väljendusi, mida iseloomustab nahaaluste ehk pindmiste veenide looklevus ja laienemine.

Alajäsemete venoosne süsteem koosneb süva- ja pindmistest veenidest, mida omavahel ühendavad perforantveenid. Kaks peamist nahaalust ehk pindmist veenitüve on suur safeen-veen (vena saphena magna), mis kulgeb jala siseküljel hüppeliigeset kubemeni, suubudes seal süvasüsteemi, ning väike safeenveen (vena saphena parva) sääre tagapinnal labajalast põlveõndlani.

Süvaveenid, oluliselt laiemad ja võimsamad pindmistest, on põhilised venoosse äravoolu tagajad, asudes sügaval lihastevahelistes loožides, jalga toitvate suurte arterite kõrval. Nende puhul ei räägita kunagi veenilaienditest.

Normaalsed perforantveenid suunavad verd pindmisest süsteemist süvasüsteemi. Alajäseme veenide sees on vere tagasivoolu ehk refluksi takistavad klapid, membranoossed „taskud“, mis lasevad läbi jala poolt südamesse liikuva vere, ning kui voolusuund üritab vastupidiseks muutuda, need täituvad ja sulguvad, tõkestades tagasitee.

Veenilaiendid ehk varikoossed veenid ehk vaariksid ehk varikoos on venoosse puudulikkuse üks väljendusi, mida iseloomustab nahaaluste ehk pindmiste veenide looklevus ja laienemine (diameeter vähemalt üle 3 mm). Sageli nimetatakse veenilaienditeks ka teleangiektaasiaid ehk ämblikuvõrku meenutavaid laienenud nahasiseseid sinakaid kapillaarseid võrgustikke (diameeter alla 1 mm) ning veidi jämedamaid nahapinna lähedasi retikulaarseid veene, mille diameeter (1–3 mm) on küll võrdne normaalsete nähtavate nahaaluste veenidega, kuid soon on looklev-kobruline, tihti sinakam ja esilevõlvuvam. Avalduvad need kõik peamiselt alajäsemetel.

Veenilaiendite tekkepõhjused

Tekkepõhjuseks peetakse eelkõige primaarset (esmast) pindmise veenisüsteemi puudulikkust. Veenide seinte ja/või klappide kude on nõrgem (elastsem), võimaldades nii soone enda väljavenimise kui ka klappide kahjustuse tõttu püsiva refluksvoolu tekkimise. Selle tagajärjel rõhk veeni sees tõuseb ja võib kahjustunud soont omakorda laiemaks venitada. Mis aga põhjustab primaarset venoosset puudulikkust, ei ole veel väga selge.

Suurte veenitüvede pikaaegne hüpertensioon võib harvadel juhtudel tekitada kroonilise venoosse puudulikkuse nähud. Veeniseina paksenemise, süveneva klapikahjustuse ning vedeliku ja plasmavalkude liikumisel nahaaluskoesse tekib jäseme turse, mis omakorda võib lõpuks viia pehme koe kahjustuse ja haavandini. Enamasti kaasneb see seisund siiski sekundaarse (teisese) veenipuudulikkusega, mille puhul venoosse hüpertensiooni põhjuseks on mingi muu äravoolu kahjustav haigus – näiteks süvaveenide tromboos.

Klassifikatsioon ja esinemissagedus

Venoosse puudulikkuse paremaks kirjeldamiseks on välja töötatud CEAP-klassifikatsioon, kus C tähistab kliinilist leidu ehk jalal nähtavat muutust (sulgudes on toodud esinemissagedus Bonni veeniuuringu alusel):

• C0 – veenihaigusele viitavaid tunnuseid ei ole (9,6%),
• C1 – teleangiektaasiad ja retikulaarsed veenid (59,1%) – kosmeetiline probleem,
• C2 – veenilaiendid ehk varikoos (14,3%) – kosmeetiline probleem,
• C3 – varikoos/veenihaigus jalgade tursega (13,4%),
• C4 – lisandub nahaaluskoe tihenemine ja tumenemine (2,9%),
• C5 – paranenud venoosne haavand (0,6%),
• C6 – venoosne haavand (0,1%).

Seega põhjustavad erinevad laienenud veenid ja veenikesed peamiselt kosmeetilist probleemi ja haiguslikud muutused kujunevad välja üsna harva ehk enamik inimesi püsibki C1–C2-grupis ja neil ei teki kunagi kroonilise venoosse puudulikkuse (C3 ja eriti C4–C6) nähte ning haiguse progressiooni.

Veenilaiendite väljakujunemise riskifaktorid

• Pärilikkus – Prantsusmaal tehtud uuringu tulemusel tekivad veenilaiendid 90%-lise tõenäosusega isikul, kelle mõlemal vanemal on need väljendunud. Varikoos ühel vanemal suurendab järglastel üldist riski 20%: meestel 25%, naistel 62%. Geneetiliste faktorite täpset toimet ja avaldumist pole senini veel põhjalikult uuritud ega selgeks tehtud.
• Sugu/rasedused – naissugu peetakse veenilaiendite riskifaktoriks, kuna naistel on kirjeldatud kuni kolm korda suuremat tõenäosust elu jooksul varikoosi tekkeks võrreldes meestega. Saksamaal tehtud uuringu käigus aga selgus, et mittesünnitanud naistel osutus risk enam-vähem võrdseks meeste omaga, samas kui rasedused ja sünnitused suurendasid oluliselt veenilaiendite avaldumise võimalust. Loote kasvades tekib surve väikses vaagnas asuvatele süvaveenidele, mis halvendab vere äravoolu jäsemetest ja soodustab rõhu tõusu jalgade venoosses süsteemis. Rasedusaegsed hormonaalsed muutused suurendavad kudede (k.a nahaalused veenid) elastsust, võimaldades neil rohkem välja venida, ning lisaks eelnevale kasvab verevool väikse vaagna (alakeha) elunditele.
• Vanuse kasvades suureneb veenilaiendite avaldumise tõenäosus ja seda eriti põhitüve varikoosi osas (vena saphena magna kahjustus).
• Rasvumus, tööasend, elustiil, liikumine, dieet, kitsad riided. Loetletud faktoreid on aegade jooksul peetud veenilaiendite teket mõjutavateks teguriteks, kuid väga selget seost ei ole õnnestunud tõestada. Edinburghi veeniuuringu tulemustest lähtuvalt ilmnes suurem varikoosi esinemissagedus pikemakasvulistel inimestel ning adipoossetel/ülekaalulistel naistel. Näiteks seostus istuv tööasend hoopiski väiksema riskiga põhitüve varikoosi olemasoluks. Kõhu- või rindkereõõne rõhu tõus võib samuti häirida vere äravoolu jäsemetest, sellega seostuvad näiteks kiudainevaese dieediga kaasuv krooniline kõhukinnisus, suured kõhuõõne tuumorid, krooniline kopsuhaigus, liiga kitsad riided jne.

Kaebused ja sümptomid

Veenilaiendite korral on levinud sümptomid väsimus, raskustunne, valu, „rahutud jalad“, kuumamise tunne, nahasügelus, turse, lihaskrambid. Arvestama peab, et loetletud vaevused on mittespetsiifilised sümptomid, mis tähendab, et need esinevad ka teiste haiguste korral või on hoopis põhjustatud elustiilist ja töö iseloomust. Seega ei tähenda nende olemasolu sugugi otsest seost veenihaigusega, isegi kui jalgadel on veenilaiendid nähtavad.

Venoosse puudulikkuse korral väljenduvad ja süvenevad vaevused tavaliselt päeva teiseks pooleks, pikaajalisel püstiseismisel või istumisel ning leevenevad kõndimisel, üldjuhul ka jalgade kõrgemale tõstmisel. Tuim, näriv valu lokaliseerub enamasti laienenud veeni piirkonda või sääre alaossa ega sega jäsemele toetumist või kõndimist. Reie-sääre välisküljel ning piiritletult põlveõndlas tuntav valuaisting ei ole iseloomulik veenihaigustele ka siis, kui antud piirkonnas on teleangiektaasiaid või retikulaarseid veene. Sügelus kaasneb eeskätt turse ja nahakuivusega. Jalgade tursel ning krampidel võib samuti olla väga mitmeid muid põhjuseid: südamepuudulikkus, ainevahetushaigused, hormonaalsed häired, aneemia, lihaste ülekoormus, ravimite kõrvaltoimed, reumaatilised haigused, arteriaalne puudulikkus jne. Eriti oluline on seda silmas pidada vanemaealiste patsientide nõustamisel.

Kaebus „koledad jalad“ on kahtlemata üks kõige sagedasem varikoosiga seostuv mure, kuid C1–C2 taseme muutuste korral ei saa seda pidada meditsiiniliseks ja haiguslikuks probleemiks, sest sel juhul on igasuguse veenilaienditega planeeritava tegevuse eesmärk kosmeetiline korrektsioon.

Nähtavaid muutusi jalal kirjeldab kõige paremini eelnevalt mainitud CEAP-klassifikatsiooni C-jaotis (vt eespool), mille alusel venoosset puudulikkust ja varikoosi esmaselt ka diagnoositakse.

Tüsistused

Varikoosi tüsistustena võiks mainida haiguse progressiooni kuni venoosse haavandini, mis on õnneks harva ettetulev ja pikaajaliselt kulgev protsess.

Teatud juhtudel, kui inimesel on kalduvus tromboosi tekkeks, võib laienenud veenis tekkida põletikuline trombootiline protsess ehk tromboflebiit, mil veen muutub tihkeks, kõvaks, valulikuks ning punetavaks väädiks. Antud haiguse ravis võib kasutada lokaalselt hepariini või NSAID-geele ning kindlasti kompressioonravi (vt kirjeldus allpool).

Ennetus ja sümptomite leevendus

Veenilaiendite tekke vältimiseks on raske soovitada väga kindlalt toimivaid vahendeid. Võimaluste piires tuleks jälgida riskifaktoreid ja nende olemasolul üritada negatiivset mõju korrigeerida. Venoosse süsteemi toimimist arvestades on oluline sääre lihaspumba aktiveerimine. Staatilist seismist või istumist nõudva töö puhul aitaks liikumine – kõndimine iga 30–60 minuti järel 5–10 minutit. Sama soovitus koos survesukkade (kompressioonravi) kasutamisega kehtib ka muude pikemate sundasendis olekute (nt reisimise) korral. Lihaste kokkutõmbed aitavad verel aktiivsemalt jäsemetest südame poole liikuda, vähendades paisu ja leevendades sellega seonduvaid vaevusi. Püsivalt kõrgetel kontsadel käimine piirab säärelihaste kontraktsiooni ulatust, halvendades „lihaspumba“ toimimist.

Oluline on aktiivne elustiil, aeroobne füüsiline koormus (ujumine, rattasõit, kõndimine, jooksmine, suusatamine). Loomulikult parandab vere äravoolu ka jalgade üles tõstmine, parima variandina südame tasandist kõrgemale ja eriti efektiivse toime tagamiseks võib jalalihased erinevate võimlemisharjutustega tööle panna.

Lisaks mõjutavad veenidega seostatavaid vaevusi sageli ka organismi seisund ja väliskeskkonna toime. Hormonaalsed muutused (nt premenstruaalne sündroom), palavad ilmad, kuum saun jne soodustavad nahaaluste veresoonte täitumist ja laienemist, mis omakorda tekitab kuumamis- või survetunnet. See aga ei viita mitte veenihaiguse süvenemisele, vaid tegemist on organismi füsioloogise reaktsiooniga erinevatele ärritajatele. Üldjuhul ei ole varikoosi puhul vajalik välistada (mõistlikus koguses) päikest, kuuma vanni või sauna.

Ravi ja sümptomite leevendus

Venoosne puudulikkus ehk veeniseina nõrkus on krooniline protsess, mida välja ravida ei ole võimalik. Ka kirurgilise sekkumise järel võivad veenilaiendid alati uuesti tekkida ning ei ole võimalik garanteerida, et veenipuudulikkus lõpptulemusena ei progresseeru. Seetõttu ei pea veenilaiendeid kirurgilisel või muul invasiivsel moel ravima, kui patsient seda ei soovi. Sümptomite leevendamiseks sobivad ka konservatiivsed meetodid.

Konservatiivse ravi meetodid

• Kompressioonravi. See on kõige efektiivsem sümptomeid leevendav ravimeetod venoosse puudulikkuse kõikide väljendusvormide korral. Väline surve pehmetele kudedele väldib pindmiste veenide seinte väljavenimist ja venoosset staasi ning nii ei teki ka ümbritsevates kudedes vedelikupeetust ehk turset. Primaarse varikoosi korral piisab enamasti elastsest survest (põlvikud, sukad, sukkpüksid, elastne side), mida tuleb kasutada patsiendi aktiivsel perioodil, tavaliselt päevasel ajal. Vastavalt kompressiooni tugevusele jaotatakse tooted klassidesse, lisaks on välja toodud rohkem levinud survetugevuse gradatsioon (Euroopa, Saksa), see aga võib tootjariigiti erineda ja seetõttu on oluline jälgida tootele märgitud surveklassi:

• I klass – kerge surve: 15(18)–21 mm Hg;
• II klass – keskmine surve: 23–32 mm Hg;
• III klass – tugev surve: 34–46 mm Hg;
• IV klass – väga tugev surve: > 49 mm Hg.

Surve tugevus valitakse vastavalt haigusnähtudele ja patsiendi taluvusele. Profülaktilisel eesmärgil ning C1–C2 varikoosi korral, kui kaebused pole väga väljendunud, soovitatakse kasutada I–II klassi kompressioontooteid. Venoosne puudulikkus nahamuutuste ja haavanditega eeldab tugeva survega (III klassi) ravi, siiski talub enamik patsiente paremini II klassi tooteid. Parimat efekti võiks oodata spetsiaalselt patsiendi mõõtudele valmistatud toodetest.

Elastne side (vt foto 1) on valikuvõimalus nendele, kes mingil põhjusel ei saa või ei suuda sukki-põlvikuid kanda. Sidumist tuleb alustada varvastest, suund ülespoole (vähemalt põlveni, vajadusel kõrgemale), maksimaalne surve koondada hüppeliigese ja sääre alumise kolmandiku piirkonda (eesmärk 40 mm Hg). Iga järgnev sidemetiir peab eelnevat kuni 2/3 osas katma.

Veenihaiguste korral kasutatakse kompressioonravi kas monoteraapiana või kombinatsioonis kõikide teiste, kaasa arvatud invasiivsete ravimeetoditega.

• Veno-aktiivsed ravimid ehk venotoonikumid (saponiinid, flavonoidid, muud taimsed või sünteetilised ekstraktid). Need on ravimid, millel võib olla venoosse puudulikkuse sümptomeid leevendav efekt, samas ei ravi need veenilaiendeid. Ravimeid manustatakse suukaudselt patsiendi kaebuste ja vaevuste leevendamiseks. Kasutada kindlasti raviannuses, toime olemasolul 2–3-kuulise kuurina.

• Nahahooldus. Vältida tuleb naha kuivust ning sügeluse teket, millest nahaaluskoe kahjustuse korral võib alguse saada venoosne ekseem ja isegi haavand. Kasutada võiks mitteärritavaid, niisutavaid kreeme (baaskreemid).

Invasiivse ravi meetodid

Eeldab protseduuri-/operatsioonijärgselt kompressioonravi kasutamist ning suuremate veenitüvede töötlemise eelselt süvaveenide läbitavuse kontrolli. Ravi eesmärgid on kas parem kosmeetiline tulemus või pindmiste veenide refluksvoolu likvideerimisel sümptomite leevendus ja haiguse progressiooni pidurdamine.

• Skleroteraapia. Veenilaiendisiseselt süstitakse keemilist põletikureaktsiooni tekitavat skleroseerivat ainet, mille toimel veeniseinad kleepuvad omavahel kokku ja valendik sulgub.
• Veenisisesed meetodid. Radio- või laserablatsioon, liim- või krüoteraapia, mehaaniline kahjustus: veenitüvesiseselt ultraheli kontrolli all spetsiaalsete sondidega teostatav veeni kahjustav töötlus, mis tekitab üle soone seina põletikulise reaktsiooni valendiku sulgumise, või koheselt veeni valendikku sulgeva liimi kasutamine.
• Kirurgiline ravi. Avatud operatsiooni abil nii laienenud suurte nahaaluste veenitüvede kui ka väiksemate harude sulgemine ja eemaldamine.

Perearstile pöördumine

Perearsti poole tuleks pöörduda neil, kes soovivad veenilaiendite invasiivset-kirurgilist ravi. Tromboflebiidi tekkel või venoosse puudulikkuse süvenemisel (C3–C6) võiks samuti parimate ravivõtete valikuks oma perearstiga konsulteerida.

Nõustamine veeniprobleemide korral

Veeniprobleemidega patsiendi nõustamisel tuleb sageli arvestada, et kuna kõikvõimalikud veenid ja veenikesed on inimestele väga hästi nähtavad, siis kiputakse mõnikord nende haiguslikkust üle hindama. Kui näiteks esineb valu ükskõik kus jala piirkonnas ja on ka nähtav (laienenud) veen, siis seostab inimene sellist valu veenidega ja küsib apteegist: „Palun mulle midagi veenidele.“ Tegelikkuses ei pruugi need kaks sümptomit omavahel mitte kuidagi seotud olla ning soovitatud ravist pole mingit abi. Kaebus „mul jalad valutavad, pealt pole midagi näha, aga ju siis on sisemised veenid“ ei olegi veenidega seotud, vaid valu põhjust tuleb otsida mujalt. Samas ei saa ilma jalgu üle vaatamata anda päris adekvaatset hinnangut ning patsiendi veendumusi muuta võib olla samuti väga keeruline.

Vanemaealistel muutub nahk õhemaks ja õrnemaks, nahaalused veenikesed ja kapillaarid tulevad rohkem nähtavaks, kuid jalgade vaevusi, eriti turset, põhjustavad enamasti hoopis muud haigused. Seega tuleb erinevate määrete soovitamisel olla ettevaatlik ning piirduda pigem naha niiskustaset säilitavate mitteärritavate kreemidega.

Veenihaigusega seotud kaebuste leevendamiseks on esmasoovitus kompressioonravi. Võib proovida suukaudseid venotoonikume, kuid nende efekt on väga individuaalne. Nahale määrimiseks saab eelkõige soovitada nahka niisutavaid kreeme/salve (baaskreeme).

Kokkuvõte

Veenilaiendid on väga sage, kuid enamasti siiski vaid kosmeetiliselt häiriv ja üsna harva haiguslik probleem. Vaevuste leevendamiseks saavad inimesed ise palju elustiilivalikutega ära teha ning esmaseks ravivõtteks soovitatakse välist kompressiooni. Invasiivne ravi veenilaienditel ei ole enamasti meditsiiniliselt vajalik.

Artikkel ilmus septembri Apteekris.

Kasutatud kirjandus

1. Rabe E, Pannier-Fischer F, Bromen K et al. Bonner Venenstudie der Deutschen Gesellschaft für Phlebologieepidemiologische Untersuchung zur Frage der Häufigkeit und Ausprägung von chronischen Venenkrankheiten in der städtischen und ländlichen Wohnbevölkerung. Phlebologie. 2003;32:1–14.
2. Beebe-Dimmer JL, Pfeifer JR, Engle JS, Schottenfeld D. The Epidemiology of Chronic Venous Insufficiency and Varicose Veins. Ann Epidemiol 2005;15:175–184.
3. Cornu-Thenard A, Boivin P, Baud JM,De Vincenzi I, Carpentier PH. Importance of the familial factor in varicose disease. Clinical study of 134 families. J Dermatol Surg Oncol;1994 May;20(5):318-26.
4. Bromen K, Pannier-Fischer F, Stang A, Rabe E, Bock E, Jöckel KH. Should sex specific differences in venous diseases be explained by pregnancies and hormone intake?. Gesundheitswesen; 2004 Mar;66(3):170-
5. Ismail L, Normahani P, Standfield NJ, Jaffer U. A systematic review and meta-analysis of the risk for development of varicose veins in women with a history of pregnancy. Journal of Vascular Surgery: Venous and Lymphatic Disorders; 2016;4(4):518-524.e1.
6. Bootun R, Onida S, Lane TRA, Davies AH. Varicose veins and their management. Surgery (Oxford) 2016;34(4):165–171.
7. Criqui MH, Jamosmos M, Fronek A, Denenberg JO et al. Chronic Venous Disease in an Ethnically Diverse Population. The San Diego Population Study. Am J Epidemiol. 2003;158(5):448–456.
8. Winterborn RJ, Smith FCT. Vascular surgery II. Varicose veins. Surgery (Oxford) 2010;28(6):259–262.
9. Bergan JJ. The Vein Book. Elsevier Inc, 2007.
10. Greenhalgh RM. Vascular and Endovascular Challenges Update. BIBA Publishing, 2013.