ITK aasta arst Vahur Metsna: meeskonnatöö on mulle oluline!

Dr Metsna on varajasest noorusest tundnud huvi meditsiinivaldkonna vastu – just 13-aastaselt saadud ning raskelt paranenud põlvevigastus oli see, mis patsiendina pani meditsiiniga sinasõprust tegema ja elukutsevaliku otsust langetama.

Seetõttu ei olnud keskkoolipoisina Seppo kliinikus sanitarina tööd alustada mingi raskus – just seal sai ta maiku õigest meditsiinitööst, puutudes kokku vere ja äralõigatud jäsemetega. Samuti sai sealt alguse tutvus mitme hea kolleegiga – Arne-Lembit Kööp, Vjatseslav Zahharov, Uku Truupõld ja Andres Kööp on need, kes veel tänagi ITKs töötavad ning on olnud tunnistajaks aastate jooksul toimunud arengutele.

Töö õpetab väärtustama elu

Ortopeedia on Ida-Tallinna keskhaiglas olnud aastakümneid kirurgiakliiniku keskne tähelepanuvääriv valdkond. Dr Metsna sõnul sujub ortopeedia osakonnas töö just seetõttu, et ollakse ühtne ja koos edasiliikuv meeskond. „Vaidlevad ideed, mitte inimesed,” sõnab Metsna, lisades, et tänaseks on spetsialiseerumisprotsess jõudnud tasemele, kus kõik osakonna arstid on leidnud endale sobiva kitsama ortopeedilise valdkonna. Samas on töö, mida igapäevaselt tehakse, omavahel nii tihedalt seotud, et keerulisemates olukordades küsitakse nõu kolleegidelt ning püütakse koos leida edasiviivaid lahendusi.

Dr Metsna kinnitab, et asjatundlikust ja ühtehoidvast meeskonnast algab edasiminek nii haigla sees kui ka laiemalt. Uute kolleegide lisandumisel arutatakse omavahel läbi, kuidas üks või teine inimene võiks kollektiivi sobida – sel aastal lisandus dr Raukas, kes on meeskonda suurepäraselt sulandunud.

Uurides dr Metsnalt, kuidas tema töökorraldus on igapäevaselt seatud, sõnab ta, et tööaeg kulub opereerimisele ja patsientide konsulteerimisele. Operatsioonituppa tahaks ta muidugi pääseda oluliselt rohkem, kui hetkeolukord seda võimaldab. Metsna meenutab, et kunagi noore arstina alustades oli tema jaoks ääretult oluline viia läbi võimalikult palju lõikusi – nüüd aga tunneb ta, et mõne kirurgilise oskuse omandamisest palju tähtsam on kindlustada ühise eesmärgi nimel laitmatult töötav struktuur, mis looks eeldused nii üksikisiku kui ka organisatsiooni järjepidevaks arenguks.

Sellesse aastasse jääb Vahur Metsna jaoks ka isiklik suurem kordaminek – kevadel sai kaitstud doktoritöö. Siinkohal tänab dr Metsna kolleege usalduse ja vastutulelikkuse eest, mis lasksid töö kõrvalt õpingud lõpetada.

Uurides, mis on Metsnat hoidnud mujale väljakutseid otsima minemast, sõnab ta, et eks ikka haigla kodune keskkond ning meeskond, mis on saanud aastate jooksul nii omaseks, et ei kujutagi ette mujal töötamist. „Juba noore arstina tundsin, et mujale praktikale minek oli minu jaoks midagi ebamugavat. Tegin küll ära kõik, mis vaja, kuid hing ihkas ikka keskhaiglasse tagasi – siin tundsin ja tunnen end kõige mõnusamalt, olen omade keskel. Ehk olen seetõttu jäänud ilma tööalasest „pea ees vette hüppamisest”, kuid ma ei kahetse midagi,” sõnab Metsna.

Algav aasta – rohkem aega iseendale ja lähedastele

Mida aga soovida algavalt aastalt nii endale kui sõpradele-kolleegidele? Ortopeed sõnab, et kindlasti tuleks leida senisest enam aega töömõtetest vabale ajale. Kui doktoritööga paralleelselt jõudis ta vaid meditsiinikirjandust lugeda, siis nüüd võiks leida aega ka selleks, et süveneda näiteks ajalooraamatutesse.

Lisaks muidugi soov hoida keha ja vaim tasakaalus. Suhtlemine meditsiinikaugete sõpradega pakub võimaluse lõigata end välja töömõtetest. Musikaalset lõõgastust pakuvad erinevad muusikastiilid Arvo Pärdist Metallicani, lisaks annavad hea toonuse rattasõit, suusatamine ja looduses viibimine – siinkohal tuleb appi maakodus rassimine. Metsa langetamine – nagu Metsna ise ütleb – on see, mis Võrumaa avarustes pakub rõõmu ja teeb tervisele head. Just tervis on see, mida tasub soovida ka teistele – ning oskus elust rõõmu tunda ilma üleliia tarbimata.

Osakonna tööd silmas pidades soovib Vahur Metsna, et ortopeedia osakonna spetsialiseerumisprotsess jõuaks lõpule ning kajastuks ka haigla struktuuris. Metsna rõhutab, et eriala saab areneda kitsale valdkonnale keskenduvate meeskondadena ja ei nõustu kriitikaga, mis näeb spetsialiseerumises vaid meditsiiniabi killustumist.

ITKs on spetsialiseerumise positiivseks näiteks lülisambakeskus. Järgmine kompetentsikeskus peaks olema liigeste endoproteesimisele keskenduv artroplastika üksus (kulunud liigeste vahetamisoperatsioonidele keskendunud üksus): vajalik tegevusmaht, kompetents ja tahtmine on selleks olemas.

Haigla tööd tervikuna arvestades oleks Metsna sõnul vajalik osakondade finantsiline iseseisvus – võimalus otsustada osakonna tasemel valikute üle ise ja ka oma tegevuse vilju maitsta. Ainuke viis kulusid sisuliselt kontrollida on panna iga kulutaja (st töötaja) oma tegevuse finantsilise otstarbekuse üle järele mõtlema. Reeglina juhtub see siis, kui inimese valikud mingil moel ka tema pangakontol kajastuvad.

Otse loomulikult ei tohi isemajandamise tuhinas ravikvaliteet kannatada ja ignoreerida ei saa ka finantsiliselt vähem võimekate üksuste vajadusi. Mida madalamale on viidud finantsvastutus, seda arukam ja ratsionaalsem on majandamine. Efektiivsemast tegutsemisest genereeritud vahendeid saaks osaliselt kasutada tulemuspalgaks. See oleks ka haiglale hea võimalus kulusid tõstmata inimesi veelgi paremini motiveerida. Ortopeedia osakond võiks olla pilootprojektiks ja positiivse tulemuse korral saaks omandatud kogemusi ka haigla teistes üksustes rakendada.

Senine töökäik on Vahur Metsnat õpetanud olema tänulik nende päevade eest, mis on täisvereliselt elamiseks antud. Miski peale haiglaolustiku ei õpeta paremini, et kõik võib järsku otsa saada ja midagi siin elus ei tohi võtta iseenesestmõistetavana.