INTERVJUU | Kuido Nõmm: uus ametiühing keskendub töökoormusele erakorralises meditsiinis

23. veebruaril kogunesid Tartu Ülikooli Kliinikumis erakorralises meditsiinis töötavate arstide, õdede ning erakorralise meditsiini tehnikute esindajad ning asutasid erakorralise meditsiini töötajate huvide eest seismiseks Eesti Erakorralise Meditsiini Töötajate Ametiühingu (EEMTA). Ametiühingu juhatuse esimeheks valiti dr Kuido Nõmm.

Kuidas on uue ametiühingu ülesehitamine läinud?

Ülesehitamine algas veebruaris, kui alustasime reaalsete tegevustega ja kui esimesed huvilised tulid kokku. Natuke üle kuu võttis aega, et saada MTÜ asutatud ja ametiühing registreeritud. Kolm nädalat tagasi andsime laiemale ringile teada, et selline ametiühing on asutatud ja hakkasime inimesi vastu võtma. Kuigi meie plaan oli alustada Tartust ja pärast laieneda üle Eesti, siis ootamatult laekus meile avaldusi üle Eesti.

Kui palju praeguseks liikmeid kokku on?

Eile õhtuse seisuga on meil 33 liiget. Näiteks Tartu Ülikooli Kliinikumi EMO arstidest on praeguseks üle poole ametiühingusse astunud. Aga liitujaid on nii õdede kui kiirabitehnikute hulgast.

Miks on erakorralise meditsiini arstide seltsi kõrvale vaja uut ametiühingut?

Sest arstide selts ei ole ametiühing, vaid kutseliit, mille eesmärgiks on arste kokku koondada ja tagada eriala areng. Ametiühing tegeleb palgaküsimustega ning töö- ja puhkeajaga ning ametiühingule on antud erinevad õigused ja kohustused, kuni selleni, et erinevalt kutseliidust peab tööandja ametiühinguga töö- ning palgatingimuste üle läbi rääkima. Ja kui juba seltsi nimigi ütleb, et tegemist on erakorralise meditsiini arstide seltsiga, siis see ongi ainult arstide kutseliit. Seevastu liidab erakorralise meditsiini töötajate ametiühing endas nii arste, õdesid, põetajaid, erakorralise meditsiini tehnikuid, kuid ka kõiki teisi, kes erakorralises meditsiinis töötavad.

Kuidas idee sündis?

Idee on tegelikult päris vana. Me oleme juba päris pikalt näinud, et erakorraline meditsiin on natuke nagu meditsiini ääremaa, võibolla heas mõttes eesrinne. Kui teised ametiühingud nagu arstide liit, õdede liit ja tervishoiutöötajate kutseliit räägivad minimaalpalgast ja minimaaltingimustest, siis meie ei näe, et meie edumeelne ja eesliinil olev personal peaks saama sedasama miinimumpalka, mille suhtes riiklik kokkulepe kehtib. Näeme, et meie inimesed üle Eesti ei ole ühesuguste tingimustega, kui rääkida nii palgast, puhkeaja kokkulepetest kui ka töökoormusest.

Töökoormused on meie jaoks väga suur teema. Kui mujal meditsiinis on töökoormustest suhteliselt selged arusaamad, siis erakorralises meditsiinis ei saa tegevusi samamoodi planeerida. Me ei saa ju planeerida, kui palju mingil ajahetkel inimesi haigeks jääb ja erakorralist abi vajab. Meie tegevus on hästi hüplik. Töökoormuse normatiive on raske luua, aga mingisuguseid piire me ikkagi vajame. Erakorralise meditsiini osakonna uksest valgub ju väga palju haigeid sisse ja ühel hetkel sa lihtsalt ei suuda nendega enam hakkama saada. Tahame Tervisekassa ja tööandjatega mingisugused mõistlikud töönormid kokku leppida. Ja selle, et kui läheb üle normi, siis kuidas haigla või kiirabi sel juhul käitub, et inimestele normaalsed töötingimused ja mõistusepärane puhke- ja tööaja tasakaal säiliksid. Kui sa alustad valvet hommikul kella 8st ja esimest korda jõuad sööma-jooma õhtul kell 11, siis see ei ole normaalne.

Kas teil on juba olemas konkreetsed ettepanekud?

Jah, meil on läbirääkimiste teemad ja konkreetsed ettepanekud. Plaanis on kokkusaamised tööandjate esindajatega, alustades kliinikumist ja Tartu Kiirabist, aga samamoodi on plaanis kohtuda Tervisekassa ja ministeeriumi inimestega. Saatsime kohtumiseks kutse uuele terviseministrile, oleme rääkinud ministeeriumi asekantsleriga, et võiks kokku saada ja erakorralise meditsiini riiklikku poliitikat arutada. Me tahaksime professionaalidena kindlasti sõna sekka öelda, kuidas riigis võimalikult mõistlikult erakorralist terviseabi tagada.

Milline oleks normaalne töökoormus ja -korraldus EMO-s?

[Naerdes] See on selline küsimus, millele ma väga selget vastust ei oska anda. Me kõik tahaksime töötada nii, et töökoormus on mõistlik – saan mõistlikul ajal selga sirutada, süüa-juua ja samas kõik haiged saaksid vajalikku abi. Ega muud vastust ma ei oska anda.

EMO patsiendid on väga erinevad – alustades raskes või ohtlikus seisus ehk punase triaažikategooria patsientidest, lõpetades mitte erakorraliste rohelise ning sinise triaažikategooriaga patsientidega. Aga nende vahele mahub veel hästi palju erinevaid haigeid ja teinekord ei ütle triaažikategooria kõike ära. Haiglad peavad tagama mõistliku võimaluse haigeid EMO-st edasi suunata. Palju on juttu olnud kiirabide järjekordadest EMO ukse ees, ennekõike Tallinnas, aga ega ka Tartu on varsti kandadele astumas. Tuleb tagada haigete edasiminemine EMO-st, sest kui nad EMO-sse kuhjuvad, siis meie töömaht ainult suureneb.

Milliseid variante näete, et süsteemi muuta? Näiteks on välja käidud, et mingi osa võiks olla patsiendile tasuline, kui visiit pole põhjendatud… või millised mõtted teil on?

See on diskussiooni küsimus. Osa, mitteerakorralised, patsiendid võibolla tõesti peaksid ise maksma, kusjuures võiks olla erinev, kui patsient tuleb päevasel või öisel ajal. Sama on näiteks Soomes. Hästi palju on räägitud rohelise ja siniste triaažikategooriaga haigetest, aga meie praeguseks suureks probleemiks on kujunenud mitte nemad, vaid ennekõike kollase või oranži triaažikategooriaga haiged, kes on sageli kiirabiga toodud ja kes vajavad oma haiguste ja üldseisundi tõttu tegelikult haiglaravi. Sageli on nad eakad ja multimorbiidsed ehk mitmete haigustega. Nad kuhjuvad EMO-desse ega liigu sealt edasi haiglate teistsesse osakondadesse. Sellel on oma põhjused. See on pikk meditsiinikett, mis hakkab pihta kodust, kiirabist ja lõpeb hooldekodude ja sotsiaalabiga. Selle keti peaks paremini tööle saama. See tagaks parema haigete läbivoolavuse EMO-st ja parandaks sellega EMO võimalusi järgmistele patsientidele abi anda. Praegu on nii, et tõesti rohelised haiged küll koormavad meie töötajaid, aga nad istuvad ootealas, kus nende ooteaeg lihtsalt pikeneb, aga kui kollased haiged meie voodid ära hõivavad, siis on meil järgmiste raskemate haigete vastuvõtuga probleeme, kuni selleni välja, et väga raskes seisus patsiendid võivad ootele jääda. Nii nagu nad praegu kiirabides EMO-de uste taga on oodanud. See tendents on väga ohtlik.

Kuidas on pandeemiaaeg mõjunud tööjõule selles mõttes, et kas või kui palju on suure koormuse pärast ära mindud? Kas midagi sellist on toimunud?

On ikka, jah. Haiglatest ja EMO-dest on osa inimesed ära läinud, on ka asemele tulnud. Erakorralise meditsiini kiituseks peame ütlema, et vaatamata sellele, et meie töö on raske, on see ka väga põnev ning me oleme saanud uusi ärksaid noori inimesi tööle võtta. Aga me tahaksime, et nad ei oleks juba kahe aastaga nagu tuhmi pilgu ja kõikuva kõnnakuga ära aetud hobused, vaid et nende silmad säraksid ka näiteks kümne aasta pärast. Selle jaoks me peamegi tagama, et meil on piisavalt mõistlikud töötingimused ja motiveeriv palk

Äsja teatas Rakvere haigla EMO juht, et tema suure koormuse tõttu enam ei jätka. Milliseid mõtteid selliste uudiste kuulmine teis tekitab? Kas see väga üllatav ei olegi?

Natuke oli üllatav. Dr Aile Kaasik on ju olnud pikka aega Rakvere haigla EMO juhataja, me kõik peame temast väga lugu kui tublist ja võimekast arstist, osakonna juhist. Aga olles ise selle sama arengutee läbi teinud, siis ma saan temast täiesti aru. Kui tööd ja tegemised muudkui kuhjuvad ja kuhjuvad ja su personali pink on lühike, kui sul pole kedagi valvesse panna ja sa hüppad ise augu ette punniks ehk võtad valve, mida sul ei õnnestunud täita… Niimoodi aastaid töötades põleb inimene endale võibolla alguses märkamatult läbi. See on meie kõigi oht. Ma olen ise selle läbi teinud ja ma näen seda iga päev. See on meie töö eripära, millest peame hoiduma. Meie ametiühingu üks eesmärke ongi selliseid töötingimusi tagada, et inimesed läbi ei põleks ja pink ei oleks nii lühike. Lisaks on meie üks eesmärk psühholoogilise toe korraldamine koos tööandjatega, et kõigil erakorralises meditsiinis töötavatel inimestel, olgu nad arstid, õed, erakorralise meditsiini tehnikud või keegi teine, oleks võimalik saada psühholoogilist tuge. Näiteks läbi eneseabi meetodite õpetamise, kollektiivis üksteise abistamise, aga kuni professionaalse toeni välja, et oleks võimalik läbi tööandja kiirendatud korras saada psühholoogi või mõnikord isegi psühhiaatri vastuvõtule.