INTERVJUU Dr Ants Kass: lõikused on nagu sport - mida rohkem harjutada, seda paremaks läheb

Kuidas Teil tekkis huvi artroplastika vastu?

Teadsin juba ülikooli ajal, et tahan kirurgiks saada. Kuna tegelesin noorteklassis arvestataval tasemel kergejõustikuga, valisin spordimeditsiini. Stuudiumi ajal tekkis huvi traumatoloogia vastu. Pärast ülikooli lõpetamist tegin Tallinna keskhaiglas internatuuri üldkirurgina ja alustasin seal ka traumatoloogias valvete tegemist. Artroplastikat tol ajal märkimisväärselt ei tehtud.

Peale Mustamäel Kiirabihaigla avamist 1980. aastal läksin sinna tööle traumatoloogina. 80ndate aastate keskel loodi rindkeretraumatoloogia osakond, mille juhatajaks sain. Osakonna spetsiifika tõttu tuli opereerida ka südamevigastusi, kuid haigla töökorralduse muutudes profileeriti osakond mõne aja möödudes ümber.

80ndate lõpus avanes võimalus Soome tööle minna. Seal töötades tekkis sügavam huvi artroplastika vastu ning sain sellel alal põhjaliku ettevalmistuse. Kui pärast augustiputši Eestisse tagasi tulin, soovisin sel alal Eestis jätkata. Nõukogude Liidus kasutati kohalikke täismetallist proteese, mille kvaliteet ja tulemused soovida jätsid. Lääne proteese polnud nähtudki. Kõik sel ajal artroplastikaga alustanud haiglad Eestis hakkasid kasutama lääne proteese. Neid ei tellitud tsentraalselt ning sageli tuli haige oma hangitud proteesiga operatsioonile, kuigi mõõdud ei pruukinud sobidagi. Nüüd käib kõik haigekassa kaudu ja tänu olemasolevale laole on haigele sobiv protees operatsiooniks kohe võtta.

Viimased neli aastat olen tegelenud ainult artroplastikaga.

Kuidas on valdkond muutunud 25 aastaga?

1990ndatel alustasime puusaproteesidega, 1994 põlveproteesidega, veel hiljem lisandus õlaprotees ja 1999 küünarliigese protees. Märkimisväärselt on kasvanud operatsioonide arv aastas. Kui algusaastatel tuli peamiselt vahetada puusaliigest, siis praeguseks on puusa- ja põlveoperatsioone peaaegu võrdselt. Nii protees, proteesi valmistusmeetodid kui ka lõikustehnikad on pidevalt täiustunud.

Millised on proteeside ja operatsioonitehnika erinevused?

Eestis kasutatakse peamiselt Ameerika, Saksamaa, Inglismaa, Austria ja Prantsusmaa toodangut. PERH-is kasutame põhiosas Ameerika (Zimmer) proteese. Kasutatakse erinevaid lõikustehnikaid, mille tingib vastavale proteesile sobiv instrumentaarium. Mind ennast huvitab kõige rohkem võimalikult vähene kudede kahjustamine ja seetõttu kasutan nn miniinvasiivset tehnikat. Iga-aastased kongressid, konverentsid, kohtumised kolleegidega kogu maailmast, erialase perioodika lugemine aitavad uuendustega pidevalt kursis olla.

Viimased neli aastat kasutan mujal maailmas väga levinud nn kiire taastumise kirurgiat (fast track surgery). Seda meetodit kasutades tõuseb haige juba umbes nelja tunni möödudes operatsiooni lõpust ja teeb esimesi samme. Haige kiirem taastumine lubab tal ka varem haiglast lahkuda, andes kiiremini voodikoha võimaluse järgmisele patsiendile. Kahjuks pole kõigil haigetel sotsiaalsete probleemide tõttu võimalik haiglast nii kiiresti lahkuda. Üksi näiteks puuküttega korteris hakkama saamine on siiski raske.

Kuidas on aja jooksul muutunud patsientide struktuur?

Kõige rohkem pannakse puusa- ja põlveproteese, järgnevad õlg, küünarliiges, ranne, hüppeliiges, sõrmed. Ma ise põhimõtteliselt ei vaheta rannet ja hüppeliigest. Seni pole maailmas kasutusel olevad randme- ja hüppeliigese proteesid minu meelest piisavalt head, asendamaks nende liigeste biomehaanikat. Parem juba liiges jäigastada, sest valutu ja jäik oma liiges on parem, kui liikuv ja valulik kunstliiges.

Patsientide vanus on noorenenud. Minul on olnud patsiente vanusevahemikus 77-94.

Naisi-mehi on enam-vähem võrdselt, samuti paremaid-vasakuid pooli.

Teiega seoses on mainitud kadaaverkursuste osa meditsiini arengus. Kas räägiksite lähemalt, mida need endast kujutasid?

Kadaaverkursusi korraldab firma Zimmer. Neid on korraldatud Pariisis, Innsbruckis, Budapestis ja Viinis. Mina osalesin nende sellisel kursusel Budapestis ning firma esindajaga tekkinud kontakti tulemusel saime eetikakomitee loa korraldada selliseid kursusi ka Tallinnas. Selleks tuli remontida patoloogia osakond, mis tehti kursustest huvitatud Zimmeri firma kulul.

Üleeuroopalised kursused uute proteeside panemiseks ja uute metoodikate õpetamiseks algasid 2003. aastal ning kestsid 2007. aasta pronksiööni. lgal aastal toimus kolm kahepäevast kursust. Pärast seda tuli Ameerikast nõue siduda sellised kursused ülikoolide õppehaiglatega, kuid Biomeedikum oli väike, Zimmeri proteese Tartus ei kasutata, Tartuga puudus ka lennuühendus ja nii jäi teema katki.

Kursused olid kasulikud, kuna sealt tuli kogu innovatsioon. Juba tollal teadsin, et tulekul on uus protees, mis jõudis 2013. aastal turule. Kursuste käigus kasutati uudseid instrumente, mis ei olnud veel turul, kuid sain neid oma töös juba kasutama hakata. Sellise protsessi sees olemine oli väga kasulik. Kahjuks see lõppes, kuid sain uut informatsiooni kolleegidega jagada.

Kuidas näete artroplastika arengut Eesti kontekstis edaspidi?

Eks uusi ,,vigureid" mõeldakse päris palju välja. On olnud ka proteesimudeleid ja vahendeid, mis pole ennast õigustanud. Umbes kümme aastat on see aeg, mille jooksul mingi protees või metoodika end õigustab. Arvestades seda aega, on artroplastika tulevik Eestis noorte järeltulevate kolleegide ,,mängumaa".

Meie maja ,,relvastus" on maailmatasemel, mis võimaldab tööd kiiresti teha. Haigete vahetus operatsioonitoas on meil väga hästi organiseeritud. See võimaldab päevas teha ühes operatsioonitoas kuni viis lõikust päevas. Seda süsteemi on käinud vaatamas ka kolleegid teistest riikidest.

Ühes varasemas intervjuus tõite välja, et üha uued asjad tulevad peale, mida tahaks proovida. Millised on olnud võimalused?

Üks uuemaid asju on trabekulaarmetall, mis on minu meelest üldse üks ortopeedia parimaid leiutisi. Trabekulaarmetall on tantaalist struktuur, mis meenutab väga spongioosset luud, kuhu luu sisse kasvab. Olen selle kasutusele võtnud revisioonide korral ja kasutan ka põlveproteesi säärekomponendil. Eestis on kindlasti palju asju, mida veel tehtud pole. Eks aeg näitab, mis edasi tuleb.

Mitu proteesi olete üldse pannud?

Hetkeseisuga (01.12.2015) 6389. Täpne arvepidamine on tulnud tänu sellele, et varem polnud arvuteid. Soomest sain kombe kõik paberile kirja panna: haige nimi, vanus, haigusloo number, operatsiooni kuupäev, vasak-parem pool, milline protees. Sellest ajast jäi harjumus sisse, kuna haigeid on pärast operatsiooni vaja ka jälgida. Nüüd on info arvutis olemas, kuid harjumusest arhiveerin ka paberile.

Ega see 6389 muu maailmaga võrreldes väga suur number pole. Näiteks Peterburis Vredeni haiglas tehakse 5500-6000 proteesioperatsiooni ainuüksi aastas, kuid ka tegijaid on seal palju.

Haigekassa leping on meil sel aastal 630 proteesile. lse teen sellest üle poole ehk 350-380 proteesilõikust aastas. See teeb umbes paar lõikust päevas. Lõikustega on nagu spordiga - mida rohkem teha, seda paremaks läheb.