INTERVJUU | Toomas Toomsoo: erameditsiinis saab töötada kogenud arst (1)

Ütlesite sotsiaalmeedias, et 16 aastat Ida-Tallinna neuroloogiakeskust juhatanuna tüdinesite ära. Mis te nüüd teete?

Alustan uut eluperioodi. Piltlikult öeldes „lähen teise kasti“, täielikult tööle sinna (alates 1. septembrist – toim), kus olen juba kaheksa aastat olnud – Confido Meditsiinikeskusesse. Oleme seal moodustanud neuroloogiakeskuse, kus teeme ambulatoorseid vastuvõtte ja uuringuid. Meil on olemas MRT, KT, UH, EEG ja ENMG. Alustame esialgu 4-5 arstiga.

Eravastuvõtud on kiiremaks arsti juurde pääsemiseks väga olulised, aga kui küsimus on patsiendi uurimises, siis valdav enamus inimesi, kes erapraksises käivad, ei ole suutelised selle eest maksma. Confido tegi ära väga suure töö ning alates 1. oktoobrist hakkab seal olema 11 haigekassa lepinguga eriala. Confido muutub haigekassale oluliseks koostööpartneriks ja see oli minu jaoks üks väga oluline argument, miks täies mahus haiglast ära minna. Kui vaadata mu viimast kahte aastat ITKs, siis ega ma statsionaarset tööd väga enam ei teinud, olin osakonnas pigem nõuandja rollis. Valvetöö muutus rutiinseks. Kokku olen oma karjääri jooksul teinud 31 aastat valvetööd. Ühel hetkel tuli piir ette ja tundsin, et enam ei taha. Kui aga tahad haiglas olla hea arst, siis ei piisa ainult juhtimisest ja ambulatoorsest tööst. Tüdinesin ära ja tegin selle otsuse juba pool aastat tagasi.

Kas Confido uus neuroloogiakeskus on ITK-le konkurent?

Ma ei tahaks oma endise keskuse kohta öelda, et ta on konkurent. Elu näitab, missuguse kaaluga ambulatoorse töö kohaks muutub nii Confido neuroloogiakeskus kui ITK oma. Meil on oma tee minna ja ma ei tahaks jäljendada ITK neuroloogiakeskust. Loodan väga, et Confido neuroloogiakeskus saab oluliseks kohaks Eesti neuroloogia ambulatoorsetes vastuvõttudes ja uuringutes.

Mis on olulisemad asjad, mida jõudsite ITKs 16 aasta jooksul neuroloogiakeskuse juhina ära teha?

Kui sain osakonna juhatajaks, siis asusime Magdaleena korpuses. Minu ambitsioon oli tuua neuroloogiasse erakorraline töö, mida seal tol hetkel ei olnud. Aasta hiljem tõime osakonna Ravi tänavale ja siis hakkas pihta erakorraline töö. Olime Eestis esimesed, kes tegid trombektoomiat. See oli aeg, mil ITK neuroloogiakeskus oli paljudele pinnuks silmas ja öeldi, et teeme asja, millel pole tõenduspõhisust. Me ei teinud midagi lihtsalt huvi pärast! Mul olid head sõbrad USAst, juhtivad insuldiarstid, ning panime kõik esimesed haiged nende rahvusvahelisse uuringusse. Kui praegu mõtleme, et trombektoomia on nüüd kolm aastat aktiivses kasutuses, siis meie alustasime sellega juba 13 aastat tagasi.

Järgnevad asjad on tulnud riburada pidi. Me olime esimene peavalule spetsialiseerunud keskus Eestis. Olime esimeste seas, kus õed hakkasid Parkinsoni haigetele spetsialiseeritud vastuvõtte tegema. ITK tõi Eestisse väga palju uusi kaasaegseid laborianalüüse. Immunoglobuliinravi põletikuliste neuropaatiate kasutamisel pumbaga – olime Eestis esimeste seas. Parkinsoni haigete pumbaravi nii levodopa/karbidopa geeliga kui apomorfiiniga – esimesed. Selliseid uudseid asju on 16 aasta jooksul olnud väga palju, mis praegu tunduvad nooremale neuroloogide põlvkonnale iseenesestmõistetavad.

Minu initsiatiivil alustasime ITKs ka sclerosis multiplexi bioloogilise raviga. See sai alguse 2006. aastal, aga erilise jõuga 2007. Tänaseks võib öelda, et ITK sclerosis multiplexi bioloogiline ravi on Lääne Tallinna Keskhaigla Sclerosis Multiplexi Keskuse järel oma patsientide arvult ja tervikuna teisel kohal.

Suuresti minu töö on ka noorema põlvkonna neuroloogide koondumine ITKsse, mis on praeguseks kõige nooremate neuroloogidega osakond Eestis.

Printsiip on olnud see, et arstil peab olema võimalus uusi asju teha. Juhi roll on võimaldada uusi asju rakendada. Minu ITK kõrgaeg langes perioodi, kus Ralf Allikvee oli väga aktiivne ja kliiniku juhatajaks Ene Halling, kes võimaldasid uusi asju teha. Kahjuks ma viimastel aastatel enam toetust uuenduste osas ei saanud. Suund oli keskpärasusele. Teatud situatsioonis tekitas see frustratsiooni nii minu kui juhtkonna poolt, mis päädis ka mitte just kõige viisakamal moel nägemist jätmisega. Mind süüdistati tagaselja heade inimeste meelitamisel Confidosse, haigla poolt alternatiiv oleks olnud nende kinni hoidmine, kuid seda ka ei tehtud. Ma ei ütleks, et minuga oleks hästi käitutud, aga ma olen sellest üle – need otsused on juba tehtud.

Mida te ülikoolis praegu teete?

Umbes kaks aastat tagasi hakkasin rohkem teadusega tegelema. Kaitsesin ära doktorikraadi ja tundsin, et kui nüüd sellega edasi ei lähe, siis pole mul sellest mingit kasu. Ootamatult avanes võimalus alustada teadlase karjääri Tallinna Ülikoolis (TLÜ). Tollane TLÜ rektor Tiit Land tegi ettepaneku tulla loodus- ja terviseteaduste instituuti külalisprofessoriks. Oli põnev võimalus luua Parkinsoni haiguse uuringugrupp. Seda haigust on tegelikult Eestis väga hästi uuritud professor Pille Taba eestvedamisel Tartu Ülikoolis. Tartus on heal tasemel kliiniline Parkinsoni haiguse uurimine ja baasteadused, aga TLÜs on võimalik teadust natuke teise nurga alt teha. Loodus- ja terviseteaduste instituut hõlmab endas bioloogiat, geneetikat, psühholoogiat ja ka liikumisteadusi. Mul olid ideed ja osa neist ongi juba teadusprojektide raames realiseerunud, osa alustavad oma elu sügisel. Mind on väga huvitanud Parkinsoni haiguse ennetuse küsimused.

Kui võtan endale järgnevaks eluperioodiks 15 aastat, siis on põnev mõelda, mida suudaksin järgneva 15 aasta jooksul korda saata. Haiglast tüdinesin küll ära, aga ma pole ära tüdinenud neuroloogiast ega meditsiinist. Vastupidi – on uued ideed ja Confidos on mul teadust parem teha, sest ta on ülikoolile heaks partneriks. Praeguseks on meil huvitavad projektid ka Eesti geenivaramuga.

Miks tahavad arstid haigla kõrval eratervishoius töötada?

Ühed arstid tahavad stabiilsust, on konservatiivsed ja keskendunud ainult ühte kohta. Ja siis on arstid, kes tahavad rakendada ennast mitmeti. Mina kuulun teiste hulka. Mulle meeldib vaheldus. Kui haiglas oli kaheksa aastat tagasi, ma ei taha kasutada sõna „konveier“, aga siiski nagu liinitöö, siis Confido pakkus juba siis arstile aega patsiendiga tegeleda.

Erameditsiini puhul võib küsimus olla ka rahas, sest see on arstile lisateenistus, aga peamine põhjus on miljöö vahetus. Lähed küllaltki raskest, suruvast, intensiivsest keskkonnast meeldivasse, hubasesse keskkonda, kus tekib hea tunne.

Kuidas praegusel ajal suhtutakse sellesse, kui haigla arst töötab ka eratervishoius?

See sõltub arvaja suurusest. Kui ta on olemuselt kade, siis ta ei suhtu sellesse hästi. Elu näitab, et arstid on küllaltki ülekoormatud ja see tuleb suuresti valvetöö arvelt. See on aga see, mis on haiglas hästi tasustatud. Ambulatoorne töö mitte, kuigi arstid teevad ambulatoorses võrgus tohutult palju tööd. Statsionaaris on rasked haiged, väga tihti lihtsalt tulekahju kustutamine. Seevastu ambulatoorsesse vastuvõttu tulevad inimesed abi saama ja valdav osa neist saabki. Kui paned end olukorda, et teed haiglas ainult ambulatoorseid vastuvõtte, siis on su sissetulek väga madal. Hakkad tegema valveid, aga see on raske ja tüütav – oled 24 tundi kodust eemal, järgmine päev oled väsinud. Kaks päeva oled rivist väljas. Seetõttu on järjest rohkem haiglate arste hakanud mõtlema, et vaba aeg on tähtsam kui ainult töötamine. Arstid hakkavad koormust vähendama. Mõni tahab vabal päeval puhata, mõni aga minna erakliinikusse vastuvõtte tegema. Ma arvan, et see on olnud viimase paari aasta lugu, kus haiglast hakatakse vaatama rohkem erakliinikute poole.

Confido on olnud Eesti meditsiinis paljudes asjades teenäitajaks ja ma arvan, et ta muutub järjest rohkem teenäitajaks. See aeg on Eestis ümber saanud, et ehitan endale Olümpia hotelli 11. korrusele kabineti ja hakkan seal vastu võtma. Arvan, et mõne aasta pärast hakkavad Eesti meditsiinis tõsist tooni andma 1-2 olulisemat erameditsiiniasutust. See tähendab omakorda seda, et nii nagu Lääne ühiskondades juba ammu, hakkame ka meie liikuma selles suunas, et haiglas töötavad valdavalt noored arstid ja residendid, kel on väga suur töökoormus ja motivatsioon uusi asju õppida ja teha. Kindlasti jäävad ka staažikamad arstid nõuks ja jõuks, aga paljud tõsised tegijad hakkavad liikuma erapraksistesse. Confidos peangi oluliseks seda, et vastuvõtte teevad juba staažikad kogemustega arstid. Noor arst peab alustama oma karjääri haiglast, kus näeb raskeid ja põnevaid haigeid. Kui tal on kogemus statsionaarsest ja ambulatoorsest tööst, siis on tal tee lahti ka erameditsiinis, aga seda mitte enne 5-10 aastat. Kindlasti mitte kohe peale residentuuri. Erameditsiin nõuab kogenumat kolleegi, kogenumat vaadet.

Kas need patsiendid, kes tulevad eratervishoiuasutusse või haiglasse, on kuidagi erinevad?

Vahe on olnud, aga aastatega jääb see väiksemaks. Kui mõtlen oma kogemusele erameditsiinis, siis kummalisel kombel olen näinud tasulises meditsiinis kohati keerulisemaid haigeid kui riiklikus. Viimase paari aasta jooksul on toimunud tänu e-konsultatsioonidele võrdsustumine, aga muidu oli nii, et kui inimesel tekis tunne, et tahab neuroloogi juurde minna, sai ta kõnekeskusest aja ja oligi minu juures vastuvõtul. Huvitavad haiged tulid aga pigem oma raha eest eravastuvõtule. On olnud pea- ja seljaaju kasvajaid, esmast sclerosis multiplexi, ajuaneurüsme, lihashaigeid… Kui need inimesed ei jõua millegipärast haiglasse, siis on neil olnud vähemalt kuhugi tulla. Seda ei saa öelda, et erameditsiinis oleksid lihtsad haiged ja haiglas rasked.

Eestis on arstid küllaltki ühe haigla kesksed. Terve elu töötatakse ühes haiglas, aga igast organisatsioonist on midagi põnevat kaasa võtta. Rotatsiooni võiks rohkem olla. Kahjuks on Eestis paljud asjad reguleeritud haigla järgi. Näiteks mina jätan keskhaiglasse maha mitmed tegevused, mida olen loonud ja arendanud. Kas või raskete Parkinsoni haigete pumbaravi. Noored kolleegid on minu välja koolitatud, aga erameditsiini ma seda kaasa tuua ei saa, sest seadusandluse järgi tohib seda ravi teha vaid kesk- või regionaalhaiglas. See on ka üks põhjus, miks arstid Eestis ei liigu. Nad ei taha oma oskusi maha jätta.