INTERVJUU | Raine Pilli: me ei tohiks muuta patoloogiaks normaalseid reaktsioone rasketele oludele

Pärnu linnavolikogu tunnustas teenetemärgiga Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku juhatajat Raine Pillit pikaajalise ja pühendunud töö eest arstina ja vaimse tervise parendamise eestvedajana nii kohalikul kui riiklikul tasandil.

Vaimsest tervisest räägitakse viimasel ajal väga palju. Mida see teie jaoks tööalaselt tähendab?

Tööalaselt tähendab see kindlasti koormuse tõusu, aga see pole ära lahendanud probleemi, et ikka veel liiga paljud abivajajad ei jõua õige abini. Järjest olulisemaks muutub triaaž, et välja selgitada, kellele on vaja psühhiaatrilist eriarstiabi ja kellele piisab madalama tasemega psühholoogilistest sekkumistest. Sageli peab probleemi ikkagi põhjalikult täpsustama, enne kui saab suunata teistele teenusetele. Aga üldjoontes tuleb öelda, et vaimse tervise muutumine päriselt osaks tervisest on positiivne.

Kus on praegu vaimse tervise abi pudelikael?

Võibolla kõige kitsam pudelikael on üldse meditsiinist allpool. Kui mõtleme, kuidas vaimse tervise teenuste püramiid peaks välja nägema, siis kõige all on see, et inimene ise tajub oma tervist, oskab ja teab, kuidas end elustiiliga toetada ja eneseabi võtteid kasutada ning teha muudatusi. Meie vaimse tervise kirjaoskus ei ole olnud kuigi hea. Järgmise tasandina tuleb kogukonna tugi, mida praegu usinalt sisustatakse ja mis peaks järjest tegusamaks muutuma. Alles seejärel tuleb meditsiin oma erinevate tasanditega.

Perearstid ja -õed on väga tublid. Muul viisil üldse ei saakski, sest suure osa vaimse tervise probleemidest võtavad enda alla meeleolu- ja ärevushäired, millega toimetulekuks on esmatasand hästi välja õppinud. Psühhiaatreid ja teisi vaimse tervise spetsialiste eriarstiabi tasandil ei ole kahjuks piisavalt ja ega neid üleöö juurde ei tule. Pigem peame jõudma selleni, et keerulisem ja raskem vaimse tervise probleem on eriarstiabis ja need asjad, mida on võimalik ennetada või millega saab kuskil teisel tasandil töötada, on seal.

Kui psühhiaatri juurde saab jätkuvalt ilma saatekirjata, siis kui palju jõuab teie juurde inimesi, kes ei peaks teie juurde jõudma?

Ega ülemäära palju ei jõua. Järjekorrad on pikad ja võibolla, kui inimese algne mure ei ole väga punases, siis ta kas leiab teise lahenduse või väsib ootamisest ära. Kas mingi osa neist jäävad üldse abita, seda me muidugi tagantjärgi ei tea. Raviasutused on teinud oma regulatsioonid, nii et enamasti käib sisenemine läbi vaimse tervise õe, juhtumikorraldaja või e-konsultatsiooni. Teatud väravad on tekkinud hoolimata sellest, et saatekirja pole.

Millega inimesed praegu pöörduvad või mis on peamised suunamise põhjused?

Valdav osa ambulatoorseid pöördumisi on kindlasti ärevus- ja meeleoluhäired. Päris hea hulk on ka sõltuvusprobleemidega patsiente. Viimaste aastate jooksul on tõsiseid sõltuvushäireid märgata üha rohkem ja see on meie igapäevases töös nii statsionaaris kui ambulatoorselt suur väljakutse. Skisofreenia spektri häired on loomulikult ka, aga neid on läbi aastate üsna sarnases osakaalus.

Kas ärevushäireid on rohkem või inimesed tajuvad seda probleemi paremini?

See on väga oluline küsimus ja seda on lõpuni raske öelda, sest väga häid uuringuid pole. Pigem tahaks arvata, et suurenenud on tunnetuslik ärevus. Loomulikult on ka objektiivsed olud meie ümber need, mis ärevust võimendavad – teatav ebakindlus, julgeolekuolukord, majanduslik olukord. See kõik mõjub.

Samas ma arvan, et peame olema ühiskonnas valvel, et me ei muudaks patoloogiaks inimese normaalseid reaktsioone rasketele oludele. Rasked olud käivad spiraalina, neid on ikka olnud. Seda, et on raske, ei saa lugeda kohe patoloogiaks. Siin on ilmselt ka vaimse tervise spetsialistidel oma osa. Mitte, et tahaksime kuidagi pisendada vaimse tervise probleeme, aga teatud hetkel peab seda natuke normaliseerima. Kui ma ikkagi olen väga mures oma lähisugulaste pärast Ukrainas, siis tõenäoliselt ongi keeruline magama jääda. Või kui töötan 14 tundi päevas, siis ongi väga raske hoida oma vaimset energiat ja tervist tervikuna. See on ootuspärane.

Teie juurde jõuab ka Ukrainast pärit inimesi?

Jah, ikka. Nende tervisemured on üsna sarnased meie inimeste omadega – ärevus, meeleoluprobleemid, sõltuvusprobleemid ja mõned psühhoosiprobleemid, mis on juba varasemast kaasa tulnud. Inimesed on tegelikult ühesugused. Loomulikult kaasneb traumaatiliste läbielamistega seoses mitmeid psüühikahäireid, mis tavaolukorras jääksid ilmselt vallandumata.

Sõltuvusprobleemide alla lähevad ka nutiseadmed?

Jah, sõltuvussündroom võib tähendada väga erinevaid sõltuvusi mõnuainetest ja hasartmängudest nutiseadmete ja ostlemiseni. Psühholoogiline mehhanism on üsna sarnane. Selle teemaga näevad rohkem vaeva laste ja noorukite psühhiaatrid. Täiskasvanute populatsioonis pole see esimene fookus, millele tähelepanu jääb, aga kui sügavuti vaadata, siis on näha küll, et võibolla liiga palju kulub aega ära ilma kasuliku tulemita ning see tekitab toimetulekuraskusi.

Kui need praegused lapsed kasvavad suuremaks, siis jõuavad nad teie juurde.

Jah, seda muidugi. See on ainult aja küsimus. Ajastutest sõltuvalt on psüühikahäirete struktuur ju alati natuke muutunud. Just eriti ärevuse, depressiooni ja käitumishäirete vaates.

Kui motiveeritud on need inimesed, kes teieni jõuavad, ravi saama?

See on erinev. Meil on ka statsionaarsed osakonnad, kuhu tulevad patsiendid kiirabi ja politseiga. Seal on kindlasti motivatsiooniga keerulisem, teinekord on raske haigusteadvust üles äratada ja sealt edasi head ravisoostumust saada.

Ambulatoorses abis, kui ikkagi inimene ise peab vajalikuks pöörduda, on enamasti motivatsiooni alge vähemalt olemas. Võibolla alati ei jõua me alati ühele meelele selles abis, mida saame anda, aga vähemalt soov muutuseks on inimeses olemas.

Kui palju on seda, et tahaks abi küll, aga ravimeid kindlasti mitte?

Jah, ikka tuleb ette ja selles ei olegi alati midagi halba. On palju olukordi, kus ravim eraldiseisvalt polegi see, mis päästab päeva ning tegelikult on nõustamine, teadlikkuse tõstmine, elustiili muutused palju efektiivsemad. See pole meie jaoks punane lipp, kui inimene ei taha rohtu võtta. Siis peame patsiendiga võimaluste üle arutama. Ka psühhoteraapia on mitmete häirete korral näidustatud ning tõestanud oma efektiivsust. Ja osade psüühikahäirete ravis on kasutusel ka ajustimulatsioonimeetodid – kui ravimite suhtes on vastuseis, siis näiteks depressiooni ja ärevuse ravis võime nendest meetoditest abi saada. Ilma ravimiteta ei õnnestu edukalt ravida psühhoosi spektri häireid ja raskeid meeleoluhäireid. Seega nende häirete korral peame paratamatult püüdma patsiendiga ravimites kokkuleppele jõuda.

Milline on teie koostöö perearstidega?

Järjest parem. Meil on teist aastat olukord, kus psühhiaatriakliiniku vaimse tervise õed käivad perearstikeskustes vastuvõtte tegemas. Meil on välja kujunenud ravimeeskonna suhtlus – perearstid, pereõed, vaimse tervise õed. Ja kui on mõni keerulisem juhtum, mis vajab psühhiaatri või kliinilise psühholoogi sekkumist, siis arutame ravimeeskonnas ja teeme plaani. See on hästi käima läinud. Kahjuks pole meil seda ressurssi kõigile perearstikeskustele anda. Enam ei kujutaks ettegi töötamist psühhiaatrina ilma vaimse tervise õdedeta ja nende iseseisva vastuvõtuta.

Kas nad käivad ainult haigla juures olevas perearstikeskuses või ka mujal?

Meie püüame toimetada Pärnumaa piirides. Vaimse tervise õde käib Vändra perearstikeskuses, Kilingi-Nõmmel, Paikusel, Toris, Pärnu linnas kolmes kohas. Pigem sellistes kohtades, kus on rohkem kui üks perearst.

Kas esmatasand võiks teie õlult midagi veel üle võtta?

Kohati tundub, et esmatasandile muudkui laotakse erinevaid rolle juurde, seega pole ma väga varmas ütlema, et nad peaksid midagi veel tegema. See, et esmatasand alustab ärevus- ja meeleoluhäire puhul esmase raviga ja paljudel juhtudel saab ise suurepäraselt hakkama, on väga hea. Midagi palju rohkemat ei lubaks minu südametunnistus neile juurde kirjutada.

Mõeldes personalile – kas tunnete kellestki puudust?

Tunnen puudust kõigist vaimse tervise spetsialistidest. Kõige suuremat puudust tunneme Pärnumaal laste ja noorukite psühhiaatrist, kliinilisest lapsepsühholoogist. Laste ja noorukite psühhiaatria valdkond on kahjuks üle Eesti väga kehvas mehitatuses. Pärnus on meil ainult üks lapsepsühhiaater ja seda on ilmselgelt vähe. Ta töötab olude sunnil suurema koormusega, kui on mõistlik. Ka täiskasvanute psühhiaatreid oleks meile piirkonda juurde vaja.

Loomulikult on vaja rohkem vaimse tervise õdesid ja kliinilisi psühholooge. Järjest rohkem toetume sotsiaal- ja meditsiinivaldkonna integratsioonile, et saaksime abivajajaid meeskonnas aidata. Väga mitmed vaimse tervise probleemid toovad endaga kaasa tõsiseid sotsiaalseid probleeme.

Tegelikult oleme Pärnus teinud algusest peale rohkem kui riiklik tervishoiu- ja sotsiaalpoliitika on ette näinud. Pärnu psühhiaatriakliinik loodi 1999. aastal ja juba aasta hiljem, 2000. aastal alustas kliiniku üksusena tööd päevakeskus, kus lisaks päevastatsionaari teenustele osutame erinevaid sotsiaalteenuseid psüühilise erivajadusega isikutele. Päevakeskuses toimetavad lisaks tervishoiutöötajatele sotsiaaltöötajad, tegevusjuhendajad ja toimub aktiivne koostöö omavalitsuse sotsiaaltöötajate ning erinevate koostööpartneritega. Kitsalt meditsiinilisest vaatest jääb vaimse tervise puhul sageli vajaka. Meie jaoks on üsna igapäevased võrgustikukoosolekud, kus osalevad patsient, lähedased, haigla ja omavalitsuse sotsiaaltöötaja, raviarst ja muud ravimeeskonna liikmed vastavalt vajadusele.

Mis on teie erialal Pärnus veel hästi?

Hästi ongi see, et koostöö erinevate instantsidega, kes on inimese ümber, on üsna hea. Meil on südamega tööd tegevad spetsialistid, meeskond toimib koos hästi. Pärnu haigla puhul oleme märganud, et psühhiaatria eriala pole kuidagi stigmatiseeritud. Seda on peetud niivõrd oluliseks, et on pingutatud kaasaegse ravikeskkonna loomise nimel, samuti on meil kasutada kõik uuringu- ja ravivõimalused, mis on Eesti oludes praegu võimalikud. On kurb, et mõnes Eesti piirkonnas arutatakse juba 20 aastat, kas aegunud sajandivanuste psühhiaatriahoonete asemele on põhjust uut haiglat ehitada.

Teile anti laupäeval üle Pärnu linna teenetemärk. Kuidas selle tunnustuse saamise uudis teieni jõudis?

Hea kolleeg saatis sõnumi, aga kuna olin töömõtetes, siis mõtlesin, et see on mingi medal, mille osakonna patsient on mulle joonistanud. Psühhiaatrias ikka juhtub, et arstile meisterdatakse tegevustoas erinevaid asju. Seega mul võttis aega, et asjale pihta saada ning hiljem juba lugesin selle kohta pikemalt. Muide, ka eelmine Pärnu psühhiaatriakliiniku juhataja on selle tunnustuse pälvinud, nii et võib järeldada, et psühhiaatriat peetakse oluliseks nii haiglas kui linnas laiemalt.

Millised on teie tööpäevad arsti ja juhina?

Kliiniku juhtimise roll eeldab, et mingi osa ajast tuleb teha administratiivset tööd. Kui päris aus olla, siis see ei ole minu lemmiktegevus, sest pigem tahaksin rohkem osaleda ravitegevuses. Ma arvan, et umbes 70 protsenti ajast kulub ravitegevusele. Ja ega alati kaheksa tunniga päevas toime ei tule.

Mis teeb teile teie töös muret ja mis pakub rõõmu?

Muret teeb võibolla see, et ei patologiseeritaks normaalseid psüühikareaktsioone, et me kohaneksime muutustega paremini, et alles jääks piisav annus talupojamõistust. Muret teeb see, et vaimse tervise spetsialistide hulk on terve Eesti vaates üsna ahtake. Katmata vajadust on palju. Ka see, kas me suudame triaaži teha nii nagu kehaliste haiguste ja traumade puhul, et kõigepealt ei pea abi saama see, kes kõige kõvemini karjub, vaid kõige raskemas seisus patsient, kes on võibolla juba teadvuse kaotanud ja vait. See on meile suur väljakutse, et me ikkagi leiaksime üles esmajärjekorras abi vajavad haiged ja suudaksime neid paremini toetada. Raske on see, kui ei õnnestu saavutada head tulemust, kui pole õnnestunud lahti hammustada probleemi tegelikku sisu, kui ei ole õnnestunud kõige parema tahtmise juures prognoosida asjade edasist negatiivset käiku.

Minu töös ei ole midagi toredamat kui ravikoostöö inimesega, kes tõesti töötab endaga igas etapis, kes on avatud, samas kriitiline. Rõõmu pakuvad kolleegid, kes teevad oma tööd entusiasmiga ja kindlasti noored, kes alles sisenevad psühhiaatria maastikule. Tore on näha, et on jätkuvalt inimesi, kes tahavad panustada. See annab lootust.

Sel nädalal alustasid meil uued õepraktikandid – noortel inimestel silmad säravad. Küsimus on, kuidas seda sära hoida, sest meditsiin on kõrge pingega keskkond ja alati pole ümbritsevad töötingimused sugugi säästvad. Vahel on probleeme suhetes või tööõhkkonnas tervikuna, millest on ju samuti viimasel ajal palju räägitud. Sellega paremini hakkama saamine on suur väljakutse meile kõigile. Teadlikkuse tõus kindlasti aitab, aga ma olen alati olnud seda meelt, et tööõhkkond on inimeste nägu. Seda ei saa taandada lõpuni süsteemile ja seda ei saa taandada lõpuni üksikindiviidile. See on inimeste nägu – igaühel on oma panus tööõhkkonna kujundamisel ja hoidmisel.