Ivo Saarma: raske on pakkuda nüüdisaegset ravi, kui ravimivalik on enam kui piiratud

Olete alates eelmise aasta oktoobri keskpaigast juhtinud Eesti naistearstide seltsi (ENS). Missugused on peamised sihid ja kuidas on töö sujunud?

Olen ka varem seltsi juhtinud ning selles mõttes midagi üllatavat või uut ei olnud. Naistearstide seltsil on välja kujunenud töötraditsioonid, mida ma jätkan, ning suurim eesmärk on ikka sama – seista eriala arengu eest. Muidugi vaatame kogu aeg ringi, et olla kursis sellega, mis toimub meie valdkonnas mujal maailmas, ja üritame kõike innovatiivset ka siin juurutada. Asi, mis on toonud kaasa muutused ja millega on tulnud tegeleda, on muidugi koroonaviirus. See tuli kogu maailmas üllatusena.

Kas koroonakriisiga seotult ilmnes valukohtasid, mis valmistavad muret?

Kõige rohkem teeb muret ehk see, et sünnitusabi on Eestis olnud alati väga perekeskne. Usun, et meie regioonis üks peresõbralikumaid. Koroonaviiruse tulekuga seoses olime aga sunnitud kehtestama piiranguid ja surutis on tunda tegelikult tänase päevani. Aga mingeid häid lahendusvariante ei ole välja pakkuda. Kuna koroonaga on seotud väga palju riske, siis teatud situatsioonis on piirangud õigustatud. Oleme oma erialaseltsiga välja andnud ka vastavad juhendid ja need on tehtud selle pilguga, et kui tekib tõepoolest suurem risk, oleks teada, mis teha. Samas ei ole ära toodud mingeid n-ö käsulaudu, mille järgi kõik peaksid täpselt ühtmoodi käituma, sest oluline on hinnata igas raviasutuses konkreetse paiga epidemioloogilist riski jms. Ja siin me vaatame loomulikult terviseameti poole ning täidame reegleid, mida on soovitanud riik.

Kõik on ilmselt õppinud esimesest koroonaviiruse lainest. Võrreldes sellega on üks tähtis erinevus: kui sünnitusmajadel ja raviasutustel tervikuna nappis kevadel isikukaitsevahendeid, siis praegu sellega enam probleeme ei ole ja see on väga oluline.

Seltsi esindajad on korduvalt terviseametile ja ka sotsiaalministeeriumile öelnud, et tegelikult peaks sünnitusmajadel olema sama valmidus COVID-19 analüüside tegemiseks, nagu on EMO-del. Sünnitusabis peaks olema igal pool COVID-19 kiirtestimise võimalus. Taktika võiks olla sama, nagu on erakorralise meditsiini osakondades. Väga oluline on, et COVID-19-analüüs saaks kohe tehtud näiteks neil patsientidel, kes elavad piirkonnas, kus on viiruskoldeid. Paraku ei ole igal pool sünnitusmajades veel seda võimalust. Kas asi on ressursipuuduses või on mingi muu põhjus, jään praegu vastuse võlgu. Küsimus on siin muidugi ka selles, et terviseamet ei saa minna korraldama tervishoiuasutuse tööd, otsus tehakse siiski raviasutuses. ENS on omalt poolt pannud kõigile südamele, et ka raviasutuste sees seda probleemi teadvustataks ja loodaks vastavad võimalused, ainult nii saab aktiivselt koroonaviiruse vastu võidelda. Muidugi ei tohi kogu võitluse juures unustada ka asjaolu, et testimine on küllaltki kulukas ettevõtmine, testid on kallid ning ühel hetkel, kui epidemioloogiline olukord seda lubab, tulebki testimisest loobuda. Kui puudub selge vajadus, siis ei ole mõtet selle peale ressurssi kulutada. Nüüd on olukord jälle hakanud muutuma ja on hetk, kus raviasutused peavad tegema uusi otsuseid.

Kogu selle teemaga seostub muuhulgas ka mure, et sünnitusabist kõneldes ning seda korraldades ei hoomata paraku sageli, et see on oma olemuselt tegelikult samasugune erakorraline abi, nagu teisedki erakorralised seisukorrad.

Millest tuleks teie hinnangul naiste reproduktiiv- ja seksuaaltervisega seoses rohkem rääkida?

Abordi üle on väga palju vaieldud ja ma loodan küll, et konsensus on ammu saavutatud. Minu jaoks on väga imelik, kui see teema jälle ja jälle üles kistakse ning esitatakse tõdesid, mis oleksid võinud ammu ajalukku jääda. Demokraatlikus ühiskonnas on ainuõige, et naine ise teeb otsused, mis on seotud tema kehaga, ja et naiste reproduktiivtervist tuleb kaitsta.

Kuidas läheb Eesti günekoloogidel? Teid on viimastel aastatel rünnatud lausa valitsuspartei tasemel ning ka meedias on tehtud kriitilisi märkusi.

Me ei ole tajunud, et meid kogu aeg rünnatakse. Kui kõnelda Põlva ja Valga haiglate juhtumitest, siis otsused tehti tegelikult kohaliku omavalitsuse tasandil ja seoses riigi haiglate võrgustamise programmiga – võimalik, et tookordne kommunikatsioon ei olnud just kõige parem ja sealt tekkisid ka probleemid.

Põhiväide oli, et sünnitusabi kättesaadavus väheneb, kuid mõne aja pärast tulid välja väga tõsised probleemid töö jätkamiseks – ei olnud töötajaid ega piisavalt ressursse, et tagada kvaliteetset sünnitusabi pikemas perspektiivis. Kõigile peaks olema selge, et kui kokkulepitud (kehtestatud) standardeid ei suudeta tagada, siis ei saa abi pakkuda ja sünnitajad tulebki suunata lähimasse piirkonna raviasutusse, kus selline võimekus on olemas.

See oli teema, mida oleks pidanud avalikkusele lahti seletema. ENS on seisukohal, et sünnitusabi pakkumine peab oma standarditelt olema ühtne üle Eesti. Minu jaoks ei ole midagi hirmsamat, kui et mõnes Eesti piirkonnas pakutakse sünnitusabi, kus üks või teine standardtingimus on täitmata, näiteks ei ole võimalik konsulteerida lastearstiga või puudub võimekus kiireks vereülekandeks.

Muidugi võiks sünnitusabi olla võimalikult kodulähedane abi, kuid siin on diskussioonikoht hoopis see, mida tähendab „kodulähedane“. Sünnitus ei ole pelgalt meditsiiniline sündmus, vaid on peresündmus ja kodulähedus toetab seda printsiipi. Samas tähendab see mõne jaoks, et sünnitusmaja peab olema üle ukse naabermajas, teise jaoks on kodulähedane ka 100 km kaugusel olev koht. Meie lähemates naaberriikides on näiteks üsna tavapärane, et maakonnahaigla teenindab umbes 100 km raadiuses olevaid patsiente. Eestis aga ei olegi nii suuri maakondasid.

Kokkuvõtteks võib öelda, et sünnitusabi korraldus on Eestis väga hea. Oma sünnitusabi näitajate poolest on Eesti Euroopa tipus. Rõhutan: Euroopa tipus.

Kas günekoloogia- ja sünnitusabi õpe vajaks muutusi? Kas noori arste lisandub piisavalt ning nad jäävad ka Eestisse tööle?

Minu enda väga isiklik arvamus on, et kui pärast ülikooli lõpetamist toimub nii suur spetsialistide väljaränne ja suur osa Eestis arstiks õppinuid ei naase, siis oleks igati õigustatud reegel, et tasuta omandatud kõrghariduse puhul on spetsialistil kohustus viis aastat Eestis töötada või vastasel juhul tuleb õpingute eest ise tasuda või teha tagasimakse. Mina ei näe niisuguse tingimuse kehtestamises küll mingisugust probleemi. Maksumaksja seiskohalt tundub see olevat lausa õiglane. Sellega saavutaksime efekti, et suur osa Eestis spetsialistiks õppinuist jääks ka Eestisse tööle. Loomulikult on siinkohal palju aspekte, mis vajavad kindlasti pikemat arutamist.

Mis vajaks Eestis teie valdkonnas eelkõige muutusi? Missuguseid arengusuundi on oodata ja millised on valukohad?

Eriala areneb praegu stabiilses joones. Muidugi teeme tihedat koostööd Ämmaemandate Ühinguga, kellega arutame sünnitusabiga seotud teemasid regulaarselt. Üritusi viime läbi ka teiste seltsidega, sest meie erialal on väga palju kokkupuuteid teiste eriarstiabi valdkondadega. On lausa tavaks saanud, et kord aastas on meil ühiskonverents mõne muu erialaseltsiga. Viimane üritus toimus koos anestesioloogidega ja sel sügisel ootab ees ühine konverents perearstidega.

On oluline teha koostööd sotsiaalministeeriumiga ja Eesti haigekassaga. Viimasest on saanud aja jooksul koostööpartner, kellega on võimalik teha konstruktiivset koostööd. ENS möönab, et ravikindlustusressurss on piiratud, kuid sünnitusabi võiks Eesti riigis olla üks arstiabi prioriteetidest ja tahaksime, et seda näitaks ka rahastamismudel. Probleemiks onuute meetodite taotlemine, hindade muutmine jms, mis on väga aeganõudev protsess ja meie sooviks on, et bürokraatiat võiks olla vähem ja asjad võiksid liikuda senisest veidi kiiremini. Samuti ootame, et teenuse kvaliteeti puudutavates küsimustes ENS-i arvamusega arvestataks. Paraku see iga kord veel nii ei ole.

Ravimipoliitikat saame me suhteliselt vähe mõjutada ning oleme loomulikult häiritud, kui üks või teine ravim turult kaob. Muidugi oleme paljudel juhtudel teinud eritaotlusi ja enamasti on siis ravimit ka jätkuvalt maale toodud. Kuid see on väga oluline küsimus, mis vajab läbirääkimist. Muidugi on meie turg väga väike, kuid meil on raske pakkuda nüüdisaegset ravi ja lähenemisviise, kui ravimivalik on enam kui piiratud ning müügilt kaovad ravimid, mida praktikas iga päev kasutatakse. See on suur murekoht ja siin vaatame nende poole, kes kujundavad ravimipoliitikat.

Artikkel ilmus septembri Lege Artises. Ajakirja saab tellida siit.