INTERVJUU | Tartu Kiirabi uus juht peab oluliseks arstibrigaadide säilimist

Olete olnud Tartu Kiirabi juhina ametis alates käesoleva aasta algusest. Kuidas on sujunud sisseelamine?

Hästi on sujunud, kuid ega sisseelamiseks aega ei antud. Kohe tuli hakata erinevaid ülesandeid lahendama, mis tähendab, et need kolm kuud on olnud väga töised. Kõigepealt tuli varasem majandusaasta kokku võtta ja uus eelarve kokku panna. Terviseamet soovis energiakriisi tõttu saada meie kiirabidelt väga lühikese etteteatamisajaga toimepidevuse kulusid. Panime kiiresti meeskonna kokku, et aru saada, kuhu milliseid võimekusi on vaja luua. Riiki tuleb kiita, kuna kiirabi pidajatele on eraldatud raha generaatorite ostmiseks. Kohtumisi on olnud hästi palju: tutvumisi erinevate koostööpartneritega, näiteks terviseameti, tervisekassa ja kohaliku omavalitsusega, aga muidugi ka Tartu Kiirabi töötajatega. Tartu Kiirabi on suur, meil on 16 baasi, kus igal pool on oma probleemid ja küsimused. Nende kõigi läbikäimine võttis aega. Praeguseks on n-ö kohustuslikud sammud tehtud ja oleme dr Tuuli Pajuga (Tartu Kiirabi teine juhatuse liige – toim.) omavahel juhtimisülesanded ära jaganud.

Minu põhimõte on, et meeskond ja meie inimesed on väga olulised. Õhkkond peab olema mõnus, et inimesed oleksid motiveeritud ja tahaksid oma tööd teha.

Kui heas olukorras on Tartu Kiirabi?

Tartu Kiirabi on inimeste mõttes heas olukorras, mõnes aspektis isegi väga heas. Meil on 550 töötajat. Kõik õdede ja kiirabitehnikute töökohad on täidetud. Sellest teen järelduse, et Tartu Kiirabi on jätkuvalt huvipakkuv töökoht. Eks arstidega võiks seis alati parem olla, aga see on üleriigiline probleem, sest neid on puudu igal pool. Me oleme uute arstide otsimisel ja väljaõpetamisel väga aktiivsed.

Rahaliselt on olnud paremaid aegu, sest COVID-i periood on olnud igas mõttes kulukas. Asjad on kallinenud ja personalikulud suurenenud. Investeeringud, mida oleks pidanud varem tegema, on nüüd kuhjunud ühte aastasse. Näiteks pole me saanud kaks aastat uusi autosid osta. Oleme riigihanked küll teinud ning ülemöödunud aastal pidi tulema kuus autot ja eelmisel samuti kuus, aga me pole neist ühtegi kätte saanud. Sel aastal ootame 12 autot. Loodame, et meie koostööpartner Volkswagen leiab sel aastal võimekuse neid masinaid toota. Samal ajal käib uue baasi ehitamine Mustvees, mis lükkus samuti erinevatel põhjustel edasi. Pingutame, et see valmiks hiljemalt 1. augustiks.

Arvestades, et Tartu Kiirabil on suurel alal 16 baasi, kas personaliga kaetus on ühtlaselt hea või saab tuua välja keerulisemaid piirkondi?

Niipalju, kui olen kuulnud, on võrreldes paljude teiste tervishoiuteenuse osutajatega meie seis suhteliselt hea. Loomulikult on maapiirkondadesse keeruline arste ja õdesid leida ning oleme kohalikele väga tänulikud. Kaugematesse teeninduspiirkondadesse peame tööjõudu sageli kohale viima. Selles mõttes on meie suurus meie tugevus. Sealjuures panustavad Tartu Kiirabisse inimesed kogu Eestist. Töötajad käivad meie juurde ka Tallinnast ja Kuressaarest. Minu jaoks on see märk sellest, et teeme midagi hästi. Meie töö on huvitav. Meie töötaja on noor, keskmise vanusega 42 eluaastat. Noor inimene tahab põnevust, tahab liikuda, tahab tegevusi, mis paneb silmad särama. Palk ja töökeskkond peavad olema samuti motiveerivad. Mulle tundub, et meil see nii ka on.

Mida tahate asutuse juhina ära teha?

See nimekiri on pikk. Võibolla on kõige suurem eesmärk, et me kvaliteedis kuidagi järele ei annaks ja patsient saaks parimat võimalikku haiglaeelset ravi. Eesmärk on, et kiirabi oleks ikkagi meditsiiniline ja nendes maakondades, kus meie toimetame, oleks jätkuvalt vähemalt üks arstibrigaad. Eesti patsient on seda väärt, et igas maakonnas oleks vähemalt üks arstibrigaad ööpäev läbi olemas.

Pean oluliseks avatud kaasaegset juhtimist. Saime valmis Tartu Kiirabi arengukava 2026. aastani, mis on päris mahukas dokument. Selle koostamisel andsime kõigile Tartu Kiirabi töötajatele võimaluse kaasa rääkida, milline peaks Tartu Kiirabi olema, mis on meie visioon, missioon ja põhiväärtused. Selgus, et Tartu Kiirabi töötajate arvates võiksime olla Eesti haiglavälise erakorralise meditsiini liider, usaldusväärseim abipakkuja kiirabi vajajale, parim tööandja kiirabi töötajale, kõrgelt hinnatud partner teistele operatiivteenuste ja tervishoiuteenuste osutajatele, atraktiivseim haiglavälise erakorralise meditsiini koolitaja ja keskkonnasäästlik organisatsioon. Need on lähteülesanded, millega proovime hakkama saada.

Lisaks leppisime Tartu linnaga kokku, et kuna linna prioriteet on võimalikult väike jalajälg, siis tahame siin kunagi katseprojektina ellu tuua vesinikul töötava kiirabi. Norras juba elektrikiirabid liiguvad ja me läheme vaatama, kuidas need seal töötavad. See võib kõlada natuke ulmena, aga tegelikult on see homne päev.

Mainisite hea tööõhkkonna loomist. Mida plaanite selleks ära teha?

Aastate jooksul on juhid enne mind teinud head tööd ning Tartu Kiirabil on töötajate seas väga hea maine. Me loodame seda hoida ja tõsta. Viimastel aastatel on panustatud töötajate heaolusse ka väljaspool töökeskkonda. Näiteks oleme hakanud toetama kiirabitöötaja sportlikke ettevõtmisi. Mis puudutab juhtimistasandit, siis proovime tulla töötajatele lähemale, et nad saaksid kaasa rääkida. Me anname oma tegemistest igakuiselt ülevaate, meie uksed on lahti, ootame ettepanekuid. Kui muidu on meditsiinisüsteem konservatiivse loomuga ja oma töökohal võid olla pikki aastaid, siis me oleme seda muutmas, et juhtimisülesanded oleksid tähtajalised ja inimesed saaksid nendele töökohtadele kandideerida. See annab noortele arenguperspektiivi, võimaluse ning ka need inimesed, kes juba juhivad, peavad pingutama. Minu ja dr Tuuli Paju töö on samuti tähtajaline.

Meditsiinis on läbipõlemine võrreldes paljude teiste ametialadega suurem, erakorralises meditsiinis veel eriti. Kas sellega kuidagi tegeletakse?

See on muidugi suur probleem, mis saab alguse sellest, et meditsiinitöötajaid on vähe ja nad töötavad erinevate tööandjate juures. Me oleme tervishoiujuhtidena neile selle eest väga tänulikud, aga saame ka aru, et see tuleb millegi arvelt. Muidugi on probleeme. Selle vastu aitab võimalikult terve tööõhkkond, mis peab ümberringi valitsema, et inimesed, kes su kõrval on, märkaksid, kui sul on mingisugune probleem. Tähtis ongi märkamine, sest kui keegi probleemist ei tea, on raske aidata. Tartu Kiirabis on praegu see võimalus olemas, et kui on olnud mingisugune keerulisem juhtum, mis on lõppenud traagiliselt, siis on töötajatel võimalik abi saada.

Kas seda võimalust kasutatakse piisavalt?

Olgem ausad – Eesti inimene on ju olemuselt kinnisema laadiga ja oma muresid kergekäeliselt ei jaga. Aga ma arvan, et elu on meid muutnud avatumaks. Meditsiinis tuleb paratamatult ette keerulisi juhtumeid ja keegi pole ju rauast. Probleemsetest juhtudest tuleb rääkida, neid arutada ja neist õppida ning seda ka tehakse.

On teada, et häirekeskus saadab liiga sageli kiirabibrigaadi väljakutsetele, kus tegelikult kiirabi vaja ei ole. Milline on olukord Tartu Kiirabi pilgu läbi?

Tartu Kiirabis ei ole see kuidagi teistmoodi kui mujal. Häirekeskus läks üle uuele süsteemile ja on tunda üleprioriseerimist. Küllaltki palju antakse kõige kõrgema prioriteediga kutse kohe kahele brigaadile, kellest üks on reanimobiilibrigaad, ja seejärel lähima brigaadi kohale saabudes reanimobiili kutse tühistatakse, kuna selgub, et kutse ei vasta prioriteedile. Peamiseks mureks on see, et Eesti häirekeskuse töötajad ei ole meditsiinilise eriharidusega, aga uus tööjuhend, mis on Taanist üle võetud, seda tegelikult eeldab. Probleem on selles, et kui seda juhendit kasutada ilma meditsiiniliste alusteadmisteta, siis on lihtne ennast n-ö nurka mängida ja polegi võimalik enam madalamat prioriteeti määrata. Neil ei ole võimalik helistajat ka meditsiiniliselt nõustada. Siis ei jäägi muud üle, kui lähtuda sellest juhendist ja tekkinud prioriteedist. Tartu Kiirabi teeb aastas 62 000 visiiti. Varasemal viiel aastal on delta-kutseid olnud ligi 10 protsenti, 2022. aastal oli neid kutseid juba 15 protsenti.

Samas tahan öelda, et häirekeskus on meile väga hea koostööpartner. See töö, mida nad teevad, on ülimalt tähtis, pingeline ja raske. Alates eelmisest aastast saavad meie töötajad käia häirekeskuses töövarjuks ja see on meie silmi väga palju avanud.

Tallinnas oli veel mõni aeg tagasi EMO uste taga kiirabibrigaadide järjekord. Milline on olnud olukord Tartus?

Tartus ei ole sellega probleeme olnud. Ma ei oska öelda, mis on probleemi põhjus, aga tõenäoliselt on see kompleksne. On ju räägitud sellest, et Tallinnasse ja Harjumaale on viimase 10–20 aasta jooksul meeletult inimesi juurde tulnud, samas kui uusi haiglaid tekkinud pole. Haiglate võimekus patsiente vastu võtta pole suurenenud. Pigem on meditsiinisüsteem ja seal töötavad inimesed pideva pinge all.

Veebruari alguses esitleti haiglaeelse erakorralise meditsiinilise abi analüüsi. Mida sellest analüüsist ja seal pakutud võimalikest lahendustest arvate? Näiteks üks, mis silma jäi, oli parameedikute süsteemile ülemineku võimalus.

Eks on juba tõdetud, et tehti huvitav uuring, aga nende tulemustega liiga palju peale hakata ei ole. Samas on ilmselt iga analüüs parem kui lihtsalt tunnetuse pealt lahmimine. Uuringuga on palju tööd ära tehtud ja see sisaldab palju positiivset.

Parameditsiinilisele kiirabile üleminek ei ole Eestis minu meelest reaalne võimalus. Nende koolitamine võtaks aega ligi 22 aastat. See tähendaks väga suurt investeeringut parameedikute 2,5–3-aastasse õppesse. See ei lahendaks tööjõu puudust EMO-des. Eestis on väga suur tööjõu ristkasutus, meie töötajad osaliselt juba töötavadki ka EMO-des. Kui praegu viiakse kiirabiga haiglasse keskmiselt 43% haigetest, Tartus 36%, siis parameditsiinilise kiirabi tekkides kasvaks see protsent jõuliselt. Nemad ju raviotsuseid ei tee, neil puudub vastav ettevalmistus. See omakorda tähendab survet EMO-dele, kus juba praegu pole piisavalt töötajaid. Arvestades Eesti hajaasustust ja perearstide põuda just maapiirkondades, muutuks parameditsiinilise kiirabi teenuse korral arstiabi maainimesele veel halvemini kättesaadavaks.

Tartu kiirabi juhina julgen öelda, et praegune süsteem toimib väga hästi ja oleks rumal seda lammutama hakata. Eesti inimene saab vähemalt meie teeninduspiirkonnas parimat võimalikku abi. Meie praegune ülesanne on pigem latti hoida ja selleks tuleb pingutada.

Olete oma karjääri jooksul panustanud aktiivselt riigikaitsesse ning tegelenud sõja- ja katastroofimeditsiini arendamisega. Kas või kuidas olete sellega seotud praegu?

Praegu olen Eesti kaitseväe major reservis. Tõepoolest, käisin 2011.–2012. ja 2014. aastal Eesti traumameeskonna liikmena Afganistanis. Tol ajal oli see aktiivne sõjapiirkond ja Camp Bastioni R3 haigla maailma kõige aktiivsem traumahaigla. Sealt sain unikaalse kogemuse raskete traumahaigete käsitlemisel. Me puutume siin traumahaigetega vähe kokku, aga selleks, et tunda end mugavalt ja suuta langetada parimaid otsuseid, peab nendega pidevalt tegelema. Töötan jätkuvalt Tartu Ülikooli Kliinikumis vanemarsti-õppejõuna üldanestesioloogia osakonnas. Olen seal proovinud oma kogemust edasi anda nii kolleegidele kui ka residentidele. Lisaks osalen ATLS-i traumameeskonnas, mis õpetab Eesti arstkonda ühtseid trauma käsitlemisprintsiipe järgima. Ma olen töötanud pikalt Kaitseväe Akadeemias arst-lektorina ja osalen reservväelasena kõikidel kohustuslikel õppekogunemistel sõjaväehaigla tasemel. Õpetan ja koolitan seal inimesi, üritan oma kogemusi edasi anda.

Kui valmis on teie arvates Eesti tervishoid võimalikeks katastroofideks?

Sõltub, missugusest katastroofist on juttu. Valmisolek suureks katastroofiks ei ole kunagi liiga hea. Me koolitame inimesi, kasutame haiglates Hospital MIMMS-i (Major Incident Medical Management and Support) põhimõtteid ja haiglaeelse MIMMS-i põhimõtteid. Printsiibid on kõik sarnased, et saaksime aru, mismoodi peame koos toimetama. Põhiprobleem igasuguse katastroofi ajal on tööjõu puudus ja ristkasutus. Inimesed korraga mitmel töökohal töötada ei saa, mis tähendab, et see, kuidas nad jaotuvad, on hästi oluline.

Tegelikult tegeleb riik selle teemaga aktiivselt. On astutud väga reaalseid samme, näiteks kasvõi energiakindluse tagamine erinevates kriisiolukordades. Kui varem oleme olnud lahenduste otsimisel passiivsed, siis praegu astub riik väga jõulisi samme. Inimesed on motiveeritud ja tahavad leida probleemidele lahendusi. Murekohad on välja selgitatud, toimuvad ühisõppused. Koostöö erinevate instantside vahel toimub täiesti uuel tasemel. See kõik on aktiveerunud juba COVID-i ajal, mis avaldas omavahelisele suhtlemisele positiivset mõju.

Meie praegune rahu ja vaikuse aeg on ettevalmistamise aeg. Kui kriis tekib, ei ole me selleks kunagi päris valmis, aga kui me ei ole selleks üldse ette valmistunud, siis on väga halvasti.

Artikkel ilmus aprilli Lege Artises. Telli ajakiri siit!