INTERVJUU | Leho Rips: spordivigastuste ravikulu on mitteliikuvast elustiilist põhjustatud haiguste kõrval marginaalne Sporditraumatoloogia keskus tähistab juubelit!

Kes olid 10 aastat tagasi Kliinikumi sporditraumatoloogia keskuse loomise taga ja kust see idee sündis?

Tegelikult sündis idee juba varem, hakates vaikselt kooruma 15 aastat tagasi, aga siis polnud Kliinikumis soodsat pinnast. Umbes 12 aastat tagasi hakkasime seda tõsisemalt planeerima ja kirjutasime projekte, et saada haigla juhtkonna nõusolek ning haigekassa rahastus.

Algsete plaanide ja ideedega tegelesime mina ja dr Rein Kuik. Kui projekt hakkas juba ilmet võtma, liitusid meeskonna tegevustega dr Madis Rahu ning füsioterapeudid Tauno Koovit ja Mihkel Luik.

Miks üldse oli sellist keskust vaja?

See on hea küsimus. Osa inimeste arvates ei ole seda üldse vaja ehk spordivigastusi raviv keskus ei peaks olema eraldiseisev. Teisalt on jällegi seisukoht, et sportlikud, aktiivset elu elavad inimesed vajavad spetsiifilise oskusteabega abi, et hoida nende aktiivsust alles. Kusjuures need inimesed, kes on füüsiliselt aktiivsemad, on sageli ka muus osas aktiivsemad ja neil on ühiskonnas olulised ülesanded. Mõte tuli sellest, et n-ö riigipoolsel meditsiinisüsteemil tegelikult puudus varem tõsiseltvõetav keskus, kuhu need patsiendid võiksid pöörduda, et saada laiapõhjalist abi. Jah, Tallinnas on mõned erakliinikud, kes sellega osaliselt tegelevad, aga neil on omad piirangud. Suures haiglas on meil palju laiemad võimalused inimest aidata ja kompleksset ravi pakkuda. Mitmed väga keerulised kirurgilised protseduurid, mida me teeme, on võimalikud ainult suures ravikeskuses. Lisaks on Kliinikumis hiljuti moderniseeritud praegu Baltikumi, ja minu teada ka Põhjamaade, kõige parem spordivigastustele spetsialiseerunud taastusravikeskus. Seega väga hea ravitulemuse tagamiseks on oluline süstemaatiline koostöö ka füsioterapeutidega.

Keskuse mõte on kogu aeg olnud pakkuda inimestele tõenduspõhist tipptasemel ravi, mis Eestis oli varem üpriski kaootiline ning üksikute arstide mikroentusiasmi tasemel. Keskus oli vajalik, et pädevus koonduks ühte kokku koos piisava ressursi ja võimekusega.

Kes ja kuidas keskusesse jõuavad?

Meie patsient on inimene, kel on spordi või liikumisega seotud äge vigastus või krooniline haigus ehk meil on füüsiliselt aktiivsete inimeste ravikeskus. Vanusepiire pole – meie juurde võib tulla ka 85-aastane odaviskaja. Alumine vanusepiir samuti puudub. Kõige noorem patsient on olnud 6-7aastane laps. Patsiendil on võimalik pöörduda haigekassa poolt tasustatud ravile perearsti saatekirjaga või saatekirja puudumisel kasutada tasulist raviteenust.

Milliste vigastustega patsiendid teie juurde jõuavad?

Diapasoon on väga lai. Me tegeleme praktiliselt kõigi spordiga seotud vigastuste raviga. Valdavalt pöörduvad meie vastuvõtule suurte liigeste vigastustega patsiendid – põlv, õlaliiges, küünarliiges, hüppeliiges. Probleeme on väga erinevaid, aga tüüpilised on põlveliigese meniski, kõhre, ristisideme ja õlaliigese kõõluse vigastused. Järjest sagedamini tuleb ette haruldasemad haigusi, mille kohta me peame vahel küsima nõu kolleegidelt Euroopast ja Ameerikast. Kokku on meil umbes 300 erinevat operatsioonitüüpi. Kusjuures keskust avades oli neid vaid 50-60 ringis.

Millist nõu annaksite patsiendile vigastuste vältimiseks?

Selleks, et patsiendid meid külastama ei peaks, peab valima nii eale kui füüsilisele vormile sobiva koormuse ja spordiala. Liikumist ja sporti ei tasu karta, sest liikumine on looduses edasiviiv jõud. Sporti ei tohiks halba valgusse panna ka ainult vigastusriskidele mõeldes. Halva kehalise vormiga on vigatuste tekkerisk hoopiski kõrgem. Seega ei peaks mitte mingil juhul mõtlema nii, et sporti ei tohi teha või liikuv ei tohi olla. Vastupidi! Õigesti planeeritud liikuv eluviis tagab võimalikult hea elukvaliteedi ja elus hakkama saamise.

Kas harrastussportlaste vigastusi on praegu rohkem kui näiteks 10 aastat tagasi?

Ma ei ütleks, et rohkem. Spordivigastuste ravikulu on Eesti meditsiinisüsteemis üpriski marginaalne – enamus kulusid on seotud krooniliste, mitteliikuvast elustiilist põhjustatud haigustega. Lihtsalt me näeme neid sportlikke inimesi nüüd rohkem kui näiteks 20 aastat tagasi. Kui toona lõpetas mõni vigastus inimese sportliku tegevuse, siis tänapäeval suudame neid sageli aidata nii, et nad naasevad endisele või isegi paremale tasemele. Seetõttu ravitute hulk arvuliselt tõesti kasvab, aga see pole drastiline. Kümne aasta jooksul on meil käinud ravil umbes 30 000 inimest ja me oleme teinud umbes 6000 operatsiooni. Meie eelarve on üpriski väike võrreldes Kliinikumi kogueelarvega jäädes umbes 0,5% ringi. See on kaduvväike number, mida me sportlastele kulutame.

Ütlesite, et diapasoon on väga lai – kujutan ette, et see tähendab arstile pidevat enesetäiendamist?

Jah, meil on süstemaatiline koolitusprogramm. Me täiendame ennast ja teeme ise koolitusi. Kõige tuntum meie poolt organiseeritud koolitus on Tartu Artroskoopia Päevad, mis on toimunud kaks korda 2019. ja 2022. aastal. Need on rahvusvahelised spordivigastustele pühendatud koolituspäevad, kus teeme nn live-kirurgiat. Me ise ja kolleegid välismaalt õpetavad vahetult reaalajas operatsioone tegema päris patsientidel. Muidugi käime ka ise end pidevalt täiendamas ja meil on üpriski ulatuslikud teadusprojektid. Meie keskuses on tööl kaks teaduskraadiga ortopeedi ja ühel on teaduskraad omandamisel.

Kuidas võrdleksite seda, milliseid teenuseid keskuses 10 aastat tagasi pakuti, sellega, mis on nüüd?

Päris palju on muutunud. Esiteks on tekkinud äärmiselt suur kogemuste pagas. Operatsioonide osas on üks hea näide, kuidas mahud ja inimeste aitamise võimalused on kasvanud: põlveliigese ristatisideme vigastus on tegelikult üpriski levinud trauma, kuid enne keskuse avamist tehti neid operatsioone Tartus umbes 10-15 aastas. Nüüd teeme neid 100 ringis. Need haiged jäid toona ravimata või nad liikusid kuhugi meile mitte teada olevas suunas. Operatsioonide arvu oleme kasvatanud 50 protsenti võrreldes algusaastatega ning vastuvõttude arvu umbes sama palju. Teadustöö osas oleme nullist jõudnud 10 rahvusvahelise publikatsioonini ja kümnete rahvusvaheliste teaduskonverentside ettekanneteni.

Milliseid võimalusi näete keskuse arenguks edaspidi?

Me kindlasti laiendame oma diapasooni ja võimekust erinevate haiguse ravimise ja ka operatsioonide mõttes ning suurendame oma teadmisi erinevates valdkondades. Mis meil juba sügisest muutub – see pole meie keskuse teene – on see, et peaks avatama uus päevakirurgia keskus Maarjamõisa haiglas. Seal saame operatiivse ravi võimekust oluliselt laiendada, sest meil olid vanas operatsiooniplokis märkimisväärsed ruumi- ja ajapiirangud. Teine oluline asi on uus rehabilitatsioonikeskus füsioterapeutidel, mis on alles hiljuti käima läinud. See on üpris võimas, täiesti modernse sisseseadega, mida mujal Eestis ei ole ning selle ressursside rakendamine ja käivitamine on lähimate aastate teema. Seal on veel väga palju õppida, kuidas üht või teist aparatuuri või metoodikat rakendada ja õigesti kasutada.

Kui mahud kasvavad, siis kuidas personaliga toime tulete – kas oleks inimesi juurde vaja?

Praegu on meil neli ortopeedi, kellest kolm opereerivad. Hetkel on meil töökoormus personaliga hästi kaetud. Ka meie kaks füsioterapeuti on suutelised katma meie opereeritud ja ka opereerimist mittevajavate haigete taastusravi plaanid. Võimalik, et uusi kolleege vajame meeskonda 2-3 aasta perspektiivis.

Kui inimene tahab haigekassa kaudu keskusesse tulla, siis kui pikad on järjekorrad?

Järjekord on kuu-pooleteise ringis. Samas, järjekord on pidevas muutumises.

Kas e-konsultatsiooni võimalust ei ole?

E-konsultatsioone me põhimõtteliselt ei tee ja ei plaani ka tegema hakata.

Miks nii?

Töötanud 20 aastat ortopeedina, ütlen, et mina ei oska e-konsultatsiooni teha. Küsimus on, kuidas ma saan patsienti aidata ilma patsienti nägemata?

See ei sobi sellele erialale?

Absoluutselt mitte. Täiesti sobimatu, täiesti ebaefektiivne. Sisaldab hulganisti valeinformatsiooni. Ortopeed peab saama haige üle vaadata! See, mida inimene räägib telefonis või kirjutab kirjas ei ole adekvaatne informatsioon korrektse diagnoosi püstitamiseks. Võib olla isegi kahjulik baseeruda infole, mis on meile sellisel kujul edastatud, sest see võib meid viia väga valele teele. Me põhimõtteliselt distantskonsultatsioone ei tee.

Kuidas te koroona tippajal tegutsesite? Kas ka siis polnud kaugvastuvõttu?

Ei olnud. Keskus oli kaks kuud kinni ja seejärel tegime kõik lahti. Suutsime isegi oma operatsioonimahud ära täita praktiliselt selliselt, nagu haigekassa oli ette näinud. See oli tohutu töö kogu meeskonna poolt. Ma korra katsetasin ja tegin umbes 10 kaugvastuvõttu aga loobusime, sest see oli täiesti mõttetu. See tõi meile hoopis tööd juurde, sest kõik tuli üle teha.

Sporditraumatoloogia keskusel täitub 10 aastat juulis. Mida tahaksite keskuse juubeli puhul veel öelda?

Kogu Sporditraumatoloogia keskuse meeskond tänab kõiki Kliinikumi kolleege ja koostööpartnereid senise väga hea koostöö eest.

Galerii

Galeriis on kokku 7 pilti.