HPV-vastane vaktsineerimine on andnud häid tulemusi üle maailma
Vähieelsete seisundite (CIN2+) osas on HPV-vastane vaktsineerimine toonud 15-19-aastaste tüdrukute hulgas selge vähenemise, ka 20-24-aastaste naiste hulgas on märgata vähenemist, rääkis Tartu Ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia professor Irja Lutsar konverentsil „Kliinik 2020“.
Avaldatud
Viimati uuendatud
Eestis on emakakaelavähi (EKV) vanusele kohandatud haigestumus aastatel 1994-2016 püsinud 15-20 juhtu 100 000 kohta ja suremuskordaja umbes 5 juhtu 100 000 kohta. See on üsna võrreldav teiste endiste Nõukogude Liidu maade näitajatega.
Inimese papilloomiviirusega (HPV) seotud haiguskoormus maailmas on märkimisväärne. Rohkem kui 50%-l seksuaalselt aktiivsest elanikkonnast on mingil perioodil esinenud asümptomaatiline HPV infektsioon, lisaks tekitab nakkus suguelundite kondüloome, madala astme emakakaelamuutusi, kõrge astme emakakaelamuutusi ja emakakaelavähki. Vaktsineerimine on suunatud EKV ära hoidmiseks, aga praeguseks selle kohta veel tõendust pole: sõltuvalt EKV aeglasest kujunemisest on praegu tõendus alles emakakaela düsplaasiate vältimise kohta, kuid andmeid EKV dünaamika kohta on oodata alles tulevikus.
31.01.2020 seisuga on HPV vastu vaktsineerimine riiklikus kavas 104 riigis, Eestis alates 2018. aastast. Vaktsineerida soovitatakse vahetult enne suguelu algust või esimese aasta jooksul suguelu algusest. Soovitatavaks populatsiooniks oli esimestel aastatel 12-14-aastased tüdrukud (multi-kohort strateegia, kus vaktsineeritakse erinevaid vanusegruppe), tänavu on sihtgrupis ainult 12-aastased tüdrukud (monokohort). Tütarlapsi vaktsineeritakse koolis. Praegu on Eestis kasutusel 9-valentne vaktsiin, mis on suunatud 7 kõrge vähiriskiga HPV tüve vastu ja lisaks kahe suguelundite kondüloome tekitava HPV tüve vastu. Kasutatakse kahedoosilist vaktsineerimisskeemi. Vaktsineerimine ei asenda EKV sõeluuringuprogramme ja kõigil vaktsineeritutel soovitatakse edaspidi osaleda EKV skriiningprogrammides.
2018. aastal oli hõlmatus 1. doosiga 2003.-2005.a. sündinute hulgas 60% ringis ja 2006.a. sündinute hulgas üle 40%. Samal aastal oli 2. doosiga hõlmatus 2003.a. sündinute hulgas üle 50%, 2004.a. sündinute hulgas veidi alla 50%, 2005.a. sündinute hulgas üle 30% ja 2006.a. sündinute hulgas vaid alla 10%. Hõlmatus on Eestis madalam võrreldes Soome, Rootsi ja Norraga, kuid Lätist kõrgem. Kõigis neis riikides on HPV riiklikus immuniseerimiskavas palju varem kui Eestis, Põhjamaades on saavutatud hõlmatused ligi 80%.
2019. aastal ilmus ajakirjas The Lancet metaanalüüs 65 HPV vaktsiini kohta tehtud uuringust. Neist 23 uuringut käsitlesid kroonilist HPV infektsiooni, 29 anogenitaalseid tüükaid, 13 vähieelseid seisundeid (CIN 2+).
Kroonilist HPV infektsiooni kõrge vähiriskiga tüvedega 16 ja 18 esineb vaktsineeritud naiste seas vähem kõigis vaadeldud kohortidest: nii 13-19-aastaste tüdrukute, 20-24-aastaste kui ka 25-29-aastaste naiste hulgas. Ka kõrge riskiga tüvesid 31, 33 ja 45 esineb teismeeas vaktsineeritute hulgas vähem; teiste HPV genotüüpide esinemise osas enne ja pärast vaktsineerimisi olulist vahet pole.
Vähieelsete seisundite (CIN2+) osas on vaktsineerimine toonud 15-19-aastaste tüdrukute hulgas selge vähenemise, ka 20-24-aastaste naiste hulgas on märgata vähenemist, kuid sellest vanemate naiste hulgas enam erinevust näha pole.
Anogenitaalsete tüügaste esinemine väheneb tüdrukute ja naiste hulgas selgelt, seda nii kõrge (> 50% – siia kuulub ka Eesti) kui ka madala (< 50%) vaktsineerimisega hõlmatusega riikides. Riikides, kus vaktsineeritakse ainult tüdrukuid, on kõrge hõlmatuse korral näha anogenitaalsete tüügaste levimuse vähenemist ka poiste hulgas; tüdrukute madala vaktsineerimisega hõlmatuse puhul poiste hulgas tüügaste esinemine oluliselt vähenenud ei ole. Seega on hea hõlmatuse korral juba näidatud nn karjaimmuunsust genitaalsete kondüloomide osas. Kui võrrelda multikohordi ja monokohordi strateegia valinud riike, siis mida rohkem sihtgruppe multikohorti haaratud on, seda teravamalt on jälgitav langus anogenitaalsete tüügaste esinemise osas.
Inglismaal on tänu vaktsineerimisele HPV kõrge riskiga tüvede 16 ja 18 krooniline infektsioon sisuliselt ära kadunud, langus on viimase kümne aasta jooksul olnud väga järsk, eriti nooremates kohortides.
Kui HPV vastu vaktsineerimine kättesaadavaks muutus, kasutati esialgu kolmeannuselist vaktsineerimist, seejärel kahedoosilist (ka Eestis praegu on riiklikus immuniseerimiskavas kahe annusega vaktsineerimine ette nähtud). On aga andmeid, et isegi ühe doosiga vaktsineerimine on tõhus ja praegu käivadki juba ühedoosilise vaktsineerimise uuringud.
Palju on kõlapinda saanud HPV vaktsiinide ohutus. Erinevates riikides on vaktsineerimisprogramme mõjutanud erinevad sündroomid, mida on püütud seostada HPV vastu vaktsineerimisega, näiteks krooniline regionaalne valusündroom Jaapanis, posturaalne ortostaatilise tahhükardia sündroom Taanis, mitmesugused erinevad sümptomid Iirimaal. Pärast põhjalikke rahvusvahelisi uurimisi ei ole ükski neist kinnitunud. Lisaks on uuritud, kuid pole seost HPV vaktsiiniga leitud real probleemidel, mida vandenõuteooriates on püütud sellega seostada: autoimmuunsed ja neuroloogilised haigused, Guillain-Barré sündroom, 1. tüüpi diabeet, trombemboolia, primaarne ovariaalne puudulikkus, krooniline väsimuse sündroom, surm. HPV vastu vaktsineerimine on tegelikkuses väga ohutu.
Seega on HPV vaktsiinid juba näidanud kõrget efektiivsust HPV infektsiooni ja emakakaelavähi-eelsete seisundite vältimisel, samuti anogenitaalsete tüügaste vältimisel. HPV vaktsiinid on olnud väga hästi talutavad. Siiski on veel vara hinnata HPV vastase vaktsineerimise mõju emakakaelavähki haigestumisele, ühe modelleerimise kohaselt võiks neid andmeid oodata isegi alles 2040. aastaks.