INTERVJUU | Chris Pruunsild: iga laps peaks arstiabi saama elukoha lähedal

Lastearstide selts korraldas veebruari algul ümarlaua, mille eesmärk oli arutada, kes vastutab laste ravi eest Eesti haiglavõrgus. Palun rääkige täpsemalt, millega oli ümarlaua näol tegu?

Selle ümarlaua fookus oli teise tasandi arstiabi ehk pediaatriline abi, mida pakutakse üldhaiglates. Püüdsime selgust saada, milline on neis haiglates vajadus pediaatrilise abi järgi. Ka seda, kui palju neis veel lastearste töötab ning millised haiglad vajavad pediaatreid ja millised mitte, sest ka laste arv on erinevates piirkondades muutumas.

Esimest korda olid kokku kutsutud kõikide haiglate, tervisekassa ja sotsiaalministeeriumi esindajad ning pediaatria erialakomisjon ja lastearstide seltsi juhatuse liikmed. Mõte oli kõik osapooled ära kuulata ja probleemid kaardistada.

Missugune siis olukord üldiselt on?

Olukord on üsna varieeruv. Ei saa öelda, et kusagil maakonnas oleks nii vähe lapsi, et sinna pediaatrit vaja ei olegi. Lastearstide selts on ühe oma põhiseisukohana väljendanud vist juba viimased 10 aastat, et iga 5000 lapse kohta võiks olla üks pediaater. Praegu meil nii palju lapsi igal pool ka on. Ja lastearst peab olema haiglas, kus toimuvad sünnitused.

Teine probleem on jällegi see, et neil lastearstidel, kes on veel kohtadel alles, pole alati piisavalt töökoormust. Näiteks Valga haiglas on pakkuda vaid poole koha mahus tööd. Seevastu oleks teatud haiglates kohe praegu lastearste juurde vaja. Näiteks Pärnu haiglasse on vaja kahte lastearsti.

Kolmas suur probleem on olemasolevate lastearstide vanus, mis on praegu keskmiselt 55 aastat. See on üsna kõrge. Suure osa haiglates töötavatest lastearstidest moodustavad 60-65aastased.

Mis probleemid veel välja toodi?

Fookus oli teisel tasandil, aga teemaks oli ka arstiabi kättesaadavus, abi lähedus lastele. Euroopa Pediaatria Akadeemia, mille järgi me juhindume, põhipostulaat on, et iga laps peaks kohtuma erialaspetsialistiga ehk lastearstiga võimalikult elukoha lähedal. Kõikidel peredel pole võimalik sõita lastearsti vastuvõtule kuhugi kaugemale. Kui laps ei saa elukoha lähedalt abi, siis tuleks transport perele kompenseerida, et see ei jääks kellelgi raha taha.

Meil on olnud nägemus, et suuremates esmatasandi tervisekeskustes, kus on vähemalt kümme perearsti, võiks olla pediaater. Kui üks pädev lastearst oleks lapsele lähedal ja lahendaks ära terve rea probleeme, siis võibolla ei peaks iga asjaga pöörduma edasi eriarstile või EMO-sse. See oleks ideaalne lahendus.

Samas, teatud kohtades, näiteks Ida-Viru Keskhaiglas, otsiti tükk aega pediaatrit. Lastega tegelesid seal mingil perioodil paratamatult need, kes seal vähegi olemas olid. Kuigi konsulteerida saab ka telefoniga, siis ega see päris õige pole. Täiskasvanute arstid ei ole siiski saanud päris sellist väljaõpet, et lastega tegeleda.

Oli veel üks teema, mis polnud küll selle ümarlaua fookus – kuidas toota pealekasvu? Residentide puhul näeme, et viimasel ajal ei taheta naljalt enam isegi Tartust kaugemale tööle minna. Ka pealinna natuke peljatakse, ilmselt töökoormuse tõttu. Ida-Viru Keskhaigla ülemarst dr Toomas Kariis helistas lastearsti otsides 27-le inimesele ja keegi ei tahtnud tulla. Neid peaks kuidagi enam motiveerima. Lastearstide väljaõppe, residentuuri teemal on plaanis teha eraldi ümarlaud.

Kas räägiti ka motivatsioonivõimalustest?

Osaliselt. Minu jaoks tuli üllatusena, et lähtetoetuste puhul on väga kindlad kriteeriumid ning inimesed sageli ei sobitu nendesse. Ministeeriumi esindaja kinnitas, et neid tingimusi on just hiljaaegu leevendatud. Sageli ei motiveeri isegi see, kui palk võib näiteks Ida-Viru Keskhaiglas olla mitu korda suurem. Veel tuleb mängu see, et kui tuled tavapediaatria residentuurist, siis sa pole pädev olema sünnituste juures. Ka mina, kui tahaksin Pärnu haiglasse tööle minna, peaksin juurde õppima. Kliinikumi lastekliinikus on mul aga intensiivraviosakond sealsamas ja neonatoloogia osakond eraldi ning ma ei ole sünnituste juures.

Kas Ida-Viru ongi kõige probleemsem koht?

Üks probleemsetest. Nagu ütlesin, siis suurtest haiglatest on veel Pärnusse lastearste vaja, sest osa kolleege on pensioneerumas. Ka Lõuna-Eesti Haigla on üsna aktiivselt otsinud. Ühes haiglas helistatakse hädaolukorras 83-aastasele pediaatrile, kes siis appi tuleb.

Mis teemad jäid õhku?

Väga palju teemasid jäi õhku. Ma juhtisin seda arutelu ja mul tekkis mingil hetkel tunne, et minnakse laiali sama targalt, kui kokku tuldi. Sotsiaalministeeriumi esindaja ütles, et see teema on meie kõigi ühine vastutus. Uus haiglavõrgu arengukava on plaanis aastani 2040, aga lähemas perspektiivis neil minu arusaamist mööda selgeid plaane ei ole. Praegu on kaos esmatasandil, EMO-des, igal pool. Midagi tuleks ikkagi kiiremas korras ette võtta.

Residentuuri teemal on kindlasti plaanis edasi rääkida. Probleem on ka selles, et residentuurikohti on küll justkui palju, aga sealt ei tule nii palju välja. Osa kaovad ära. Ka meie valdkonnas on 20 aasta jooksul 20 protsenti residentidest jätnud residentuuri pooleli, vahetanud eriala või läinud välismaale. Lisaks õpivad paljud noored arstid ju väga kaua – pediaatrid on sageli noored naisterahvad, kel sünnivad lapsed. Kõige pikem õppeperiood on olnud 17 aastat.

Me jõudsime selleni, et panime konkreetsed punktid kirja: peab olema üks lastearst 5000 lapse kohta ning kui abipakkumine pole elukoha lähedal, siis tuleks katta transpordikulud. Mida meie selts veel väga toonitas, on see, et meie juhatus soovib olla kaasatud aruteludesse, sest tihtipeale kuuleme neist kusagilt mujalt.

Lepiti kokku, et enne, kui seltsi praegune juhatus lõpetab, võiks pooleteist aasta jooksul kohtuda uuesti. Meie enda eesmärk on korraldada jätkuvalt kohtumisi erinevate osapoolte vahel. Kindlasti perearstide seltsiga, osaleda esmatasandi reformis ning kindlasti võtta ette residentuuri temaatika.

Kas sellest transpordi punktist ka midagi päriselt tuleb? Näiteks, kas ministeerium või tervisekassa lubas ette võtta, maja sees arutada vms?

Ei lubatud midagi konkreetset, sain aru, et selleks pole ressurssi lubada.