Inimese papilloomiviirus ja sellega seotud kasvajad

Autor: Sandra Kase, arst-resident onkoloogia erialal, Tartu Ülikool. Artikkel ilmus augusti Perearstis. Telli ajakiri siit!

Praegu arvatakse, et umbes 5 % kõikidest maailmas diagnoositud vähijuhtudest aastas on seotud mõne suure riskiga HPV-tüve nakkusega (1, 2). Enim tekitavad vähke viirusetüved 16,18,31 ja 45 (3).

Uuringud näitavad, et üle 90% emakakaelavähkidest, enamik pärakuvähkidest, ligi pooled peenise- ja suur osa suuneeluvähkidest on seotud HPV-nakkusega, ent protsendid varieeruvad ka riikide lõikes ja ajas (2). Näiteks on Ameerika Ühendriikides HPV-positiivsete suuneelukasvajate osakaal suurenenud 16%-lt 72%-le ning HPV-positiivsete haigete osakaalu märkimisväärset kasvu oodatakse veel vähemalt aastani 2030 (4, 5). Seega võivad nii riikide kui ka aastate lõikes olla numbrid dünaamilised, ent on pigem kasvutrendiga.

Üle 80% inimestest kannab mõnel eluetapil inimese papilloomiviirust, ent HPV-kandlus ei tähenda alati haigust ega vaja otseselt ravi – inimene võibki olla viirusekandja, ilma et seaks ohtu enda või oma partneri tervise (6). 90%-l juhtudest taandub HPV-nakkus iseeneslikult kuue kuu kuni kahe aasta jooksul, ent umbes kümnendikul inimestest võib nakkus püsima jääda, millest tingituna esineb ka oht vähi tekkeks.

Eestis on HPV ülimalt levinud – sellele viitab ka väga sage haigestumine emakakaelavähki, milles Eesti on Euroopas esirinnas (7). Emakakaelavähk moodustabki Eestis enamiku HPV-ga seotud kasvajatest. Aastal 2018 diagnoositi Eestis 127 uut emakakaelavähi juhtu ning haigusesse sureb igal aastal ligikaudu 80 naist (8, 9). Näiteks Hispaanias, kus elab ligi 50 miljonit elanikku, sureb emakakaelavähki aastas keskeltläbi 600 naist (10).

Samas on läänepoolsetes riikides järjepidevalt suurenenud HPV-ga seotud pea- ja kaelakasvajate esinemissagedus, see ületab praeguseks juba HPV-positiivsete emakakaelavähkide hulka (4). Eeldatakse, et pea- ja kaelakasvajate esinemissagedus kasvab 2030. aastaks 30% (1,08 miljonit uut juhtumit aastas) (11).

Eestis diagnoositakse praegu aastas üle 200 uue pea- ja kaelakasvaja esmasjuhu ning HPV-positiivsete kasvajate osakaal suureneb (8, 9). Arvatavasti moodustavad suuneeluvähkidest HPV-positiivsed kasvajad Eestis hetkel ligikaudu poole.

Kui võrrelda Ameerika Ühendriikide ja Eesti haigestumustrende, on USA-s suuneelu HPV-positiivsete patsientide kontingent muutumas vanemaks ning Eestis pigem vastupidi – järjest nooremaks.

HPV-kasvajaid aitab ennetada vaktsiin

HPV vastu on võimalik vaktsineerida. Kuna tegemist on nakatumist ennetava vaktsiiniga, siis juba olemasolevate viiruskahjustuste korral vaktsiin ei aita, vaid pakub kaitset tervetele rakkudele ja kudedele ainult kindlate viirusetüüpide vastu (1). Samuti ei kaitse vaktsiin kõigi 200 tüve eest, vaid olenevalt kasutatavast preparaadist ainult kahe, nelja või üheksa suurema vähiriskiga tüvega nakatumise eest. Enim tekitavad vähke viirusetüved HPV-16 ja HPV-18 ning nende tüvede vastu kaitsevad kõik kolm vaktsiini. HPV-naiivsetel patsientidel ehk viirusega varem mitte kokkupuutunutel on vaktsiini efektiivsus 97–99%, seda olenevalt kasutatavast preparaadist. Seega ennetab HPV-vaktsiin üle 90% nendest kasvajatest, kus haigestumine on seotud tüvedega, mille vastu vaktsiin annab kaitset, sealhulgas vulva-, tupe-, pea- ja kaela-, anaalkanali- ning peenisevähke (12).

Sümptomid, mis võivad viidata HPV-st tingitud kasvajale

Küsitlusuuringud Itaalias ja Suurbritannias näitavad, et perearstide teadlikkus HPV-kasvajate teemal on küll suurenenud, kuid vajab siiski lisatähelepanu (13, 14).

Ehkki enamik perearsti igapäevaseid patsiente ei ole vähihaiged ning vähk on enamjaolt vanemate inimeste haigus, ei tohiks kaotada valvsust just nooremapoolsete patsientide suhtes. Järjest enam diagnoositakse pahaloomuline kasvaja patsiendil, kellel puudub suitsetamise ja alkoholi tarvitamise anamnees.

Püsivaid seedetrakti ja hingamiselundkonda puudutavaid sümptomeid uurivad perearstid rohkem, kuid võimalike pea- ja kaelakasvajate suhtes võiks tähelepanu pöörata patsientidele, kellel esinevad püsivad kurguvalud, kordub tonsilliit, esinevad kaela lümfadenopaatiad, kus sõlmed on palpatsioonil tihked, valutud ja fikseerunud, ning esineb neelamisvalulikkust või neelamistakistust.

Mitmed pea- ja kaelakasvajaga nooremad patsiendid on arstile pöördunud korduva tonsilliidi sümptomaatikaga ning neid on korduvalt antibiootikumidega ravitud. Neil patsientidel puudub tüüpiline suitsetamise, alkoholi liigtarbimise ning tihti ka muu riskikäitumise anamnees, mis omakorda vähendab kahtlusi pahaloomulisele kasvajale. Oluline tunnus neil juhtudel on, et patsient kaebab pikemaajalist kurguvalu, mõnikord ka kaela lümfisõlmede suurenemist. Kuna kurguvalu ega suurenenud lümfisõlmed ei põhjusta alati olulist elukvaliteedi halvenemist või töövõimetust, siis nende patsientide uurimine sageli viibib. Lisaks võivad antibiootikumid anda tõesti mõneks ajaks soodsat raviefekti.

Mõned patsiendid küsivad tagantjärele, kas kasvaja võinuks olla diagnoositav oluliselt varem. Paraku esineb tõesti mitmeid haigusjuhte, kus diagnoos on võinud viibida isegi kauem kui aasta. Miks see võis nii minna, on tagantjärele raske hinnata.

Samas kajastub varasem diagnoosimine olulisel määral patsientide elulemuses ja elukvaliteedis, sest staadium diagnoosimisel määrab suuresti haiguse prognoosi ning raviviisi. Kahjuks on pea- ja kaelakasvajate elulemus Eestis suures pildis võrreldav Ida-Euroopaga, seda hoolimata modernsetest ravivõtetest ning ravi kättesaadavusest (15).

Kokkuvõtteks

Kõige olulisem on kasvajahaiguse ennetamine või võimalikult varajane avastamine, sest haiguse levik määrab ravimeetodi ning haiguse prognoosi.

Arsti ja patsiendi koostöö on partnerlussuhe, kuid ennekõike peab patsient ise oma tervisele tähelepanu pöörama, sest haiguste ennetamiseks saab kõige rohkem ära teha just tema. Perearst saab omakorda suurendada patsiendi teadlikkust ning motiveerida elustiilimuutusi, suunata patsienti sõeluuringutes osalema ja samuti vaktsineerima. Muidugi selleks, et patsiente nõustada, peaksid ka perearstid ise olema HPV teemal hästi informeeritud.

Sõeluuringul osalemine võimaldab haigust varakult avastada

Algstaadiumis emakakaelavähk ja vähieelne seisund on enamasti sümptomiteta, seega on sõeluuringutel osalemine haiguse ennetamisel ning varasemal avastamisel väga oluline. Eelnevatel aastatel on Eestis emakakaelavähi sõeluuringus osalenud umbes 40% uuringule kutsutud naistest. Erinevalt emakakaelavähist ei ole aga teistele HPV-ga seostavatele kasvajatele sõeluuringut pakkuda.

2022. aastal oodatakse sõeluuringule naisi sünniaastaga 1957, 1962, 1967, 1972, 1977, 1982, 1987, 1992. Osaleda saavad nii ravikindlustatud kui ka ravikindlustamata naised.

Vaata lisaks https://soeluuring.ee/emakakaelavahk/

Kasutatud kirjandus

1. HPV and Cancer. Natl Cancer Inst. https://www.cancer.gov/about-cancer/causes-prevention/risk/infectious-ag....
2. de Martel C, Plummer M, Vignat J, Franceschi S. Worldwide burden of cancer attributable to HPV by site, country and HPV type. Int J Cancer 2017; 141: 664–670.
3. Schiffman M, Castle PE. The Promise of Global Cervical-Cancer Prevention. N Engl J Med 2005; 353: 2101–2104.
4. Chaturvedi AK, Engels EA, Pfeiffer RM, Hernandez BY, Xiao W, Kim E, et al. Human papillomavirus and rising oropharyngeal cancer incidence in the United States. J Clin Oncol 2011; 29: 4294–4301.
5. Tota JE, Best AF, Zumsteg ZS, Gillison ML, Rosenberg PS, Chaturvedi AK. Evolution of the oropharynx cancer epidemic in the United States: Moderation of increasing incidence in younger individuals and shift in the burden to older individuals. J Clin Oncol 2019;37:1538–1546.
6. HPV (Human Papilloma Virus). Cleveland Clinic. https://my.clevelandclinic.org/health/diseases/11901-hpv-human-papilloma... 79 million Americans are,know they have the virus.
7. Ojamaa K, Innos K, Baburin A, Everaus H, Veerus P. Trends in cervical cancer incidence and survival in Estonia from 1995 to 2014. BMC Cancer 2018; 18: 1–9.
8. Zimmermann M-L, Mägi M, Härmaorg P, Innos K. Vähihaigestumus Eestis 201 Tallinn: Tervise Arengu Instituut; 2021.
9. Mägi M, Härmaorg P, Innos K. Vähihaigestumus Eestis 2017. Tallinn: Tervise Arengu Instituut; 2020.
10. European Cancer Information System 2022. https://ecis.jrc.ec.europa.eu/index.php.
11. Johnson DE, Burtness B, Leemans CR, Lui VWY, Bauman JE, Grandis JR. Head and neck squamous cell carcinoma. Nat Rev Dis Primers 2020 Nov 26; 6 (1): 92.
12. Rumfield CS, Schlom J, Jochems C. Therapeutic Vaccines for HPV-Associated Malignancies. Immunotargets Ther 2020; 9: 167–200.
13. Trucchi C, Restivo V, Amicizia D, Fortunato F, Manca A, Martinelli D, et al. Italian health care workers’ knowledge, attitudes, and practices regarding human papillomavirus infection and prevention. Int J Environ Res Public Health 2020; 17: 1–12.
14. Sherman SM, Denison H, Cohen CR. A survey of knowledge, attitudes and awareness of the human papillomavirus among healthcare professionals across the UK. Eur J Public Health 2020 Feb 1; 30 (1): 10–16
15. Kase S, Baburin A, Kuddu M IK. Incidence and Survival for Head and Neck Cancers in Estonia, 1996–2016: A Population-Based Study. Clin Epidemiol 2021; 13: 149–159.